Teema: Andekusest ja andekate vajadustest koolis

Kõik me lapsed on andekad, mõnel väljendub see omamoodi või -ajal, mida ongi teinekord raske üldnormides mõõta. Seda kirjeldatud valgustust saab hea õpetaja huvitavalt tundi andes tekitada. Õigemini nii peakski see olema, et laste potentsiaal kasutusse läheks. Ei pea tingimata olema individuaalne lähenemine kui koormus ja klassi suurus on mõistlik ning kõik ühtviisi huvitatud sh kodu poolt toetatud uusi teadmisi omandama. Aga alati jäävad õppeained ja teemad, mis pakuvad kellelgi teistest enam huvi, et süvitsi minna erinevalt pinginaabrist kes omandab baasteadmised, isegi teinekord viiele.

Keeruline teema 🙂 Mul endal on üks lastest selline, IQ testi tegi ära nii, et osa vastuseid ületasid skaala maksimumpiiri. Ehk siis suunati süvaõppekooli. Õpib praegu Prantsuse lütseumis, aga ega me selle kooliga väga rahul ei ole, mõnede õpetajate suhtumise osas siis.

Jah, iga laps on milleski andekas, see on õige. Kuid samas esineb siiski ka üldist andekust, mis seisneb uue materjali haaramises lennult, kiires ajutöös, oskuses uut materjali kiiresti analüüsida ja olemasolevaga seostada.

Seega mina hoiduksin laste raamidesse surumisest ega suruks peale eeldust, et lapse keeleline andekus välistab ilmtingimata andekuse matemaatikas. On igati võimalik, et üldandekas laps katsetab erinevatesse, erineva kallakuga koolidesse ja saab kõikjale sisse.

Andeka lapse suurim probleem minu silma järgi on laiskus 🙂 Kui ikka oled terve senise elu harjunud saama kõike vähima pingutusega, saama kõigest aru kohe peale vaadates, siis sul ei kujune tööharjumust. Samal ajal su keskpärased klassikaaslased teevad tublit tööd ja jõuavad visadusega sinust vaat et kaugemalegi. Sel põhjusel olen tegelikult süvaõppekoolide poolt, ehk et andekal lapsel võiks olla vähemalt teoorias võimalus õppida pisut rohkem.

Samas teeb mõnevõrra kurvaks see, et süvaõppekoolid on muutunud pigem eliitkoolideks, kuhu on eeskätt oodatud rikaste ja kuulsate vanemate lapsed. Õpetajate poolt on tajutav suhtumine, et viimastele on kuidagi rohkem lubatud. Vaja oleks koole lihtsalt sünnipäraselt andekatele lastele, kus tegeldaks neis just selle poolega, mis piirkonnakoolis võib jääda piisavalt välja arendamata, nagu nt tööharjumuse kujundamisega.

Tibuemmede meelest on nende lapsed kõige andekamad just.

#4135347:

Keeruline teema 🙂 Mul endal on üks lastest selline, IQ testi tegi ära nii, et osa vastuseid ületasid skaala maksimumpiiri. Ehk siis suunati süvaõppekooli. Õpib praegu Prantsuse lütseumis, aga ega me selle kooliga väga rahul ei ole, mõnede õpetajate suhtumise osas siis.

Jah, iga laps on milleski andekas, see on õige. Kuid samas esineb siiski ka üldist andekust, mis seisneb uue materjali haaramises lennult, kiires ajutöös, oskuses uut materjali kiiresti analüüsida ja olemasolevaga seostada.

Seega mina hoiduksin laste raamidesse surumisest ega suruks peale eeldust, et lapse keeleline andekus välistab ilmtingimata andekuse matemaatikas. On igati võimalik, et üldandekas laps katsetab erinevatesse, erineva kallakuga koolidesse ja saab kõikjale sisse.

Andeka lapse suurim probleem minu silma järgi on laiskus 🙂 Kui ikka oled terve senise elu harjunud saama kõike vähima pingutusega, saama kõigest aru kohe peale vaadates, siis sul ei kujune tööharjumust. Samal ajal su keskpärased klassikaaslased teevad tublit tööd ja jõuavad visadusega sinust vaat et kaugemalegi. Sel põhjusel olen tegelikult süvaõppekoolide poolt, ehk et andekal lapsel võiks olla vähemalt teoorias võimalus õppida pisut rohkem.

Samas teeb mõnevõrra kurvaks see, et süvaõppekoolid on muutunud pigem eliitkoolideks, kuhu on eeskätt oodatud rikaste ja kuulsate vanemate lapsed. Õpetajate poolt on tajutav suhtumine, et viimastele on kuidagi rohkem lubatud. Vaja oleks koole lihtsalt sünnipäraselt andekatele lastele, kus tegeldaks neis just selle poolega, mis piirkonnakoolis võib jääda piisavalt välja arendamata, nagu nt tööharjumuse kujundamisega.

Täiesti nõus. Süvaõppekoolidesse peaks suunatama IQ-testi põhjal lapsed kogu Eestist. Selliseid lapsi sünnib ka Kapa-Kohilas ja isegi asotsiaalsetele vanematele.

Ma lihtsalt ütlen, et IQ test ja andekuse testid on üsna erinevad asjad.

#4135347:

Andeka lapse suurim probleem minu silma järgi on laiskus 🙂 Kui ikka oled terve senise elu harjunud saama kõike vähima pingutusega, saama kõigest aru kohe peale vaadates, siis sul ei kujune tööharjumust. Samal ajal su keskpärased klassikaaslased teevad tublit tööd ja jõuavad visadusega sinust vaat et kaugemalegi. Sel põhjusel olen tegelikult süvaõppekoolide poolt, ehk et andekal lapsel võiks olla vähemalt teoorias võimalus õppida pisut rohkem.

Selles osas olen tsiteeritud käoga väga nõus, ma ei pidanud oma vanemat last küll andekaks, aga natuke ta lasteaia- ja eelkoolikaaslastest siiski eristus. Sai kõik ülesanded varem valmis, hindas teisi ” nii aeglasteks”, tundis huvi igasuguste nuputamisülesannete vastu. Käsime temaga ka katstel, nii TPLs, reaalis kui ka kodulähedases koolis, kus oli samuti katsetega klass. TPLi ta sisse ei saanud, sel aastal said ainult vigadeta, tema tegi etteütluses ühe vea (tõenäoliselt minu õpetussõnade tõttu, mis hoopis teise situatsiooni kohta käisid). Reaali ja kodulähedasse kooli sai sisse. Algklassides oli veel parimate seas, siis hakkasid teised mööda minema. Gümnaasiumikatsetel sai sisse juba igale poole kuhu proovis (kaasa arvatud TPL). Õpiharjumust ei tekkinud kuni gümnaasiumi lõpuni, nüüd ülikoolis vist siiski õpib. Ma olen nüüd tagantjärele mõelnud, kui ta oleks TPLi saanud (ja reaali mitte), kas siis oleks tal õpiharjumus tekkinud? TPLis nõutakse kuuldavasti üsna palju tuupimist, reaalis saab loogika ja hea mälu peal üsna pikalt luigu lasta.

#4135347:

Andeka lapse suurim probleem minu silma järgi on laiskus 🙂 Kui ikka oled terve senise elu harjunud saama kõike vähima pingutusega, saama kõigest aru kohe peale vaadates, siis sul ei kujune tööharjumust.

Mu meelest on siinkohal teemaalgatuses lingitud Tuuliku artikkel päris huvitav.

#4135603:

Ei saa teemapüstitusest aru, kuidas on defineeritud andekus?

Siin on ports definitsioone. Mina pidasin silmas selgelt eristuvat potentsiaali mingis (või mitmes) valdkonnas kaugele jõuda, kas lähiperspektiivis olümpiaadil/konkursil/tippvõistlusel/loominguliselt või hiljem tööelus.

Minu kiiks on olla rohkem n-ö eriandekate poolel, arvata, et isegi lahtine pea ei pea kõike mahutama, parem jätku rohkem aega sellele valdkonnale, mis tõeliselt huvi pakub. Aga mul siin huvihariduse poolel lihtne erapoolik olla. TA.

#4135736:

Ning samamoodi hea peaga lapsel on keskmisest parem mälu, kiirem ajutöö ja oskus uut materjali keskmisest kiiremini omandada.

Loomulikult on üldandekus olemas, aga see pole ainus andekuse vorm. Anne võib olla ebaühtlaselt jagunenud, aga potentsiaal sellegipoolest mäekõrgune. Olümpiaadivõitja ei pea olema kuldmedalist (kuigi IQ lubaks). Tore, kui on, aga ei pea.

Olen TPLis käinud. Jäi siit teemast selga, et ühe vanema hinnangul eelistatakse seal kuidagi rikaste ja kuulsate lapsi. Absoluutselt mitte mingit vahetegemist minu kooliajal (10 + mõni aasta tagasi) tunda ei olnud. Õpilaste keskis olid seltskonnad küll ja neid, kes katsetega gümnaasiumisse tulid, võõrastati pisut. Mind kaasaarvates. Tulin täieliku võõra keskklassi noorena teisest koolist ja sain katsetega sisse. Ei paistnud, nagu oleks eelistatumad need, kellel tuntud vanemad. Räägiti, et mingil määral aitas see, kui vanemad õed-vennad seal koolis juba ees, aga see oli kuulujututasandil.

Teine asi, mis silma jäi, oli see, et TPL õpetab õppima. Olen ka see nö andekas laps, kellele kõik kergelt kätte tuli. Tuupimist julgustati mingil määral küll, aga mul polnud seda tarvis, sest kõik jäi lennult meelde. Seega keskkoolist läbi libiseda oli täiesti võimalik ja kui tulemused olid korralikud, siis keegi pedagoogidest eriti rohkem või paremini õppima ei suunanud.

Olen oma koolile väga tänulik ja ainus minupoolne kriitika olekski see, et oleks keegi ehk mind rohkem märganud ja juhendanud, kuidas näiteks efektiivsemalt õppida, siis poleks hiljem ülikoolis olnud nii raske oma laiskuse ja viimase minuti harjumusega hakkama saada. Võiks ju öelda, et oma viga, kui keskkooli ajal ei pingutanud, aga teate vist küll, millised teismelised suuremas osas on, kui neid ei inspireeri või siis halvimal juhul tulehargiga taga ei aja.

Omandan nüüd kolmekümnendates hoopis uut eriala reaalvaldkonnas ja annab ikka tunda, et ma pole kunagi päriselt õppida osanud.

Häda nende heade algatustega, mille vorm ajapikku nende taga oleva suurema tähenduse üle võtab. Olümpiaad ei ole andekuse sünonüüm, õnnetuseks on sellest saanud Eestis pea ainuke andekuse sümbol. Kui nt põhikooli keemia olümpiaadi lõppvooru jõuab mõnest koolist 20 õpilast ja enamusest mitte ühtegi, siis see ei ole andekus, vaid erinevus õppesisus – kahes Tallinna koolis õpetatakse asju, mida mujal ei õpetata, ja ongi kõik. Õnnetuseks uus RÕK annab sellele tuult tiibadesse ja kolkakooli andekaga ongi ühelpool, eliitkooli tubli keskmisega võrreldes.

Andekus on võime loovateks ja uudseteks lahendusteks, mis saab rakenduda ainult tugevate baasteadmiste olemasolul, piisavalt aega panustades ja motivatsiooni omades. Reaalselt ei ole mõtet andekusest rääkida enne gümnaasiumi, siis on selge, millised huvid on püsivad, kuhu suunas inimene minema hakkab ja kas temast saab juht või järgija. Kool peaks andma baasteadmised, säilitama vaimse tervise ja jätma piisavalt vaba aega, et lapse iseseisev huvi saaks rakenduda.

Isegi muusikaline ja füüsiline andekus kujuneb koos täiskasvanuks saamisega, kõrv ehk ei muutu, aga kehakuju ja koos sellega eeldused nt pillimänguks või balletiks ka (kui alguses neid üldse ei ole, siis ei teki ka, aga et tublist ülekeskmisest saab tipp ja imelaps vajub ära, on pigem reegel).

#4136321:

Need, kes kirjutavad lapse IQ testidest, siis kus ja milleks te neid teinud olete? Ja et juba enne kooli, et siis suunati Prantsuse Lütseumisse?

Mul 2 last – üks on spordis andekas, teine ühes väga spetsiifilises koolis mitte-õpetatavas valdkonnas. Mõlemad on tänaseks täiskasvanud, aga lõpetanud G5 koolid. Koolis oli mõlemal lihtne, aga minu arvates täiesti tavalised keskmised lapsed, mitte mingid kuldpead. Medaliga ei lõpetanud kumbki.

Kas oleks kool pidanud käituma kuidagi teistmoodi – no ma ei tea. Kui kirjutatakse, kuidas G5 koolide õpilased ööd otsa tuubivad ja depressioonis on, siis seda ma ei näinud. Samas saan aru, et eliitkoolis ongi targem seltskond ja õpetaja saab lisatööd teha kõigiga võrdselt ja anda neile paremaid teadmisi. Tavakoolis aga, kus klassi on sattunud 1-2 ülihea peaga last ja siis kaasava hariduse raames ATH, autist, kasvatamatu laps, käitumishäirega laps, muukeelne laps, siis jääb küll õpetajal auru väheseks, et nendele andekatele veel lisatähelepanu pöörata…

Mul on laps  ilmselt ka mingi kas ATH või mingi muu probleemiga, sest kirjutada ei oska ja käekiri peaaegu loetamatu, samas õppida meeldib, kuid mis teda ei huvita, selleks pole võimalik ka teda  sundida. Kuni 6. klassini võis vahel öelda, et ka kasvatamatu, sest mingeid märkusi ikka tuli, kui ta tunnis teisi segas või mingi avantüüriga kaasa läks. Vanemana ta oskas juba end talitseda ja sai ilmselt aru, et lollusi tehes populaarsust ei kasvata niikuinii ja sõpru peaks teisiti leidma. Kui igav hakkas vaatas telefoni. Silm pigistatud kinni sellistel juhtudel kui õpetaja sai aru, et ta on ammu aru saanud uuest materjalist ja teised alles olid teel selleni. Eks sellega oli natuke jama muidugi ka.

Õnneks suurem osa asju teda siiski huvitavad ja kolkakoolist tulnuna sai ta olümpiaadi löppvooru Reaalkooli, GA ja HTG õpilastega koos. Põhikooli klassis oli tal nii tavalisi lapsi kui ka kaasava hariduse raames lihtsustatult õppivaid lapsi jne.  Tallinna peenes süsteemis poleks teda ilmselt kunagi eliitkooli vastu võetud. Tähed õppis lasteaias ära ja veeris ehk ka kui 1. klassi läks, teadis küll siis juba igasugu tehniliste värkide, skeemide, elektri- ja raudteevõrkude, kaartide jms kohta, millest ilmselt keskmine TPL või Reaalkooli vastuvõetav laps ei pruugi sugugi nii palju teada kui tema.  Võib-olla oleks teda ka tavalises suures koolis täiesti mõttetuks ja võimetuks peetud, sest ega ta pole suuliselt ka väga osav. Aga tuleb tunnistada, et  vist peaks ikka ütlema, et ta on andekas, kuigi mitte üldandekas ja siiski see olümpiaadisüsteem tema puhul just nimelt seda ju tõestab.

Üks müüt on see ka, et pööratakse ümber, mitte andekas=laisk, vaid laisk=andekas. Ei pruugi olla, võib hoopis madalat võimekust varjata sellega, et ei proovigi.

#4135347:

Keeruline teema 🙂 Mul endal on üks lastest selline, IQ testi tegi ära nii, et osa vastuseid ületasid skaala maksimumpiiri. Ehk siis suunati süvaõppekooli. Õpib praegu Prantsuse lütseumis, aga ega me selle kooliga väga rahul ei ole, mõnede õpetajate suhtumise osas siis.

Jah, iga laps on milleski andekas, see on õige. Kuid samas esineb siiski ka üldist andekust, mis seisneb uue materjali haaramises lennult, kiires ajutöös, oskuses uut materjali kiiresti analüüsida ja olemasolevaga seostada.

Seega mina hoiduksin laste raamidesse surumisest ega suruks peale eeldust, et lapse keeleline andekus välistab ilmtingimata andekuse matemaatikas. On igati võimalik, et üldandekas laps katsetab erinevatesse, erineva kallakuga koolidesse ja saab kõikjale sisse.

Andeka lapse suurim probleem minu silma järgi on laiskus 🙂 Kui ikka oled terve senise elu harjunud saama kõike vähima pingutusega, saama kõigest aru kohe peale vaadates, siis sul ei kujune tööharjumust. Samal ajal su keskpärased klassikaaslased teevad tublit tööd ja jõuavad visadusega sinust vaat et kaugemalegi. Sel põhjusel olen tegelikult süvaõppekoolide poolt, ehk et andekal lapsel võiks olla vähemalt teoorias võimalus õppida pisut rohkem.

Samas teeb mõnevõrra kurvaks see, et süvaõppekoolid on muutunud pigem eliitkoolideks, kuhu on eeskätt oodatud rikaste ja kuulsate vanemate lapsed. Õpetajate poolt on tajutav suhtumine, et viimastele on kuidagi rohkem lubatud. Vaja oleks koole lihtsalt sünnipäraselt andekatele lastele, kus tegeldaks neis just selle poolega, mis piirkonnakoolis võib jääda piisavalt välja arendamata, nagu nt tööharjumuse kujundamisega.

Lausa sai suunamise TPL-i??? Ilma katseteta, suunamisega? Mis organ see siis niimoodi suunab?

Oeh, tõepoolest, jää usutavuse piiridesse palun.

Akadeemiliselt andekat last tuleks suunata tegelema loominguliste asjadega, nt kunstiga. Olen tähele pannud, et mõnest väga andekast lapsest saab tulevikus tõesti ka teadlane, aga mõne puhul jääbki “sära” lapsepõlve ja hiljem on nad üsna tavalised. Olen aru saanud, et vahe on selles, kas see andekas suudab suurepäraselt hakkama saada õppimise ja talle ette antud ülesannete lahendamisega ja sellega asi piirdubki – või suudab ta välja mõelda midagi uut või vaadata asju uudse nurga all.   Kui seda viimast, ehk loomingulisust ei ole, siis  on tal raske millegagi päris tippu jõuda.