Mina võtaks oma 1-aastase lapse vanavanema matustele kaasa ainult siis, kui too vanavanem oleks ise selgelt väljendanud enne surma, et tahab lapse osalemist. Teiste lellepoegade soovid minu lapse osalemise osas jätaksin tähelepanuta, sest nii väike laps ei saaks lihtsalt aru, mis seal toimub. Kui ma oleks ise see lellepoeg, siis ma ei tea, mis põhjusel ma peaks kellegi teise last matustele soovima. Kui tegemist oleks mu oma vanemate või ämma-äia matustega, siis samuti paneks mõtlema, et mis selle eesmärk on, laps ju oma vanavanemat teadlikult ära saatma ei tule, aga mina tahaks lahkunut leinata, mitte väikesel lapsel järel joosta.
Natuke vanema lapse, nii 3-4-aastase samas isegi võtaksin kaasa, sest talle on võimalik juba midagi selgitada ja temal tekiksid juba endal küsimused, miks vanaema enam pole ja kuhu ta kadus. Samuti saab talle selgitada, et matustel ollakse vaikselt ja ei naerda ega joosta ringi.
Kui mu sõbrannal suri mees ootamatult, siis nende 1.5a laps matustel ei osalenud, sest ta poleks sellest aru saanud, miks toatäis inimesi nutavad, miks emme nutab.
Eks sa pead ise teadma, mis su last rahulikuna hoiab. Mingid mänguasjad, midagi talle süüa kaasa võtta, olla valmis temaga vajadusel välja minema. Minu laps kindlasti rahulikuna ei püsiks, kui pole talle midagi huvitavat kuulata-vaadata. Isegi söögiga ei suudaks ma teda väga pikalt ühe koha peal hoida ja asi lõppeks ikka sellega, et ma jookseks tal järgi või oleks temaga üldse õues ja jääksin ise ka matustest ilma.
