…aga kuidas.
Oleme mõlemad 35+ Oleme kaheksa aastat abielus olnud,peres ka väike laps.
Viimased aasta-kaks on mees väga imelikult käituma hakanud,seda eriti peale lapse sündi.
Võtab mind iseenesest mõistetavana,mingit abi või kohustuste jagamist enam ei ole.Kuidagi märkamatult hiilib ta kõigest eemale,kohustusi ei võta,ei vastuta mitte millegi eest.
Käib tööl ja tema poolne panus sellega piirdubki.
Mina teen ka poole kohaga tööd,samas olen täheldanud et tööpäev lõppeb mul sel hetkel kui ise lõpuks voodis silma kinni saan.Laps tekitab palju korralagedust,lisaks pesu pesemised,söögitegemised,poeskäigud jne jne
Mees on kuidagi märkamatult kõigest sellest suutnud ennast eemale nihverdada.
Ta ei väldi meid ega kodust elu aga ta on kuidagi hästi kindel kõiges.Naine on ja nüüd on laps ka ja puhkab loorberitel. Suhtumine umbes selline et sa oled naine ja need on naiste tööd ja lapse kantseldamine ka naise rida rohkem.Mina käin tööl ja pärast vaatan jalkat.Varem ei olnud nii aga nüüd kuidagi on tasapisi olukord selline.
Tekivad ka tylid sest tunnen et see olukord pole õiglane,tunnen ennast ärakasutatune.
Umbes kuu tagasi tekkis tyli mis võttis ootamatult suured mõõtmed,kõige muu hulgas arvas ta et kodust välja minnes ma ei peaks ennast meikima ja kui ma vahel olen kasvõi poodi minnes kõrge kontsa alla pannud,siis kommenteeris ka seda et milleks mulle vaja neid kingi. Olen oma keha tagasi saanud ja neid dresse mis mul titekilosid varjasid ma enam selga panna ei soovi.
Mees tahab mind nagu kodukanaks teha,kes ei mõtle kes ei ytle.Kes teeb nii nagu tema heaks arvab,vastuvaidlemata.
Sel samal päeval panin mõned asjad kotti ja läksin sünnikodusse.Arvasin et jään sinna maximaalselt nädalaks aga nüüd saab varsti juba kuu. Mees on küll helistanud ja sõnumeid saatnud aga see on ka kõik.
Ära minnes kirjutasin ka paberile mis muutuma peaks et me koju tagasi tuleks.Täiesti lihtsad ja normaalsed soovid,stiilis et perekond peaks olema kõige tähtsam,eelkõige arvestatakse pere heaolu silmas pidades,otsusied vastu võttes tuleb neid enne koos arutada,et kohustustest kõrvale hiilimine peab lõppema jne jne
Nüüd ongi nii et mina siin ja tema seal.Korra käisin kodust paksemaid riideid võtmas,kodu oli koristamata,külmikus oli umbes 3 nädalat vana avatud piim,vetsu potti oleks nagu keegi ära surnud,vannitoas oli mustmiljon musta sokki,selle asemel et masin tööle panna ostab ta neid aina juurde.
Ma ei tea kaua see olukord kestab.Täiesti nõutu kohe.Olen ka rumal olnud,alati kui mees kirjutab,siis kirjutan vastu ja pm aitan tal aega sisustada,kui talle enam ei sobi siis lõpetab vestluse.Vb peaks lõpetama igasuguse kontakti,seni kuni ta ei tea mida ta tahab. Tase oli ka nyyd see kui paar päeva tagasi küsisin toiduraha meile,kuu aega ju on ta vaba olnud igasugustest kohustustest.Palusin 100 euri ja vastuseks tuli ei.Et ta olevat juba andnud,kellele või mida,seda ma ei tea sest mina pole sentigi saanud.Mees püüdis eile jälle alustada vestlust pm suvalisel teemal. Tavaliselt ta ka kurdab kui vähe ta ikka sööb ja et temal igalt poolt valutab ja et peab arstile minema.Manipuleerib minuga,otsib kaastunnet,tahab et mina talle selles olukorras kaasa tunneksin,just nagu temale tehtaks praegu liiga.tean juba kuhu see viib ja millega lõpeb,minul pärast närv püsti ja kahetsen et üldse vestlusesse laskusin.Siis ei tule pool ööd und. Ma isegi ei tea mis nõu ma ootan v mis õppetund see olla võiks. Mõni hea soovitus ehk siiski tuleb.
Teema: Annaks mehele õppetunni
Kuule, mis õppetundi. See mees ju ei armasta sind.
Noo mida tülitseda??? Poest miskit vaja, anna mehele valik, et kas hoiab last või läheb ise poodi. Ja nii on kõigi kohustustega. Mida sa tülitsed. Õpi omale krahmatud kohustusi jagama.
Noo mida tülitseda??? Poest miskit vaja, anna mehele valik, et kas hoiab last või läheb ise poodi. Ja nii on kõigi kohustustega. Mida sa tülitsed. Õpi omale krahmatud kohustusi jagama. Ükski normaalne mees ei hakka tegema asju, mille naine ärateeb. Ja kuni sa suud lahti ei tee, teised sinu sisse ei näe. Ja kui pikalt nn kannatad ja siis ultimaatumitega väljatuled, siis tundub see lausa totter.
Kõik, mis teed, teed endale. Sinu viha ja äng ja soovid, et mees muutuks, ei mõju mitte kellelegi teisele kui sulle endale.
Sa võid ju loomulikult vihastada, kui mees midagi ei tee või sinuga halvasti käitub, aga selline ta juba on ja kui sulle ei kõlba, siis pead sina leidma viisi, kuidas elu endale meeldivaks tegema. Mitte keegi teine ei pea sind esikohale panema ja sinu heaolu pärast muretsema. Selline on karm tõde.
Loomulikult kui mees sind armastab, siis tehakse kompromisse ja tahetakse teisele head teha. See pole aga midagi, mida teiselt nõuda saaks. Õppetunnid sellisele mehele on naeruväärne. Parem hakka silma kinni pigistama ja ürita enda jaoks sobival viisil elada või siis mine lahku.
Kui ta kuu ajaga pole sinu soovidele midagi vastanud, siis… ma väga ei usu, et talle eriti oluline on, kas sa elad kodus tema juures või ei. Kahjuks.
Kas oled temalt küsinud, mida ta su toona jäetud ettepanekutest arvab?
Mu meelest see, et mees ei panusta piisavalt kodustesse töödesse, on üks asi ja märksa üleelatavam kui see, et ta sulle meikimist ja kontsakingi ette heideb, viimane on lausa haiglane juba ja selge ohumärk, et mehel endal on petmismõtted peas (või juba teod tehtud) ja/või ta on manipulaatorist türanni süvenevate kalduvustega.
On sul võimalik iseseisvalt hakkama saada?
Kas soovid mehega jätkata ka siis, kui ta grammigi sinu poolt soovitu suunas oma käitumist ei muuda?
no ma arvan, et sul ei ole mõtet siis tagasi minna, kui kuu aja jooksul ei ole mees mõistust pähe võtnud. ja kui veel ise kirjutad, et ta on türann ja manipulaator, siis hea, et lahti saad.
Mis asja, mees muutus üleöö valetajaks, vassijaks, keerutajaks ja tont teab kelleks veel? Kas tõesti kõik need 8 aastat on kõik olnud ilus ja kena ja nüüd, üleöö on kõik metsa keeranud?
Millegi pärast nagu ei usu seda. Reaalne on, et siiani sulle selline mees sobis, nüüd viskas üle ja hakkasid maailma muutma. Usu, see sul ei õnnestu. Kõige vähem toimivad kõikvõimalikud ultimaatumid.
Viimasega 100% nõus
Kõige mõttetum on hakata peale pikka kooselu nõudma maja,autot,ndvahetustel lastega olemist,6-ks koju jne
a) ole naiselikult kavalam-jaga kohustusi
b)lepi sellega
c) mine lahku
Vingumised, halisemised on need mis õli tulle valavad
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ütlesin mehele et me ei saa enne koos elatud ja oldud kui ta pole ennast kokku võtnud ja neid tingimusi mis ma kirja panin tõsiselt ei võta.Seal tõesti polnud mitte ühtegi üle mõistuse,tavalised normaalsed soovid,mida tegelikult ma ei peakski kirja panema ega ära märkima sest need peaksid olema ütlematagi selged.
Ma ütlesin et ma ei saa enne tagasi tulla ega koos oldud kui ta ei hakka täiskasvanuks,enne ei saa tulla kui ta ei soovi olla perekond.
Ma päriselt ka nagu arvasin et lagi nädal ja ta palub meil koju tulla.Samas ta ei saagi meid koju kutsuda kui ta pole mitte ühtegi neist tingimustest täitnud.
Ütlesin et kui kasvõi üks tingimus jääb täitmata,siis me ei tule sest ma lihtsalt ei suuda enam nii elada. See pole elu. Eks meil on palju muud ka,talle meeldib väga valetada,peita,keerutada,vassida.Kõik see peab kaduma,ma lihtsalt ei suuda elada nähes kuidas ta valetab või keerutab. Manipulaator ta on ja türann ka,ei vaidle vastu. Manipuleerimises ta saaks ilmselt kuldmedali. Samas tahaks ju ikka et pere koos püsiks,tahaks et ta aru saaks. Ei taha enam kannatada nii nagu see on olnud siiani. Tunnen et ma olen täielikus masenduses,kohutavalt valus on ja pettunud et ta ei suuda mitte ühtegi soovi mis kirja panin täita.Jutu poolest on kõva mees ja lubab muutuda,samas tegusid pole.[/tsitaat]
tead, sel mehel on täiesti savi, kus sa elad ning ega tal erilist huvi polegi, et sa tagasi tuleks.
mis ta elul viga on siis praegu? keegi ei nääguta, laps(ed) ei käi närvidele, sööb, mida tahab, sokid võib vedelema jätta jne. miks ta peaks sind tagasi tahtma, kui tal su vastu tundeid pole?
mees on oma õppetunni juba saanud – kuradi hea on omaette elada
miks sa aga sellise mehe juurde tagasi tahad, ma aru ei saa
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]…aga kuidas.
Oleme mõlemad 35+ Oleme kaheksa aastat abielus olnud,peres ka väike laps.
Viimased aasta-kaks on mees väga imelikult käituma hakanud,seda eriti peale lapse sündi.
Võtab mind iseenesest mõistetavana,mingit abi või kohustuste jagamist enam ei ole.Kuidagi märkamatult hiilib ta kõigest eemale,kohustusi ei võta,ei vastuta mitte millegi eest.
Käib tööl ja tema poolne panus sellega piirdubki.
Mina teen ka poole kohaga tööd,samas olen täheldanud et tööpäev lõppeb mul sel hetkel kui ise lõpuks voodis silma kinni saan.Laps tekitab palju korralagedust,lisaks pesu pesemised,söögitegemised,poeskäigud jne jne
Mees on kuidagi märkamatult kõigest sellest suutnud ennast eemale nihverdada.
Ta ei väldi meid ega kodust elu aga ta on kuidagi hästi kindel kõiges.Naine on ja nüüd on laps ka ja puhkab loorberitel. Suhtumine umbes selline et sa oled naine ja need on naiste tööd ja lapse kantseldamine ka naise rida rohkem.Mina käin tööl ja pärast vaatan jalkat.Varem ei olnud nii aga nüüd kuidagi on tasapisi olukord selline.
Tekivad ka tylid sest tunnen et see olukord pole õiglane,tunnen ennast ärakasutatune.
Umbes kuu tagasi tekkis tyli mis võttis ootamatult suured mõõtmed,kõige muu hulgas arvas ta et kodust välja minnes ma ei peaks ennast meikima ja kui ma vahel olen kasvõi poodi minnes kõrge kontsa alla pannud,siis kommenteeris ka seda et milleks mulle vaja neid kingi. Olen oma keha tagasi saanud ja neid dresse mis mul titekilosid varjasid ma enam selga panna ei soovi.
Mees tahab mind nagu kodukanaks teha,kes ei mõtle kes ei ytle.Kes teeb nii nagu tema heaks arvab,vastuvaidlemata.
Sel samal päeval panin mõned asjad kotti ja läksin sünnikodusse.Arvasin et jään sinna maximaalselt nädalaks aga nüüd saab varsti juba kuu. Mees on küll helistanud ja sõnumeid saatnud aga see on ka kõik.
Ära minnes kirjutasin ka paberile mis muutuma peaks et me koju tagasi tuleks.Täiesti lihtsad ja normaalsed soovid,stiilis et perekond peaks olema kõige tähtsam,eelkõige arvestatakse pere heaolu silmas pidades,otsusied vastu võttes tuleb neid enne koos arutada,et kohustustest kõrvale hiilimine peab lõppema jne jne
Nüüd ongi nii et mina siin ja tema seal.Korra käisin kodust paksemaid riideid võtmas,kodu oli koristamata,külmikus oli umbes 3 nädalat vana avatud piim,vetsu potti oleks nagu keegi ära surnud,vannitoas oli mustmiljon musta sokki,selle asemel et masin tööle panna ostab ta neid aina juurde.
Ma ei tea kaua see olukord kestab.Täiesti nõutu kohe.Olen ka rumal olnud,alati kui mees kirjutab,siis kirjutan vastu ja pm aitan tal aega sisustada,kui talle enam ei sobi siis lõpetab vestluse.Vb peaks lõpetama igasuguse kontakti,seni kuni ta ei tea mida ta tahab. Tase oli ka nyyd see kui paar päeva tagasi küsisin toiduraha meile,kuu aega ju on ta vaba olnud igasugustest kohustustest.Palusin 100 euri ja vastuseks tuli ei.Et ta olevat juba andnud,kellele või mida,seda ma ei tea sest mina pole sentigi saanud.Mees püüdis eile jälle alustada vestlust pm suvalisel teemal. Tavaliselt ta ka kurdab kui vähe ta ikka sööb ja et temal igalt poolt valutab ja et peab arstile minema.Manipuleerib minuga,otsib kaastunnet,tahab et mina talle selles olukorras kaasa tunneksin,just nagu temale tehtaks praegu liiga.tean juba kuhu see viib ja millega lõpeb,minul pärast närv püsti ja kahetsen et üldse vestlusesse laskusin.Siis ei tule pool ööd und. Ma isegi ei tea mis nõu ma ootan v mis õppetund see olla võiks. Mõni hea soovitus ehk siiski tuleb.[/tsitaat]
Ma vastan peale paari-kolme läbiloetud lauset – mine kooli!
Esiteks su enda pärast, teiseks näita “mehele”, et oled targem, kui tema.
Ausalt, nii vigast teksti omn valus lugeda ja ilmselt teie probleemid harimatusest alguse saavadki.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Eks meil on palju muud ka,talle meeldib väga valetada,peita,keerutada,vassida.Kõik see peab kaduma,ma lihtsalt ei suuda elada nähes kuidas ta valetab või keerutab. Manipulaator ta on ja türann ka,ei vaidle vastu. Manipuleerimises ta saaks ilmselt kuldmedali. .[/tsitaat]
Aga muidu pidi ju ikka tore mees olema, jah?
Armas taevas, mida naised küll vabatahtlikult endaga teevad ja taluvad!
Kahju lugeda kohe.. kirjutad, et soovid, et pere püsiks koos. Sina üksi paraku ei saa seda peret koos hoida. Mees peab ka seda tahtma. Tema käitumist hinnates ta seda ei soovi.
Kirjutad, et peres on väike laps.. ühel hetkel on see laps suur ja sina avastad, et oled pool elu raisanud mingi tropi peale.
Õigesti tegid, et ära tulid. Mina sinu asemel katsuks nüüd edasi tegutseda nii, et mehega üldse ei arvestaks. Kui ta näeb, et saad ilma temata ka väga hästi hakkama siis on kaks võimalust – ta kas muutub või avastad sina, et sul polegi temasugust enam oma ellu vaja.
Miks sa seda meest tagasi tahad?
Minu jaoks oleks dealbreaker see, et ta ei kandnud teile söögiraha. Kõik. Kui mees juba lapsest ei hooli siis on kõik.
Lahutus sisse, elatis peale, korter müüki, otsi oma elamine jne. Nii teeksin mina.
Meil oli suht sama teema. Aga mina ei läinud minema, ma lihtsalt ütlesin, et 3 päeva nädalas on mehel lastepäevad, siis tema viib-toob lasteaeda, söödab ja kasib; 3 päeva on minu päevad ja 1 päev oleme perekond, sest et tundub, et muudmoodi lihtsalt enam ei saa. Ja lisaks, et kui on mehe päevad, siis mina tulen-lähen nagu ise tahan ja ärgu minu koju ootamisega vaeva nähku. Nii ka sai olema ja oli ligi pool aastat, siis elasime nö normaalset pereelu edasi, ainult selle vahega, et mees oli ka vahepeal õppinud end liigutama. Tolle poolaastase perioodi sees meil ei olnud ka voodielu muideks.
Aga nüüd on meil 9 pulma-aastapäev tulemas ja ma küsin endalt, et kas ma ikka tahan ka järgmist 9 aastat koos elada. Ja ma ei taha. Teemaalgataja, enne kui sina hakkad mehe ümberkasvatamisega võimlema, küsi endalt sama küsimus, kas sa ikka tahad järgmised 8 aastat selle tolkamiga koos elada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vastust küsimusele,miks ma teda tagasi tahan või miks ma suhet korda tahan,kes siis ei tahaks.Oleme piisavalt kaua koos olnud,ühine laps ja kodu.Loomulikult soovin ma kõike korda saada,olen palju aega ja energiat meisse panustanud…
[/tsitaat]
kas sina oled see inimene, kes omletti süües avastades, et sinna on halvaks läinud muna sisse sattunud, sööb selle kasvõi oksepisarad silmis lõpuni?
sest piisavalt palju on juba söödud… ja sellesse panustatud…
Ma mehele ütlesin, et tal on need ja need kohustused, täpselt nagu mulgi on omad kohustused. Mina julgen kõik otse ära öelda, mis ma ootan, mis ma tahan ja enamasti ma saan selle. Ma ei tülitse, aga ta teab, mis on mis, no mõnikord kui ma ikka üldse rahul ei ole, siis olen paar kurjemat sõna öelnud kah. Minu mees üritab mulle ka epistlit lugeda, et tee seda, tee toda, nt ütles, et ma peaks rohkem väljas käima, reisima mööda Euroopat nagu kõik teevad tänapäeval, et mina ju külatüdruk ja tema Euroopas elanud-töötanud aastaid, ütlesin, et minul raha ei ole, aga kui sul on, siis võin ära käia muidugi, aga kui meil sellist raha ei ole, kuid üür tahab maksmist, siis muidugi ei saa reisida hetkel. No arvatavasti ta maksab mulle selle reisi kinni siis vms 😀
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma vastan peale paari-kolme läbiloetud lauset – mine kooli!
Esiteks su enda pärast, teiseks näita “mehele”, et oled targem, kui tema.
Ausalt, nii vigast teksti omn valus lugeda ja ilmselt teie probleemid harimatusest alguse saavadki.[/tsitaat]
Kutsud teemaalgatajat pinginaabriks? Kui tuled teise kirjavigu kommenteerima, võiks ise ikka vigadeta kirjutada. Igas lauses viga!
Mina loen siit välja, et sa tahad meest muuta. Teist inimest ei saa muuta, saab vaid veidi suunata. Te elate 8 aastat koos ja paistab, et enne lapse sündi oli kõik korras. Sinu mõttemaailm on muutunu.
Tema on rahul, sina pole rahul. Sina saad ennast ja enda suhtumist muuta. Peaksite koos maha istuma ja asjad selgeks rääkima, mitte ühepoolselt nõudmisi esitama.
Perenõustajast ehk abi? Lapsik mees, kes kodust jalga laseb.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vastust küsimusele,miks ma teda tagasi tahan või miks ma suhet korda tahan,kes siis ei tahaks.Oleme piisavalt kaua koos olnud,ühine laps ja kodu.Loomulikult soovin ma kõike korda saada,olen palju aega ja energiat meisse panustanud.
Saan aga aru et üks asi on minu soov,teine asi aga reaalsus.
Reaalsus on vast see et mehe jaoks ei ole see kõik üldse vist oluline.Tema peab pigem oluliseks käia sõpradega kalal,lihtsalt läheb ja viimasel minutil teavitab ka mind et jääb mitmeks päevaks,käia sõpradega mootorrattaga sõitmas.Käia külas ühel ja teisel,aidata kõiki kes vähegi abi paluvad,samas minu palve peale mind aidata,siis seda ta teha ei taha.Üldsegi olen tähele panema hakanud et teiste heaks teeb väga palju,jookseb kohe kui telefon heliseb ja keegi midagi tahab,kodus aga pm ei liiguta lillegi.Tuleb töölt koju ja lihtsalt viskab ennast lohakile diivanile ja kõik. Lihtsalt logeleb,ei viitsi midagi teha ega kusagile minna.Kui teen ettepaneku kinno minna,siis ütleb et ei viitsi,et see on ajaraiskamine,samas kui sõber helistab sama plaaniga,siis viitsib.
Ma isegi ei tea mis asi see on või kuidas seda nimetada. Tegelikult on asjad päris algusest saati nii olnud aga eks see on läinud aastast aastasse hullemaks. Ta nagu ei viitsi üldsegi pingutada ega teha mitte midagi ei kodus ega ka suhtes.Laisk ja mugav on.
Kuu tagasi oli mul kodu,oli ühine tulevik ja äkki nüüd on kõik läbi.
tean jh et haletsen ennast. Raske on nii majanduslikult kui ka emotsionaalselt,ei saanud ma seda last ju niisama ega ka abiellunud vaid korraks. Tunnen ennast nii reedetuna,kõik minu sees on katki. Õnneks on laps armas ja väga hea iseloomuga,annab mulle jõudu. Aga raske on ikkagi.[/tsitaat] Sa oled mehest kuu aega eemal olnud, kas elu ei ole lihtsam olnud? Või oled sa manipuleerimisega nii ära harjunud, et igatsed oma päevadesse seda “põnevust”?
Nõua kohtu kaudu elatist lapsele ja kui laps alla 3a, siis ka endale? St alustuseks maini talle, et kui vabatahtlikult ei anna, saab ka kohtu kaudu.
Mina näen su sõnavõtte lugedes, et tõenäoliselt kolid sa ühel hetkel lihtsalt koju tagasi ja elu läheb edasi. Jätsid küll konkreetse nimekirja, mis muutuma peaks, aga kui mees kuu aja jooksul lillegi ei liiguta, siis see ei pane sind kaugeltki mitte teises suunas jooksma, vastad hoopis toredasti mehe sõnumitele ja kõnedele, lased end kiskuda mingisse mõtetusse arutellu teemal, kuidas tal midagi süüa pole kui sina eemal elad jne.
Ja kui mina, võõra inimesena, seda lihtsalt paari kirjutise põhjal näen, teab su mees juba ammuilma, et sa võid küll eemale kolida ja teatrit teha, aga minejat sinust pole. Ikkagi nii pikalt suhtesse panustatud, korter ehk kah mehe oma, ühine laps – küllap sa varsti oma naiseliku jauramise lõpetad, ta vannitoa ära koristad, sokid pessu paned ja supi tulele lükkad.
Inimesed ei muutu väga kergesti. Veel vähem muutuvad nad siis kui neil selleks vähimatki motivatsiooni pole (ja sinu mehel ei paista olevat). Kui mina oleks nii suurejoonelise ¸esti teinud – kodust minema kolinud – siis ainult selles teadmises, et olen päriselt ka valmis minema. Sinu olukorras ütleks pärast kuu möödumist rahulikult, et tal oli võimalus, ta ei kasutanud seda, palun saame Perekonnaseisuametis kokku, et algatada lahutus. Istume maha, räägime selgeks elatise küsimused, lepime kokku, kes mis aegadel lapsega tegeleb jne. Täiesti emotsioonitult.
Sa oled veel noor, elu läheb edasi. Tuleb uus ja parem mees ning sa ei saa arugi, miks oma aega eelmise peale raiskasid. Ja vana mees hakkab ka veel ukse taga kraapimas käima, sest alles siis ta mõistab, et sul oli tõsi taga.
Aga sind kuulates on mul praegu tunne, et lähed lihtsalt löta-löta koju tagasi ja mees teab senisest veel kindlamini, et tal pole vaja lillegi liigutada, et sind enda juures hoida.
Kirjutad vahepeal isegi, et mees on suht algusest peale samasugune olnud, need ärakadumised ja muud asjad – ainult viimasel ajal on asi halvemaks läinud.
Ma tean sedasorti mehi. Need on sellised lahedad sellid, kes üldiselt oskavad inimestele meeldida. Kuni sa sellisega koos ei ela, ongi kõik hästi.
Kui aga elad koos, on ühiseid lapsi ja/või võlgu, siis sa alles taipad, et kohusetunnet pole sellel vennikesel kopka eestki.
Mängi ühe mõttega – see on ehk hirmus mõte, aga spekulatsiooniks hea küll – mis saaks siis, kui sinuga midagi juhtuks (surm, haigus)? Kas sa eelistaksid, et siis kasvataks teie ühise lapse üles tema isa ehk sinu mees või pigem sinu ema või mõni muu sugulane?
Või võtame leebema plaani, mis saaks siis, kui sulle pakutaks kahenädalast reisi välismaale, õppe-tööreis, mis hiljem annaks sulle sinu töökohal hindamatuid eeliseid? Kas jätaksid lapse mehe hooleks või pigem räägiksid emaga?
Ja kui sa jätaksid lapse mehe hooleks, siis kui suur oleks tõenäosus, et ta ise üritaks last mõnele naissugulasele ära sokutada?
Sellised mehed ei muutu. 38-aastane mees enam nii drastiliselt ei muutu, et su vaevanägemine ennast kuidagi õigustaks.
Ma tean.
Mul on selline mees olnud.
Oma uutes suhetes käitub ta samamoodi või veel hullemini. Nt võtab meie ühise lapse enda hoolde, läheb temaga uuele pruudile külla, jätab lapse uue pruudi hoida ja ise laseb jalga – kui helistasin, et küsida, kuidas lapsel läheb, oli taga kuulda kõrtsimelu. See juhtus just äsjamöödunud nädalavahetusel.
Ta ei saa kahte nädalavahetust kuus ka lapse eest vastutatud, ilma, et kusagile kõrtsi lillutama pageks. On siga.
Kuna ma lapse pärast muretsesin, võtsin uue pruudiga ühendust ja kuulsin, et lapsega on kõik korras, aga pruut ise on mehe peale kaunikesti tige. Ilmselgelt eiras mees ka nende omavahelisi kokkuleppeid. Ise olin ma kahjuks teises linnas.
Nipernaadid, raisk. Kui sinus ei ole piisaval määral Katariina Jeed, siis jäta see mees sinnapaika. Mingid õppetunnid teda ei muuda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
