viimasele käole: räägi kooli juhtkonnaga, vajadusel tõesti igal sügisel uuesti. Huvi pärast küsin, mis Rajaleidjas tehti ja räägiti? Meil see käik plaanis, tahaksin lasta teste teha, et näha just keelelisi võimeid. Kui Rajaleidjas antakse ka mingeid soovitusi või juhtnööre õpetajaile, siis seda parem. Või lausa ettekirjutusi?
Selle ise arendamisega on see asi, et võõrast inimest kuulab laps sageli paremini. Mina olen ülikoolis õppinud sama eriala, mis lapsele huvi pakub, aga ma ei saa lapsega teha muud, kui tuua talle vajalikke sõnaraamatuid ja keelteõpikuid, käia temaga keelte lühikursustel, keelte ja kultuuridega seotud üritustel, suunata luulevõistlustele, kontrollida üle tema tõlkeid erinevatest keeltest jne jne. Mul ei õnnestu panna teda süstemaatiliselt mingi keelega tegelema või iga päev teatud ülesandeid lahendama, ta lihtsalt ei kuulaks.
No aga sedagi, mida sa teed, tundub olema tegelikult päris palju. Enda lapsel on küll andekus ametlikult tuvastatud, kuid laps on laisk nagu lohe ega taha suurt midagi kuulda sellest, et kooliväliselt talle õhtuti veel lisaks matemaatika vm ülesandeid omalt poolt juurde annaksin. Keeltekursustel, mida ta lõbuna võtab, käib seevastu küll suure rõõmuga, panin ta 8-aastaselt tavalisele, täiskasvanute võõrkeelekursusele, seal ta lõpetas algajate rühma ning käib edasijõudnutes.
Talle endale meeldib kangesti võtta endale igasuguseid kooliväliseid üritusi, trenne ja huviringe ning neis käib küll suure innuga. Samas mina ise olen väga selle poolt, et lapsel peab olema ka vaba mänguaega. Praegu on 9-aastasel katsetega koolis õppival lapsel igas nädalas trenni- ja huviringide koormus kokku 12 tundi ja ma isiklikult ei pea seda kuidagi õigeks. Aga mida teha? Kui üritan teda mõnest ära võtta, siis on konflikt. Huviringide ajad on tihti nii tihedalt, et alati ei jõua ühistransportigi kasutada, vaid viin autoga. See on siis minupoolne panus lapsele.
Jah, mõnel on siin kerge öelda, et arendagu vanem last ise kodus, ent tõsi ta on, et ega suur osa lastest sedasi emaga koos eriti õppida ei taha. Ja lõppude lõpuks pole vanem ju pedagoog! Võib-olla ehk siis, kui vanem oskab lapsele mõelda välja mingisuguse motivaatori, teeks laps n.ö lisaülesandeid rõõmuga.
Minule pole tähtis see, et mu lapsest mingi geenius kasvaks. Vaid mulle on oluline see, et temast saaks õnnelik ja elus toimetulev inimene. Andekate laste põhimure on laiskus – nad on harjunud kõike väga kergelt saama. Seega on niisuguse koolivälise õpetamise põhiline eesmärk lapses tööharjumuse kujundamine. Õnneks neil seal süvaõppekoolis sellega ka tegeldakse, hea seegi.