Andekus kütab kirgi, teeks eraldi teema 🙂 Alustuseks mõned mõtted.
Esiteks. Oma lapse andekaks pidamine ei tohiks olla häbiasi. Andekusel on palju tahke, väga tore, kui need saavad tuge ja innustust. Ühes valdkonnas andekas ei pea seda olema ka kõigis teistes, et teda võiks andekaks nimetada. Ja anded avalduvad väga erinevas eas.
Teiseks. Ma ei arva päris kindlasti, et ainult andekuse peal peaks liugu laskma. Samas ainult tööga ka ande puudumist ei kompenseeri (ehkki suur töövõime on ka anne). Koolieelikute puhul on erinevus pigem tunnetuslik, andekas laps omandab oskusi-teadmisi teistmoodi ja/või varem, tunneb huvi kauem ja sügavamalt. Koolikatsetel muidugi peab mõõdetavamalt selekteerima, aga see ei tähenda, et ainult andekad saavad sisse (või et andekaid välja ei jää). Küllap katsed sellisel kujul sobivad koolile kõige paremini, aga sellest ei pea tegema järeldusi kumbagi pidi.
Kolmandaks. Siin võiks nagu arvata, et andekad on need, kes õpivad kiiresti täpselt seda, mis ette antakse. Suurepärane omadus, aga üks võimalus paljudest. Minu kogemus “paberitega andekaga” on hoopis selline, et teda on väga raske õpetada, sest tema õppimisprotsessi ei ole üldse näha (küll aga saab võimaldada õppida). Ta kas “valgustub” (oskab palju rohkem süvitsi kui programm ette näeb) või siis ei huvita (sel juhul teeb minimaalse pingutusega ära, aga õpetada pole ikka midagi). Mida ta siis vajab? Vist seda, et temalt ei oodataks sama süvitsiminekut kõiges lihtsalt selle pärast, et võimeid oleks. Ja et ei oldaks raamides väga kinni. Ja üldse pigem sobivat (inspireerivat, rahulikku, sõbralikku) keskkonda. Ja pinget pakkuvaid ülesandeid, et õppida oma andeid ka rakendama.
Varem või hiljem jõuab mõte ka selleni, et individuaalne lähenemine, mida andekas vajab, on kallis. Andekate toetamine koolis on seetõttu suuresti missioonitunde küsimus (saavutused pakuvad muidugi rõõmu ka).