Teema: Andke nõu, kuidas käituda

Küsid otse, et kuidas vennaga on või siis  küsid, et kuidas tema endaga on.

Mina profiilipildi põhjal järeldusi ei julgeks teha. Aga küsida ju ikka võiksid, kuidas tal läheb ja kuidas vennal on.

Kas sa plaanid sagedase suhtluse taastada (tegelikult ka, on aega ja soovi?) või on lihtsalt uudishimu?
Esimesel juhul küsiks ja pakuks tuge, teisel juhul ei ütleks midagi.

Mul jäi mulje, et olete olnud kunagi väga lähedased. Kas sul on endiselt tunne, et hoolimata vähesest suhtlusest, on ta endiselt su jaoks hea sõber? Sel juhul ma arvan, et on okei küsida. Ja ehk ta sooviski natuke tuge ja sellest rääkida?

#3805188:

Ma tahaks lihtsalt kaastunnet avaldada, kui teaks, muud midagi…

Kellegagi “väga lähedane” perekoolikas teeb perekooli tema, et mingite kägude (kes ei ole üldse lähedased!) arvamust küsida.

Järeldus nr. 1 – see perekoolikas ei ole tegelikult üldse lähedane.
Et isegi mingit sellist lihtsat asja julgeks küsida, et kas see ammu haige vend on surnud või kuidas tal läheb.

Uskumatu ikka, millist saasta suudab üks inimene toota.
(ja kui sind pole sellest siiani informeeritud, siis: keegi ei tahagi su kaastunnet. Hoia see omale)

#3805593:

Kas leinaja pigem tahab, et keegi ei torgiks, või ootab ta märkamist ja kaastunnet.

Jah, inimene helistab ja teatab, et nüüd on tema vend surnud.
Ja see on täiesti normaalne.

Või mismoodi see siis veel peaks sinuarust käima? Sa ju ei ärka hommikul kell kuus üles teadmisega, et sõbra vend on surnud?
Või siiski ärkad?

Mingeid Õhtulehe surmakuulutusi pead nuhkima või?

#3805188:

Me olime viis aastat kolleegid ühes kabinetis. Istusime koguaeg ninapidi koos ja meist said head sõbrad.

Kas te olite ainult tööajast “head sõbrad”, sest päev otsa ninapidi koos istudes olekski imelik vait olla või veetsite ka arvestatava töövälise aja koos üksteisel külas käies ja koos asju tehes?

Selle kirjelduse järgi, et te viimasel ajal paar korda aastas lühidalt suhelnud olete, ei hakkaks mina oma kaastundeavaldusega torkima. Laseks mõned kuud mööduda ja küsiks siis, et kuidas tal läinud on ja kui ta soovib venda mainida, siis küll ta seda ka teeb. Kui minul lähedane suri, ei tahtnud ma sellest mitu aastat üldse rääkida, sest ma hakkasin lihtsalt iga kord kohe nutma. Minu jaoks oli lihtsam kui inimesed ei torkinud ja muus osas elu tavapäraselt edasi läks.

kui ei küsi, siis teada ei saagi

Inimesed on erinevad.

Kui mu isa suri, võttis minuga (nt FB-s) ühendust mitu inimest, kellega polnud juba aastaid suhelnud, et kaastunnet avaldada ja toetust pakkuda. Mul ei olnud kordagi tunnet, et “miks see nüüd torgib”, vastupidi, olin kõigile tänulik. Kõik sellised kontaktid suurendasid tunnet, et ma ei ole üksi, kuigi ega ma ju niigi ei olnud. Kiri/sõnum oli minu meelest väga hea variant, sest telefonitsi oleks palju raskem olnud.

Samas olen ka ise avaldanud kaastunnet (samuti kirja/sõnumiga) ja ei ole mõnel korral vastust saanud (kuigi on näha, et sõnum on läbi loetud). Ma loodan siiski, et neid avaldusi ei ole tõlgendatud ja et need ei ole mõjunud negatiivselt.

Olen nõus eelmise vastajaga (8:37) – tunned ise oma sõpra meist siin paremini ja su süda ütleb, kuidas peaks käituma.

Aga kui oled tõesti kahevahel, siis pigem võta ühendust ja anna märku, et oled olemas (muidugi vastust nõudmata). Liiga sageli jäetakse leinas inimene üksi, sest ei osata või kardetakse temaga suhelda.

Ma sellises olukprras googeldaks venna nime. Kui netiavarustest ilmneb (no paljud kirjutavad kaastundeavaldusi ka kuulutusi netis), et on surnud, siis kirjutaks sõbrale. A’la “sattusin peale infole, et su vend on surnud, tunnen kaasa, mõtlen su peale ja kui suhelda tahad, siis olen olemas.” Viimast kirjutaks muidugi ainult, kui tõesti sul midagi selle vastu pole, et ta helistab.

Kui aga sellist infot ei leia, siis ehk saadaks sõbrale sõnumi: “Miks sul selline hall pilt?” Ja kui ta vastab surmateatega, siis alles kirjutaks seda eelnevat. Aga muidugi ei eeldaks, et teine üldse suhelda tahaks.

#3807660:

Kui inimene ise välja näitab, et on lähedase kaotanud, siis pigem ikka soovitakse sellest rääkida. Kõige rumalam, mida teha saadakse, on lihtsalt eemale hoida kartuses midagi sobimatut küsida. Mu ema suri, kui olin teismeline. Ja oi, kuidas kogu klass mind nädalaid vältis! Iga kord, kui keegi mainis liiga kõvasti sõna “ema”, kõõritati kohe minu poole ja jäädi vait või kõnniti kiiresti eemale. See oli ülimalt ebameeldiv! Väga harva tuli teistele pähe küsida, kuidas ma end tunnen või kas ma tahaksin millestki rääkida. Tahtsin küll rääkida ja rääkisin heal meelel kõigil teemadel. Kahju, et perekool on täis samasuguseid teismelisi, kes soovitavad pea ära pöörata ja vastassuunas minema joosta. Teil pole aimugi, mis lein on!

Mul oli samamoodi! Nagu minu kirjutatud.