Olen seda ka enda tutvusringkonnas tundnud. Sõbranna paar päeva tagasi saatis lingi Messengeri, et annetaksin. Lugesin sõnumi läbi, ei vastanud. Järgmisel päeval küsib, et “noh, annetasid vä?” Vastasin, et ei annetanud ja ei ole plaanis ka. Vastu sain pika epistli sellest, et ma olen empaatiavõimetu. No okei, las ma siis olen, aga ma arvan, et annetamine peaks ikkagi olema vabatahtlik ja tulema südamest ja äratundmisest, et vot seda ettevõtmist ma tahan toetada. Mina olen enda jaoks need organisatsioonid välja valinud, keda toetada tahan ja väga harva teen lisaannetusi kellelegi kolmandale.
Mul on selle Annabeli-juhtumiga üldse kahetised tunded. Jah, kindlasti ta vanemad armastavad teda ja nad on sellest õlekõrrest kinni haaranud, et oma lapse elu päästa. Täiesti arusaadav, ja kui on annetajaid, siis andku minna. Aga mina ei poolda nt selle 400 000 eraldamist Lastefondist ühe lapse päästmise nimel. Igal aastal kogutakse raha kuvööside ja ema-lapse palatite ja kiirabiautode ja ma ei tea, mille jaoks veel, millest on kasu palju rohkematele, kui ühele. See osa annetusest oleks võinud jääda selliste projektide tarbeks.