Annetan igal aastal raha algul 200 eurot – 100 ühele loomadega tegelevale organisatsioonile ja 100 eurot teisele. Lisaks teen paar korda aastas mõnekümneeurose annetuse nö supiköögile.
Toidupangale enamasti panen ka mingi pool ostukotitäit midagi. Mõnikord jääb vahele, kui ma sel kuul poodi üldse ei käigi vaid kõik näiteks internetist tellin.
Ostan vaimupuudega inimeste tehtud asju. Sokke. Pajakindaid.
Eraisikutest olen andnud tagastamise kohustuseta nn igavest laenu (st kui saab, maksab tagasi, aga mina ei eelda ega oota) ühele tuttavale umbes 300 euro väärtuses 4-5 aasta jooksul. Tal on kombeks ennast nädal enne palka nii tühjaks tõmmata, et pole süüa ega juuagi. Ja mõnikord mtu nädalat enne palka. Alkoholi ta ei tarvita ega suitseta. Lihtsalt veidi organiseerimatu on, kuigi palk on umbes 1100 neto. Sellest peab ta üleval ludrit meest, kes tööl ei käi, kodus midagi ei tee, aga vähemalt ei peksa ega joo. Siis kannan naisele 10-20 euro kaupa, et saab vähemalt pätsi leiba, kana, keefiri ja mõned juurikad osta.
Teisele eraisikule teen paar-kolm korda aastas välja. On puudega üksik naine, tööd teeb rasket ja madala palgaga, aga riigitoetuste peale ka ei taha ainult jääda. Mõned korrad aastas kutsun ta kuskile mitte kõige peenemasse restorani ja teen valikus roogasid ja veini välja ning viin pärast taksoga ka koju. Raha ja toidukotti ta ei võta, olen pakkunud. Teinekord olen suutnud mõne omatehtud hoidise talle nii pihku suruda, et ta ka võtab. Nö proovimiseks. Ja ajakirju on ta ka nõus võtma, kui mul juba loetud. Maakodu, Tiiu ja teised sedasorti ajakirjad.
Aga raha asemel on minu panus suurimas osas siiski aeg. Ühes abiorganisatsioonis olen aktiivne liige ja ehkki seal on mu rahaline panus võrde praktiliselt nulliga, panustan aega otsesesse tegevusse.