Teema: Andke jõudu, et minna lahkuminekuga lõpuni

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Keegi ei ole rahast rääkinud.
Ma ei taha raha.

Ma tahan, et lapsel oleks isa. Mitte mingit tüüp kes kodus ainult magamas käib. Just last säästes ta peakski välja kolima. Laps ka ju ootab, et issi mängiks ja tegeleks, aga issi on kogu aeg väsinud ja pahas tujus.[/tsitaat]

Siis arusaadav! Panedki asjad tal kokku, ja ütled, et suhe on läbi. Ühe korra ju elad sinagi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Keegi ei ole rahast rääkinud.
Ma ei taha raha.

Ma tahan, et lapsel oleks isa. Mitte mingit tüüp kes kodus ainult magamas käib. Just last säästes ta peakski välja kolima. Laps ka ju ootab, et issi mängiks ja tegeleks, aga issi on kogu aeg väsinud ja pahas tujus.[/tsitaat]
Ära rohkem temaga sellest räägi, kaaguta, ega nääguta, vaid loe see etapp lõppenuks. Sa andsid talle võimaluse ise rahulikult lahkuda. Järgmine samm on välja viskamine. Planeeri üks päev, mil ta tööl on, kutsu kohale lukuabi, et vahetada korteri lukk. Pane mehe asjad kokku, paki kas suurtesse prügikottidesse või mis iganes kohvritesse ja selleks ajaks, kui mees eeldatavasti peaks saabuma, tõsta korteri ukse taha. Igaks juhuks võiksid endale kutsuda kellegi moraalseks toeks ja lapse eelnevalt viia nt vanaema juurde, et ta ei peaks draamat pealt nägema, kui issi räuskama hakkab seal ukse taga. Kui hakkab lärmama, kustud politsei. Või kui mees elas enne nt vanemate juures, võiksid ise ta asjad sinna ära transportida ja talle sõnumi saata, kust asjad leiab. Ja ütle talle hästi kindlalt ja rahulikult, et kõik on läbi.

Selline tegutsemine võib mehele kainestavalt mõjuda. Praegu ta lihtsalt ei austa sind, sest sa lased endaga niiviisi käituda. Kui aga julmalt ära lõpetad, siis mõnda aega eraldi elades, võib mees küpsemaks saada ja aru saada, kelle ta kaotas ning teha elus kannapöörde ja hakata võtma pere tõsisemalt. Kui aga mitte, siis täna iseennast ja ole rõõmus, et tast lahti said.

Enne kui keegi tuleb rääkima sellest, et mees ei saa muutuda üleöö, siis ka mina olen reaalse kogemuse omanik. Täpselt sama stsenaarium, et muutus kõik peale lapse sündi. Võib öelda, et juba haiglas. Haiglas avastati lapsel probleem ja siis nägin, kuidas mees läks minu peale nii närvi ja karjus. Olin siis täiesti segaduses, sest mul oli isegi raske.
Asi läks edasi nii, et kuigi temal oli ka eelnevast kooselust laps ja ma tean ka eksnaise sõnade järgi et ta oli sünnist saati hea isa, siis asi polnudki niiväga \”hea isa\” olemises vaid selles, et nende laps oli rahu ise. Meil vastupidi.
Meie lapsel olid sünnist saati kõik probleemsed asjad mis üldse olla võisid. Alates kõhugaasidest mis kestsid igal ööl tunde ja mitte 3 kuud, vaid 8, lõpetades mitmekümne muu asjaga. Kasvõi sellega, et meie laps ei tahtnud isegi vankris olla, mistõttu jalutamine lapsega oli täiesti lootusetu tegevus. Ta lihtsalt röökis.
Tulemuseks oligi see, et peale meie ühise lapse saamist purunes ka meie suhe. Ega minagi ei oodanud nii rahutut last, kuid veel hullem oli näha meest kõrval, keda see nii tohutult häiris et minu tulemuseks oli tõsine depressioon.
Ma ei oska sind aidata küll, kuid ma tean, mida sa tunned. See on jube halb tunne ja valus on ka. Samas pole ka midagi teha. Tuleb lihtsalt edasi elada. Laps kasvab ja saad rohkem aega, et mõelda mis tulevikus edasi teha.
Sa ju võid oma koduukse lukud ära vahetada, aga vaevalt et see teda kinni hoiab. Politsei võib ta üheks ööks ju minema viia, kuid järgmine päev on ta tagasi. Üks variant oleks, et otsid endal ühe meestuttav kes \”kolib\” nö sinu juurde peale lukkude vahetust. Julge mees, kes julgeb su mehele öelda, et sinu juures tal enam midagi teha pole. Võib mängida sinu uut meest, või siis lihtsalt tuleb ja räägib karmimalt temaga.

Mul on täpselt samasugune mure. Koos olnud 10 aastat (abielus pole), 2 väikest last, mina tahaks lahku minna, elame minu korteris ja mees keeldub välja kolimast.

Meil on probleemiks aga alkohol. Mina pole kunagi eriline jooja olnud, mehel aga kombeks 2-3x kuus peol käia ja seal ennast maani täis juua, siis hommikuks laekub koju magab terve päeva ja on pohmaka pärast tige.

Lisaks on tal kombeks iga õhtu niisama kodus 1-3 õlut ära juua ja kuna ta teab et ma seda ei salli siis teeb ta seda salaja. Näiteks töölt koju tulles käib poest läbi ja maja ees autos joob need ära ja tuleb alles siis tuppa või siis õhtuti kui läheb last magama panema siis smugeldab õllepudelid enne magamistuppa ja siis joob need seal ära ja peidab tühjad pudelid riidekappi näiteks.

Ühesõnaga elan koos alkohoolikuga. Kes lisaks sellele on purjus peaga veel ka väga tige ja kuri kui julgen talle mõne märkuse teha, ütleb et joob sellepärast et mina näägutan. Loomulikult näägutan, sest ma ei taha joodikuga koos elada ega sellist isa oma lastele, ma ju ei näägutaks kui ta ei jooks.

Oma meelest on ta aga väga hea mees mulle, sest ta ju käib tööl ja teenib normaalselt, kodus teeb süüa ja ka muid \”naiste\” kodutöid (mina teen ka loomulikult, mitte tema üksi) lastega tegeleb ka üsna palju, käib nendega õues, õpetab ja näitab poisile meestetöid, viib trenni, toob ja viib neid mõnikord lasteaeda, õhtuti vannitab, paneb magama, kui nad veel beebid olid siis vahetas ka mähkmeid. Mulle teeb sünnipäevaks kalleid kingitusi.

Samas aga kui plaanin suveks üritusi, kuhu saaks minna terve perega, näiteks kuhugi ilusasse kohta telkima minna paariks päevaks, siis tõmbab nina vingu et niimoodi on igav – ainult oma perega on tal igav, samuti ei sobi see kui minu sõbranna oma perega kaasa tuleb sest sõbranna mees on igav (st ei joo ja ei tee purjus peaga lolle nalju)vaid tahab et mõni tema sõpradest (st joomakaaslastest) ikka ka kaasa tuleks, kellega tal oleks lõbus koos juua. Kõige parema meelega käiks ta üldse üksinda igal pool (st koos oma sõpradega)

Mina olen juba 2 aastat rääkinud seda lahkumineku juttu, et ma ei taha joodikuga koos elada, tahan et ta välja koliks.

Tema tahab, et maksaksin talle sellel juhul kinni kõik selle, mis ta on aidanud mul korteri pangalaenu maksta ja tema osa rahast, mis on läinud korteri remontimise peale, mul pole sellist raha kuskilt võtta ja tunduks ka ebaaus, et peaksin maksma, sest kui ta oleks elanud kogu selle aja üksinda või mõne teise naisega koos (näiteks üürinud kuskil korterit) siis oleks ta pidanud korteri üüriks veel rohkem ära maksma, kui see pool minu pangalaenu, miks ta leiab, et tema peaks nüüd oma 10 aasta elamiskulud minult tagasi saama, pealegi jäävad ju tema enda lapsed siia korterisse edasi elama ja kunagi saab korter ju neile.

Saan aru küll et temal oleks ka raske otsast alustada, üürida mingi odav korter ja kolida sinna elama meie ilusast suurest korterist, lapsi mitte nii tihti enam näha (muidugi ma ei keelaks tal lapsi näha vaid soovikin et nad võimalikult palju edasi suhtleksid omavahel) hakata mulle alimente maksma (teenin ise normaalselt ja sooviksin ta käest ehk ainult miinimum alimente) Aga tema lihtsalt ei ole nõus välja kolima.

Samas kui ta lõpetaks joomise ja kaoksid ära need igapäevased tülid, mida lapsed pealt näevad, siis ehk suudaksin temaga ka edasi koos elada, kuigi kõik tunded on minu poolt kadunud 🙁

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Enne kui keegi tuleb rääkima sellest, et mees ei saa muutuda üleöö, siis ka mina olen reaalse kogemuse omanik. Täpselt sama stsenaarium, et muutus kõik peale lapse sündi. Võib öelda, et juba haiglas. Haiglas avastati lapsel probleem ja siis nägin, kuidas mees läks minu peale nii närvi ja karjus. Olin siis täiesti segaduses, sest mul oli isegi raske.
Asi läks edasi nii, et kuigi temal oli ka eelnevast kooselust laps ja ma tean ka eksnaise sõnade järgi et ta oli sünnist saati hea isa, siis asi polnudki niiväga \”hea isa\” olemises vaid selles, et nende laps oli rahu ise. Meil vastupidi.
Meie lapsel olid sünnist saati kõik probleemsed asjad mis üldse olla võisid. Alates kõhugaasidest mis kestsid igal ööl tunde ja mitte 3 kuud, vaid 8, lõpetades mitmekümne muu asjaga. Kasvõi sellega, et meie laps ei tahtnud isegi vankris olla, mistõttu jalutamine lapsega oli täiesti lootusetu tegevus. Ta lihtsalt röökis.
Tulemuseks oligi see, et peale meie ühise lapse saamist purunes ka meie suhe. Ega minagi ei oodanud nii rahutut last, kuid veel hullem oli näha meest kõrval, keda see nii tohutult häiris et minu tulemuseks oli tõsine depressioon.
Ma ei oska sind aidata küll, kuid ma tean, mida sa tunned. See on jube halb tunne ja valus on ka. Samas pole ka midagi teha. Tuleb lihtsalt edasi elada. Laps kasvab ja saad rohkem aega, et mõelda mis tulevikus edasi teha.
Sa ju võid oma koduukse lukud ära vahetada, aga vaevalt et see teda kinni hoiab. Politsei võib ta üheks ööks ju minema viia, kuid järgmine päev on ta tagasi. Üks variant oleks, et otsid endal ühe meestuttav kes \”kolib\” nö sinu juurde peale lukkude vahetust. Julge mees, kes julgeb su mehele öelda, et sinu juures tal enam midagi teha pole. Võib mängida sinu uut meest, või siis lihtsalt tuleb ja räägib karmimalt temaga. [/tsitaat]

Ma loodan, et tänaseks on sul sellest lapsest kasvanud väga tore ja armas tegelane 😉

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul ei õnnestunud ka kuidagi halvast suhtest lahti saada, kuni harjumusest ikka seksisime. Kui seksi ära jätsin, siis leidis kiirelt uue naise omale ja mina sain vabaks.[/tsitaat]

Mina see teine sama murega kägu, kelle mees joodik on.

Me ei seksigi eriti, vb 1x kuus, sest mul pole mingit isu õllehaisuse mehega seksida, ta koguaeg kurdab seksi vähesuse üle ja lubab teistesse naistesse minna ja mina ütlen – et mingu ja ärgu tagasi tulgu, sest ma ei tahagi enam temaga koos elada.

Aga ta ei lähe – nagu puuk mu küljes kinni. 10 aasta jooksul polegi ta mind vist kordagi petnud (vähemalt pole vahele jäänud, ega kahtlusi äratanud)

Been there, done that.

Mul ei tahtnud ka kaaslane minu elamisest välja kolida ega suutnud aru saada, et ma olen lõplikult otsustanud, et see suhe on nüüd läbi ja ma tahan oma eluga edasi minna.

Aitas see, et ma ise läksin lapsega kodust ära õe juurde ja ütlesin + emailisin + kordasin igas telefonivestluses üle, et ma ei tule oma koju tagasi, kuni ta seal sees elab ning andsin talle 2 nädalat aega seedida ja tõde omaks võtta ning omale uus elamine leida, ja et vastasel juhul vahetangi lukud ära ja võtan üürnikud sisse.
10 päeva vist vegeteeris seal üksi, siis jõudis kohale. Läks ära.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] …
Sa ju võid oma koduukse lukud ära vahetada, aga vaevalt et see teda kinni hoiab. Politsei võib ta üheks ööks ju minema viia, kuid järgmine päev on ta tagasi. Üks variant oleks, et otsid endal ühe meestuttav kes \”kolib\” nö sinu juurde peale lukkude vahetust. Julge mees, kes julgeb su mehele öelda, et sinu juures tal enam midagi teha pole. Võib mängida sinu uut meest, või siis lihtsalt tuleb ja räägib karmimalt temaga. [/tsitaat]

Äärmiselt rumal soovitus – nii võib kergelt sattuda vihma käest räästa alla, lisaks muutub ootamatult välja visatud ja armukadedaks aetud mees täiesti ettearvamatuks. Loomulikult tuleb lukk ära vahetada ja kui tagasi tuleb ja laamendab, siis IGA KORD politsei kutsuda. Kortermajas kutsub keegi teine ka, kui ta seal lärmama hakkab. Lisaks võib kasutada valveteenust, teha turvafirmaga leping paanikateenusele – nii on kohe kindlasti abi alati garanteeritud.
Mina sain lõpuks nii lahti vägivaldsest maniakist. Kui nägi, et asi lõpeb tema jaoks iga kord jama ja politseiga, siis loobus. Võttis aega umbes 5 kuud – aga pean seda ka üpris äärmuslikuks olukorraks, teemaalgataja mees tundub olevat lihtsalt mugav.

Lukusüdamiku vahetusega peaks üldjuhul iga inimene hakkama saada, tuleb lihtsalt poest sama tüüpi uus südamik osta, lisaks üks ristpeaga kruvikeeraja. Kasvõi pilt lukust poodi kaasa ja müüja aitab valida.

neile, kes lahkelt ukselukke vahetada soovitavad:
võtke teadmiseks, et ENNE sellise tegevuse soovitamist tuleks siiski üle kontroillida:
1) ega korter (ja korterilaen) mehe nimel pole
2) kas pooled on abielus või ei.

Kui teemaalgataja vastab kasvõi ühele neist küsimustest \”jah\”, siis pole tal mingit õigust lukke vahetada ega meest välja tõsta, kuna mehel on korterile sama või isegi suurem juriidiline õigus.

Meie suguvõsas oli just hiljuti juhtub, kus (lahkete \”nõustajate\” tulemusel) selline lukuvahetus tehti, politsei ja sugulaste asjasse sekkumisel sai korteriomanik siiski oma vara tagasi ning hoopis naispool pidi lahkuma, kuna erinevalt tema ENDA arvamusest polnud tal tegelikult mingit õigust sellele eluasemele.