Teema: Annetamine

püsiannetus on tehtud, ja samamoodi kui on südamesse minev juhtum, annetan ka eraldi.
Pigem annetan fondi kaudu, eraisikute abiküsimised ei ärata suuremat usaldust.

Püsiannetused on nelja kohta tehtud. Oma laste korralikud riided olen viinud lasterikastele või Do Goodi.

No taara raha läheb annetuseks. Kord aastas mingi emotsiooniannetus, nt viimane oli käimisseade.

Püsiannetused on tehtud ühele laste hoolekandeasutusele ja loomade varjupaigale. Üsna sageli teen annetuse ka vähiravifondile. Üksikjuhtudel olen toetanud õnnetuse/haiguse läbielanuid (nt kui ajalehes on artikkel, kus kirjas ka pangakonto nr) ja loomade ravi. Toidupanga kärusse panen ka tavaliselt midagi.

Oli aeg, kui andsin raha ka tänaval või Viru tunnelis kerjajaile, aga paaril korral jäin sellega suht lolli seisu ja nüüd lähen neist külma näoga mööda. Paaril korral olen pakkunud raha küsivatele lastele, et läheme koos poodi või kohvikusse ja ostan neile süüa, kuid peale seda on nad minu vastu huvi kaotanud:)

Vähiravifondile.

Püsiannetus on lastefondile.
Oma laste riided-asjad jagan tuttavatele või viin kuhugi, kus neid edasi jagatakse.
Mööbel, kodumasinad, mida enam ise ei tarvita, jagan sinna, kus neid on vaja.
Üks Aafrika tüdruk hariduse kuni keskkooli lõpuni.
Pistelisi annetusi siia-sinna projektidele.
Perekonna ja tuttavate seas panen tähele kui kellelgi on abi vaja.

Vähifondile regulaarselt. Need kes arvavad et riik peaks kõik kinni maksma, siis teadmiseks et ka kõige rikkamates riikides ei maksta midagi kinni. Nt ka Norras on sarnased fondid täitsa olemas.

Loomadele annetan, loomaaia projektidele. Aasta lõpus SEB jõulukingiprojekti lastekodulastele, seal valdavalt puudega lapsed konkreetsete soovidega.

Annetan igal aastal raha algul 200 eurot – 100 ühele loomadega tegelevale organisatsioonile ja 100 eurot teisele. Lisaks teen paar korda aastas mõnekümneeurose annetuse nö supiköögile.
Toidupangale enamasti panen ka mingi pool ostukotitäit midagi. Mõnikord jääb vahele, kui ma sel kuul poodi üldse ei käigi vaid kõik näiteks internetist tellin.
Ostan vaimupuudega inimeste tehtud asju. Sokke. Pajakindaid.

Eraisikutest olen andnud tagastamise kohustuseta nn igavest laenu (st kui saab, maksab tagasi, aga mina ei eelda ega oota) ühele tuttavale umbes 300 euro väärtuses 4-5 aasta jooksul. Tal on kombeks ennast nädal enne palka nii tühjaks tõmmata, et pole süüa ega juuagi. Ja mõnikord mtu nädalat enne palka. Alkoholi ta ei tarvita ega suitseta. Lihtsalt veidi organiseerimatu on, kuigi palk on umbes 1100 neto. Sellest peab ta üleval ludrit meest, kes tööl ei käi, kodus midagi ei tee, aga vähemalt ei peksa ega joo. Siis kannan naisele 10-20 euro kaupa, et saab vähemalt pätsi leiba, kana, keefiri ja mõned juurikad osta.

Teisele eraisikule teen paar-kolm korda aastas välja. On puudega üksik naine, tööd teeb rasket ja madala palgaga, aga riigitoetuste peale ka ei taha ainult jääda. Mõned korrad aastas kutsun ta kuskile mitte kõige peenemasse restorani ja teen valikus roogasid ja veini välja ning viin pärast taksoga ka koju. Raha ja toidukotti ta ei võta, olen pakkunud. Teinekord olen suutnud mõne omatehtud hoidise talle nii pihku suruda, et ta ka võtab. Nö proovimiseks. Ja ajakirju on ta ka nõus võtma, kui mul juba loetud. Maakodu, Tiiu ja teised sedasorti ajakirjad.

Aga raha asemel on minu panus suurimas osas siiski aeg. Ühes abiorganisatsioonis olen aktiivne liige ja ehkki seal on mu rahaline panus võrde praktiliselt nulliga, panustan aega otsesesse tegevusse.