Väga kasulik artikkel täna Delfis, kuidas Grete ja Ergo Kuld oma vastsündinuga alguses hädas olid ja kuidas sellest ajapikku välja tulid. Nagu nad ütlesid: “Tihti juhtub, et pannakse kogu võhm sellesse, et sünnitus läheks hästi. Ei osata valmistuda, et alles pärast seda algab raske osa.”
Kuidas Ergo ei osanud alguses sugugi kasulik olla: Pea pool aastat hiljem sai Ergo aru, et ta pole lapsega tema ise. Et ta lihtsalt teeb tegevusi, mida Grete palub. “Minu poolt puudus algatus ja initsiatiiv, olin nagu mingis unenäolises paralleelreaalsuses – täitsin kohustusi masinlikult ilma erilise emotsionaalse kontaktita. Ma ei olnud tegelikult kohal ja loomulikult muserdas see Gretet. Talle tundus, et ta elab koos lapse ja mingi mehega, kes isa funktsiooni suhteliselt kehval moel täidab. Ja tagantjärele mõeldes ilmselt nii oligi. Ma ei olnud olukorras sees, ma olin passiivne ja saamatu.
Kuidas Gretel alguses väga raske oli: “Saara magas pool aastat järjest päeval vaid 30 minuti kaupa. Tundsin suurt väsimust, millele lisandusid imetamisraskused. Ilmselt on üsna vähe neid esmakordseid emasid, kellel kulgeks imetamine ilma ühegi probleemita. Mina tundsin Saaraga, et olen halb ema – loodus on andnud mulle kõik võimalused ja ma ei saa hakkama! Süütunne tekitas stressi, mis omakorda pärssis asjade loomulikku kulgu ja tasakaalu. On tore, et meil olid imetamisnõustajad ja ka perearstiga sain oma muredest rääkida, aga kui tagasi vaadates midagi muuta saaksin, siis ilmselt annaksin lapsele palju julgemalt lisapiima.
Kopeerisin pikast artiklist mõned lõigud, mis tundusid vajalikud nendele, kes lugeda ei saa. Soovitan siiski lugeda tervet artiklit, sest tundub, et beebi sündides ei aduta, kui raske võib olla mõlemal lapsevanemal. Tihti antakse alla ja minnaksegi lahku, sest ei osata üldse aimata, mis elumuutusi üks väike vastsündinu kaasa toob.
Pidage vastu!
Aitäh, Grete ja Ergo, et nii ausalt oma raskustest rääkisite!
