Esileht Beebi ja mitmikud Andke endale ja mehele aega beebiga harjuda

Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )

Teema: Andke endale ja mehele aega beebiga harjuda

Postitas:
Kägu

Väga kasulik artikkel täna Delfis, kuidas Grete ja Ergo Kuld oma vastsündinuga alguses hädas olid ja kuidas sellest ajapikku välja tulid. Nagu nad ütlesid:  “Tihti juhtub, et pannakse kogu võhm sellesse, et sünnitus läheks hästi. Ei osata valmistuda, et alles pärast seda algab raske osa.”

Kuidas Ergo ei osanud alguses sugugi kasulik olla:  Pea pool aastat hiljem sai Ergo aru, et ta pole lapsega tema ise. Et ta lihtsalt teeb tegevusi, mida Grete palub. “Minu poolt puudus algatus ja initsiatiiv, olin nagu mingis unenäolises paralleel­reaalsuses – täitsin kohustusi masinlikult ilma erilise emotsionaalse kontaktita. Ma ei olnud tegelikult kohal ja loomulikult muserdas see Gretet. Talle tundus, et ta elab koos lapse ja mingi mehega, kes isa funktsiooni suhteliselt kehval moel täidab. Ja tagantjärele mõeldes ilmselt nii oligi. Ma ei olnud olukorras sees, ma olin passiivne ja saamatu.

Kuidas Gretel alguses väga raske oli: “Saara magas pool aastat järjest päeval vaid 30 minuti kaupa. Tundsin suurt väsimust, millele lisandusid imetamisraskused. Ilmselt on üsna vähe neid esma­kordseid emasid, kellel kulgeks imetamine ilma ühegi probleemita. Mina tundsin Saaraga, et olen halb ema – loodus on andnud mulle kõik võimalused ja ma ei saa hakkama! Süütunne tekitas stressi, mis omakorda pärssis asjade loomulikku kulgu ja tasakaalu. On tore, et meil olid imetamisnõustajad ja ka perearstiga sain oma muredest rääkida, aga kui tagasi vaadates midagi muuta saaksin, siis ilmselt annaksin lapsele palju julgemalt lisapiima.

Kopeerisin pikast artiklist mõned lõigud, mis tundusid vajalikud nendele, kes lugeda ei saa. Soovitan siiski lugeda tervet artiklit, sest tundub, et beebi sündides ei aduta, kui raske võib olla mõlemal lapsevanemal. Tihti antakse alla ja minnaksegi lahku, sest ei osata üldse aimata, mis elumuutusi üks väike vastsündinu kaasa toob.

Pidage vastu!

Aitäh, Grete ja Ergo, et nii ausalt oma raskustest rääkisite!

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii nii tore, et on inimesi, kes julgevad nii öelda. Koguaeg keskendutakse sünnitusele. Aga mis saab pärast? Imetamine, taastumine ja beebide magamine, st mitte magamine, on megasuured probleemid. Lisaks sünnitusjärgne depressioon.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kusjuures tõesti, mitte keegi ei rääkinud, kuidas piima tilgakaupa juurde meelitada ja mis siis saab, kui piimapais tõeliselt tekib (sünnitumaja külmkapi alumine osa oli kapsapäid täis 🙂 ), kõik imetamisraskused jne. Kui räbal ja “hõre” võib olla tunne kõhus ja allotsas, kui kõik sidemed ja organite asukohad on paigast ära. Jnejne. Kui “ma olen küll magamata olnud öösel, kui pidu on hommikuni olnud” unetusekogemus veniv neljakuuseks jne. Lihtne asi nagu magamatus teeb inimese iseloomuga koledaid asju.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See isapoolne kirjeldus on ikka väga hea! Ei teagi/mäletagi, et keegi oleks kunagi niimoodi asja sõnastanud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen täpselt sama mõelnud, alati kõik kursused on seotud sünnitamisega või selleks valmistumisega. Paremal juhul beebi eest hoolitsemisega, aga mitte kuskil et räägita, mis TEGELIKULT pärast saama hakkab, et kõige raskem osa, harjumise periood on ees. Kõik muutub, kõik harjumused muutuvad, magada ei saa, kurnatus võtab kõik. Miski pole enam sama.

Teise lapsega on nagu lihtsam, sest siis ei muuda enam kõike, kuna ka esimesel lapsel on juba omad harjumused ja teine laps sünnib juba valmis perre, kus kogu trall tema ümber ei käi, vaid ka temal tuleb kohaneda osade asjadega.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See oli tõesti hea lugemine. Just see osa läks eriti hinge, mis puudutas nende öeldut, et enam pole endist vabadust. Sa vastutatki kogu hingega ühe uue inimolendi eest ja ükskõik kui raske ka poleks ei saa sa mitte kuhugile põgeneda. Sa ei saa võtta puhkust või lahkuda nagu läheksid ära mõnelt nõmedalt töölt. Kuigi ilmselt olid enne sünnitust ka mõelnud sellele, et laps muudab kõike, siis kui see ühel hetkel päriselt kätte jõuab on ikka šokk suur. Eriti imetaval emal – laps ongi sinu küljes, sõltub sinust täielikult. Oma ego tuleb täiesti maha suruda, kahjuks jäävad tihti täitmata iseenda põhilised vajadused või tuleb need vähemalt edasi lükata. See on hirmus muutus.

Ja muidugi sellele kõigele lisaks see magamatus…. Õudusega meenuta neid hetki, kui olin ise meeletult väsinud, ainult tahtsin voodisse pugeda, aga laps muudkui nuttis. Need olid need hetked kui tõesti said aru, et sul pole enam enda elu üle peaagu mingit kontrolli. Konkreetselt on tunne nagu oleksid piinatud.

Ja see tüüpiline värk millest kogu aeg sotsiaalmeedias laste piltide all pasundatakse, et oi kuidas mu süda lõhkeb armastusest ja kuidas kohe sünnitumajas tundsin beebiga nii imelist suurt sidet… minul läks ikka mitu kuud enne kui ma midagi südamlikku beebi vastu tundma hakkasin. Olin lihtsalt nii sügaval mustas augus.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen täpselt sama mõelnud, alati kõik kursused on seotud sünnitamisega või selleks valmistumisega. Paremal juhul beebi eest hoolitsemisega, aga mitte kuskil et räägita, mis TEGELIKULT pärast saama hakkab, et kõige raskem osa, harjumise periood on ees. Kõik muutub, kõik harjumused muutuvad, magada ei saa, kurnatus võtab kõik. Miski pole enam sama.

Teise lapsega on nagu lihtsam, sest siis ei muuda enam kõike, kuna ka esimesel lapsel on juba omad harjumused ja teine laps sünnib juba valmis perre, kus kogu trall tema ümber ei käi, vaid ka temal tuleb kohaneda osade asjadega.

Ma sain esimest korda emaks, siis polnud gaasidest kuulnudki, kuigi käisin eelnevalt loengutes. Ja, et beebi ei maga ja ei oska ka magama jääda. Oli mulle samuti üllatus. Olin nagu kuu pealt kukkunud 🙂 Tänu perekoolile sain infot ja teadmisi. Magamatusest olin ca kuuendaks kuuks kerges depressioonis.

Nüüd teisega, olen veel vähem magada saanud, aga peale 8,5k olen küll väsinud, aga muidu rõõsa ja roosa 🙂

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sünnitusjärgne toetus

Mina olen sünnitusjärgne doula ehk pere tugiisik ja valisin selle ameti just seetõttu, et olin ka ise esimese lapsega suurtes raskustes ja tundsin end nii kohutavalt üksi ja jõuetuna kõigega hakkamasaamiseks.

Tänasel päeval on osaks minu tööst emade voodite kõrval istumine, südame ja hingega nende kuulamine ja nende jaoks olemas olemine. Paraku vähe teatakse sellest toetuse võimalusest. Uuest aastast hakkan korraldama beebiootuspidusid, mis keskenduvad beebi asemel tulevasele emale ja ka sünnitusjärgseks ajaks toetuse ja abi planeerimisele. Näen, kui vajalik on selle info levitamine, et meil oleks õnnelikumad emad, ühtehoidvamad perekonnad ja tervemad lapsed. Keda teema kõnetab või kes tahab oma sõbrannale või sugulasele südamliku ürituse kinkida, siis juurde saab lugeda siit: https://neljastrimester.ee/beebiootuspidu/

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli kaks last noorelt ja kõik läks nii valutult. Jõudsin kõike ja igale poole koos nendega.

Siis aga pühendusin aastaid karjäärile ja olin vaba suhteliselt. Kolmanda lapsega sain nagu sahmaka külma vett kaela. Ma olin justkui lōksus. Kohviks, dušiks ja poes käimiseks pidin eraldi aega planeerima. Ja polnud harv, kui ma duši all käimise asemel tuima näoga lihtsalt istusin diivanil, sest ma ei jaksanud

+1
0
Please wait...

Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )


Esileht Beebi ja mitmikud Andke endale ja mehele aega beebiga harjuda