Teema: Andekusest ja andekate vajadustest koolis

#4138055:

Nagu selgus, katseid tegi ikka. Milleks sul oli vaja tema IQ kuskil testimas käia üldse? Ma ei tea, mina oma kolmel pole kunagi mingit IQ kuskil testinud, milleks? Reaalkoolis on nad sees kõik kolm, ilma igasuguse IQ testita ja ausate katsetega. Kaks juba gümnaasiumis. See IQ test ikka rohkem sinu enda jaoks ja veel lapse lasteaia eas. Igasugused veidrused ikka inimestel:)

Mis suur häda sul selle IQ testi ärakeelamisega on, kade oled või? Ettepanek testima minna ei tulnud ju vanematelt, vaid lasteaia töötajatelt. Pidanuksin siis neile ütlema, et ei tohi, kuna Perekoolis üks kägu ei luba? 🙂

Sama hea, nagu keelaksid lapsel minna näiteks jooksuvõistlusele ja halvustaksid neid, et “igasugu veidrused ikka inimestel”. Mis vahet seal on, kas laps mõõdab/võtab mõõtu vaimsete või füüsiliste võimete osas – kui lapsele ja perele sobib, siis pole võõrastel siin küll miskit halvustada 🙂

Lapsepõlves olnud andekas ja võimekas laps on heal juhul ja suure tõenäosusega täiesti tavaline täiskasvanu.  Halval juhul ei suuda ta oma eriliste isikuomaduste tõttu konkureerida ka keskpäraste võimetega inimestega.  Oma lähikonda või  kooliajale tagasi vaadates, siis täiesti suvalised tegid  tulevikus natuke lennukamat ja stabiilsemat karjääri. Tutvusringkonnas on hulgi neid, kes lõpetanud väga ihaldatud erialasid, aga sealt edasi ülemäära andekalt pole elu edasi kulgenud, mõnel juhul lausa vastupidi. Tihti on nö andekusega seotud mitte nii ihaldusvääsed isikuomadused ja need võivadki edaspiduses elus takistuseks saada. Mida kool sellistega tegema peaks … pigem mitte midagi erilist, las realiseerivad oma  võimekust täiskasvanuna, jääb see imelapse taak vähemalt ära.

#4138241:

Mulle ka tundub, et akadeemiline võimekus ei taga üldse edukust täiskasvanuna. Edu täiskasvanuna tagavad pigem liidrivõimed ja suhtlemisoskus. Muidugi peab suhtlemisoskusele ja liidriomadustele lisanduma ka vähemalt keskpärane intelligents, aga selliseid on palju. Samuti on väga oluline, et laps(noor) leiaks oma koha elus, realiseeriks oma võimed maksimaalselt.

Minu ülikoolikursusel õppis kaks kuldmedalisti. Kumbi pole täna meie kursuse kõige edukam. Pigem tagasihoidlikemate seas.

Koolist on väga edukaks saanud üks klassiõde, kelle kohta õpetajad kooliajal ütlesid “sel tüdrukul on kõva pea”. Aga ta oli andekas ühel alal ja ka realiseeris ennast sellel alal. Leidis oma ala, pluss paras ports ettevõtlikkust ja on täna edukas eraettevõtja.

Edukaks saab see, kellel akadeemilise ja sotsiaalse intelligents mõlemad kõrged.

Kui valima peaks, siis sotsiaalne intelligents ikka tähtsam.

Siin on pikalt arutletud selle üle, mida tähendab “andekas laps”. Kaasaegse õpikäsitluse kohaselt on igas inimeses potentsiaal, tuleb üles leida tema tugevad küljed. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas lapse annet avastada ja toetada.

Pigem küsiks kõikide eelnevate kommentaaride jätkuks, et mida ja kuidas teie arvates peaks tegema? Kas oleks vaja ehk mingeid e-koolide laadseid keskkondi nende laste toetamiseks, kes tõmbekeskustest väljaspool elavad? Näiteks matemaatikas andekate ääremaa põhikooli laste jaoks  mõeldud nuputamisülesannete jms kursuseid. Koroonast oli vähemalt niipalju kasu, et õpetajate-õpilaste digipädevus tõusis hüppeliselt.

Nii kurb kui asi ka pole, siis kvaliteetset haridust saab meil varsti tõepoolest vaid suuremates linnades ja vanemate rahakoti najal. Sest õpetajate järelkasvu pole. Juhul kui teie lapsel ongi koolis kõikide ainete õpetajad olemas, siis uurige, mis valdkonna inimesed nad tegelikult on. Üha enam võetakse koolidesse tööle ilma vastava hariduseta inimesi – kedagi on ju tarvis klassi ette saata. Ja on väheusutav, et niisugune õpetaja oskab või tahab andekate lastega eraldi tegeleda.

#4138623:

Nii kurb kui asi ka pole, siis kvaliteetset haridust saab meil varsti tõepoolest vaid suuremates linnades ja vanemate rahakoti najal. Sest õpetajate järelkasvu pole. Juhul kui teie lapsel ongi koolis kõikide ainete õpetajad olemas, siis uurige, mis valdkonna inimesed nad tegelikult on. Üha enam võetakse koolidesse tööle ilma vastava hariduseta inimesi – kedagi on ju tarvis klassi ette saata. Ja on väheusutav, et niisugune õpetaja oskab või tahab andekate lastega eraldi tegeleda.

Seda õpetajate suure vähesuse juttu oleme küll ja küll kuulnud. Kuid nagu varsti polevat enam kedagi klassi ette saata, nii pole tulevikus ilmselt enam kedagi ka klassis pingis istumas. Sest samamoodi hakkab meil varsti nappima ka lapsevanemaid. Üha enam noori leiab, et lastega mässamine pole nende jaoks, ja need kel pere juba loodud, piirduvad vaid ühe-kahe lapsega. Lapsevanemate materdamine on moes – ükskõik kuidas teed, ikka on see kellegi meelest su last “kahjustav” ja vale; kõik võõrad teavad paremini, kuidas sina oma lapsi kasvatama pead ja kui mitu tükki tohib sul neid üldse olla.

Puudus on lapsevanematest, õpetajatest, päästetöötajatest, poemüüjatest ja kümnetest teistest, kes rahvast ja ühiskonda toimimas hoiavad. Ehk nagu viimasel ajal öeldakse – ainsad, kellest kubiseb, on kinnisvaramaaklerid ja psühholoogid. Äkki korraldaks nende kahe ameti pidajatele mingid ümberõppekursused, koolitaks neist välja asjaliku töö tegijad? Saaks siis ehk pisutki teiste elualade põuda leevendada.

Minu meelest andekas laps jõuab nii ehk naa oma alani kui teda ei segata. Teda lihtsalt ei tohi ära tappa asjadega, mis teda ei huvita ja lihtsalt ta aega ja energiat röövivad. Kõike ei pea tegema hindele viis, vaid ainult nii palju, et see edasise takistuseks ei saa. Talle peab pakkuma valikuid ja stiimuleid, peab pakkuma võimalust tegeleda erinevate asjadega, et võimaldada leida see, mis talle endale kõige rohkem tema ala tundub. Samas kui kusagil on näha erakordet tugevust, siis muidugi tuleb julgustada. Ärge nii väga muretsege kolkamatemaatika pärast. Ka kolkas osaletakse Nuputas ja Kängurul ja olümpiaadil. Klassikaaslased ei pruugi küll alati kuigi taibukad olla, kuid see tegelikult nii väga ei takista enda lemmikalal tippu jõudmist.

#4138692:

Võib-olla osad andekad “kaovadki ära”, sest on ühest otsast üle forsseeritud ja teisest otsast muud vajadused ära unustatud. Ehk võib-olla on olemas mingeid põhimõtteid, mida rakendades anded ära ei kaoks ja kogu ühiskond võidaks.

Need koolid on ju nii põhjas kui lõunas olemas. Eapiiranguteta gümnaasium on muidugi sul lappesse minek, omandagu kõigepealt ikka põhikooli õppekava kõikides ainetes, mitte ainult oma meelisaines ja siis vaadake edasi, kuhu üldse sisse saate.

Tead, ma gümnasse vastuvõtuga seoses kuulen iga aasta seda juttu emadelt, kelle arvates on nende lapsed superandekad:)

No ei ole. Osad ei ütle teregi, enamik teeb sada viga oma väidetaval andekuse alal, ülejäänud ainetest rääkimata.

Me võtame oma 100 gümnasisti nende hulgast, kes võibolla pole friikilt andekad konkreetsel ühel alal, vaid väga tugevad kōikides pōhiainetes ja spordis, lisaks tunnevad etiketti ja on sotsiaalselt andekad, lahtised tegusad suhtlejad.

Me võtame oma 100 gümnasisti nende hulgast, kes võibolla pole friikilt andekad konkreetsel ühel alal, vaid väga tugevad kōikides pōhiainetes ja spordis, lisaks tunnevad etiketti ja on sotsiaalselt andekad, lahtised tegusad suhtlejad.

Nõus, kuid nendega polegi probleemi ju. Nad on väga tublid lapsed ja nende jaoks on koolid olemas.

abikoolide kontingent

Ma arvan, et ega abiklassideski midagi halba ei ole, kui sellise klassi õpe on süsteemne ja annab lapsele tugeva baasi, millelt edasi areneda. Igasugu häirete jaoks on metoodikaid loodud ning väga kahju on, kui neid ei saa rakendada põhjusel, et haridustõuget andvad asutused on laiali lammutatud, sest nende ülalpidamine on kulukas ja nendes käimine justkui häbimärgistav. Vajaliku õpiabita jäämine on sisulist abi vajavate laste suhtes ülekohtune.

omandagu kõigepealt ikka põhikooli õppekava kõikides ainetes, mitte ainult oma meelisaines ja siis vaadake edasi, kuhu üldse sisse saate

Selle loogika alusel oleks Anett Kontaveit pidanud kõigepealt täies mahus riikliku õppekava omandama ning alles siis vaatama, kas tal üldse tennisistiannet on.

Andeka lapse seisukohast võiks ju käia eakaaslastega ühes klassis kodu lähedal, aga andeaines kiirendada. Oleks hea, kui seda saaks teha oma koolis, aga siin võib päris palju tõkkeid ette tulla, alates ajaressursist ja lõpetades õpetaja võimekusega. IÕK-d on kuuldavasti raske saavutada, ükskõik, millise sisuga see siis täidetaks. Nt kas EMV medalite tasemel sportlane peab täitma kehalises ära viimseni kõik normid, kui ta hindamise ajal parajasti võistlustel on?

Järgmine küsimus on, kas võimalus nt üksi samal ajal e-kursusi võtta oleks piisav (minu meelest mitte). Lapsed tahavad enamasti kuuluda, soovitavalt endasuguste hulka. Eraldamine üksi olema on seega topelt kahjulik (enamasti). E- ja lisaks laagrid oleks juba jumekam.

#4140201:

#4139901:

Kas ei oleks kôigile kasulikum kui kôik koolid oleks katsetega. Klass on ühtlasem, ôpilastel lihtsam, ôpetajal lihtsam. Ôpetaja paratamatult ju ei suuda ühes tunnis ôpetada andekat ja andetut korraga. Ühel ammu asi selge ja igavleb, kui teisel pole aimugi mida see ôpetaja seal seletab.

Ja kuhu koolidesse sa siis need “andetud” saadaksid?

Praegused Tallinna abitureiendid on muide see aastakäik, kelle peal sellist katsetamist prooviti. Mõni laps käis kümnes koolis katsetamas. Ilmselgelt see eksperiment end ei õigustanud kui aasta pärast seda hakati lastele koole määrama.

Ja kui nüüd pealinnast väljaspoole vaadata, siis paljudes kohtades ju ainult üks kool ongi. Mida seal katsetada.

Minu lapsed ôpivad katsetega koolis ja väga rahul. Suuremates koolides vôivad olla klassid tugevamad/nôrgemad.

#4139892:

Me võtame oma 100 gümnasisti nende hulgast, kes võibolla pole friikilt andekad konkreetsel ühel alal, vaid väga tugevad kōikides pōhiainetes ja spordis, lisaks tunnevad etiketti ja on sotsiaalselt andekad, lahtised tegusad suhtlejad.

Nõus, kuid nendega polegi probleemi ju. Nad on väga tublid lapsed ja nende jaoks on koolid olemas.

abikoolide kontingent

Ma arvan, et ega abiklassideski midagi halba ei ole, kui sellise klassi õpe on süsteemne ja annab lapsele tugeva baasi, millelt edasi areneda. Igasugu häirete jaoks on metoodikaid loodud ning väga kahju on, kui neid ei saa rakendada põhjusel, et haridustõuget andvad asutused on laiali lammutatud, sest nende ülalpidamine on kulukas ja nendes käimine justkui häbimärgistav. Vajaliku õpiabita jäämine on sisulist abi vajavate laste suhtes ülekohtune.

omandagu kõigepealt ikka põhikooli õppekava kõikides ainetes, mitte ainult oma meelisaines ja siis vaadake edasi, kuhu üldse sisse saate

Selle loogika alusel oleks Anett Kontaveit pidanud kõigepealt täies mahus riikliku õppekava omandama ning alles siis vaatama, kas tal üldse tennisistiannet on.

Kas tennisist ei peaks siis elementaarset haridust omama? Või mille üle sa vaidled? Mina ei tea, mis haridus tal on, aga kui kool pooleli jäänud, siis tõesti kahjuks pole millegagi kiidelda. Profisportlase karjäär saab läbi noores eas, samuti tervis läinud nii, et uhkustada siin küll miskit pole.

Kas tennisist ei peaks siis elementaarset haridust omama? Või mille üle sa vaidled?

Ma tahan öelda, et tippsportlaseks ei saa kehalise kasvatuse õppekava baasil.
Kui on suur soov jõuda valitud spordialal tippu on vaja füüsilisi ja vaimseid eeldusi ning soodsat keskkonda. Jalgpalluritel on palju väljakuid, igasugu spordialade jaoks on baase ja keskuseid hulgim. Kunstikoolid on, muusikakoolid on, spordikoolid on, aga reaalandekatele mõeldud keskust pole.
Andekatel lastel on samuti vaja arengut toetavat keskkonda. Eapiiranguvaba, õppekavapiiranguteta ning reaalainetele keskendunud põhikooli- ja gümnaasiumiklass oleks üks variant. Töölehed, e-kursused ning olümpiaadiettevalmistus, samuti rahvusvahelistel võistlustel osalemine on abiks ikka, kuid ka igapäevane nõudlik ja vaimset pingutust pakkuv keskkond oleks väga vajalik.

#4140481:

Kas tennisist ei peaks siis elementaarset haridust omama? Või mille üle sa vaidled?

Ma tahan öelda, et tippsportlaseks ei saa kehalise kasvatuse õppekava baasil.

Kui on suur soov jõuda valitud spordialal tippu on vaja füüsilisi ja vaimseid eeldusi ning soodsat keskkonda. Jalgpalluritel on palju väljakuid, igasugu spordialade jaoks on baase ja keskuseid hulgim. Kunstikoolid on, muusikakoolid on, spordikoolid on, aga reaalandekatele mõeldud keskust pole.

Andekatel lastel on samuti vaja arengut toetavat keskkonda. Eapiiranguvaba, õppekavapiiranguteta ning reaalainetele keskendunud põhikooli- ja gümnaasiumiklass oleks üks variant. Töölehed, e-kursused ning olümpiaadiettevalmistus, samuti rahvusvahelistel võistlustel osalemine on abiks ikka, kuid ka igapäevane nõudlik ja vaimset pingutust pakkuv keskkond oleks väga vajalik.

Kas sa Tartu Ülikooli teaduskoolist oled kuulnud?

Ja alati on võimalik klassikursust vahele jätta. Aga ei maksa unustada ka kooli sotsiaalset poolt.

#4139892:

omandagu kõigepealt ikka põhikooli õppekava kõikides ainetes, mitte ainult oma meelisaines ja siis vaadake edasi, kuhu üldse sisse saate Selle loogika alusel oleks Anett Kontaveit pidanud kõigepealt täies mahus riikliku õppekava omandama ning alles siis vaatama, kas tal üldse tennisistiannet on.

Sportlasekarjäär jääb enamasti lühikeseks, sageli lõpetab selle enneaegu mõni vigastus ja ongi kriips peal. Ja kui nüüd haridust ka ei ole, siis on seis küll kurb. Lisaks pürgivad paljud sportlased miskipärast poliitikasse; minul oleks küll hirm sellise poliitiku ees, kes ei tea sedagi, kus asub Antarktika või misasi on Pythagorase teoreem, ja kes oskab hädapäraselt oma nime õigesti kirjutada.

Seega olen enam-vähem samasuguse üldharidusliku alusbaasi poolt. Mitme aastaga too alusbaas saavutatakse – kas 6 või nt 9 aastaga, selle üle võib arutleda. Mitte aga nii, et osa 1. klassi lapsi kirjutama õppimise asemel hoopis jookseb või tantsib.

#4140508:

#4140354:

#4139892:

Me võtame oma 100 gümnasisti nende hulgast, kes võibolla pole friikilt andekad konkreetsel ühel alal, vaid väga tugevad kōikides pōhiainetes ja spordis, lisaks tunnevad etiketti ja on sotsiaalselt andekad, lahtised tegusad suhtlejad.

Nõus, kuid nendega polegi probleemi ju. Nad on väga tublid lapsed ja nende jaoks on koolid olemas.

abikoolide kontingent

Ma arvan, et ega abiklassideski midagi halba ei ole, kui sellise klassi õpe on süsteemne ja annab lapsele tugeva baasi, millelt edasi areneda. Igasugu häirete jaoks on metoodikaid loodud ning väga kahju on, kui neid ei saa rakendada põhjusel, et haridustõuget andvad asutused on laiali lammutatud, sest nende ülalpidamine on kulukas ja nendes käimine justkui häbimärgistav. Vajaliku õpiabita jäämine on sisulist abi vajavate laste suhtes ülekohtune.

omandagu kõigepealt ikka põhikooli õppekava kõikides ainetes, mitte ainult oma meelisaines ja siis vaadake edasi, kuhu üldse sisse saate

Selle loogika alusel oleks Anett Kontaveit pidanud kõigepealt täies mahus riikliku õppekava omandama ning alles siis vaatama, kas tal üldse tennisistiannet on.

Kas tennisist ei peaks siis elementaarset haridust omama? Või mille üle sa vaidled? Mina ei tea, mis haridus tal on, aga kui kool pooleli jäänud, siis tõesti kahjuks pole millegagi kiidelda. Profisportlase karjäär saab läbi noores eas, samuti tervis läinud nii, et uhkustada siin küll miskit pole.

Anett Kontaveit õpib muide ühes USA ülikoolis.

Kas miinustajatele ei meeldi see, et ta õpib või nad ei usu et ta õpib?