Teema: Annetamine kui kohustus

ajakirjanikel on hapukurgihooaeg, eile oli vaid 2 teemat – Roosileht ja see sots, kes jäi seksijamaga vahele. Aga võid ja vorsti tahavad kõik leivale, ka ajakirjanikud.

Nagu ka see, et elu24 lugemine on vabatahtlik, kipub ununema.

Lihtsam rahvas loeb ja siis läheb endast välja.

Valvekägu, sa kunagi magad ka? Või läheks siis väärtuslikku Perekooli aega raisku?
Alati esimesena teemas kohal ja klähvimas.

#3154639:

Valvekägu, sa kunagi magad ka? Või läheks siis väärtuslikku Perekooli aega raisku?

Ikka magan, sa KatkinePlaatKägu…

Millal teemadesse hakkad asjassepuutuvat kirjutama? Kas järgmisel aastal või mittekunagi?
Sest praegu on nii, et kui mind poleks, oleksid sina vait ja eeter puhas.

#3154653:

#3154646:

Üldse, see kahemiljoniline ravim – tohutult kaval ja julm skeem ravimifirma(de)l. Hästi nutikas on keevitada ravimile võimas hind külge ning teatada, et see on täiesti uus ja enneolematu. Tõhususest ei tea keegi veel midagi, aga no kuidas sa ei osta oma lapsele, kui see erakordne ravim juba kord olemas ja saada on? Nii siis aetaksegi mures vanemad peast hulluks, et näe, on, aga kätte ei saa. Mis saab siis, kui seda kaht miljonit siiski kokku ei suudeta ajada?

Kollastel ajakirjanikel on küll tööd ja leiba, aga mida selline asi teeb päriselt mures olevate inimeste psüühikaga, pole kellegi asi enam.

Paranoikudel on jah raske elada.

Ma vaatan kõiki neid jõulutunneleid ja inglilaule pilguga, et miks ometi mul kahju ei ole? Miks mul “pisarad lahinal” ei jookse? Noor inimene hääbub, pere palub abi, aga mina keeran ksnali rahulikult mujale ja ükski närv ei liigu. Samas kui on tegu väärkoheldud loomaga, olen veel pikka aega endast väljas ja samm kohe viib arvutini, et ülekanne teha…

Ma ei saa aru, millest sa räägid? Millisest paranoiast? Kas ravimi eest ei küsitagi tegelikult kaht miljonit? Kas selle tõhusus ongi tõestatud – et kahe miljoni eest ostad elu oma lapsele? Kas ajakirjanikud ei teenigi selle pealt oma nuppudega?

Ja ma ei räägi sellest, mille pärast sinul kahju on või ei ole. Ma räägin lapse vanematest, kelle mure on tõeline ja lootus ka ilmselt tõeline.

Mina ei lähe “endast välja” ja veel pikaks ajaks, ka kasside pärast mitte. Kahju on lihtsalt.

Olen seda ka enda tutvusringkonnas tundnud. Sõbranna paar päeva tagasi saatis lingi Messengeri, et annetaksin. Lugesin sõnumi läbi, ei vastanud. Järgmisel päeval küsib, et “noh, annetasid vä?” Vastasin, et ei annetanud ja ei ole plaanis ka. Vastu sain pika epistli sellest, et ma olen empaatiavõimetu. No okei, las ma siis olen, aga ma arvan, et annetamine peaks ikkagi olema vabatahtlik ja tulema südamest ja äratundmisest, et vot seda ettevõtmist ma tahan toetada. Mina olen enda jaoks need organisatsioonid välja valinud, keda toetada tahan ja väga harva teen lisaannetusi kellelegi kolmandale.

Mul on selle Annabeli-juhtumiga üldse kahetised tunded. Jah, kindlasti ta vanemad armastavad teda ja nad on sellest õlekõrrest kinni haaranud, et oma lapse elu päästa. Täiesti arusaadav, ja kui on annetajaid, siis andku minna. Aga mina ei poolda nt selle 400 000 eraldamist Lastefondist ühe lapse päästmise nimel. Igal aastal kogutakse raha kuvööside ja ema-lapse palatite ja kiirabiautode ja ma ei tea, mille jaoks veel, millest on kasu palju rohkematele, kui ühele. See osa annetusest oleks võinud jääda selliste projektide tarbeks.

#3154668:

Aga mina ei poolda nt selle 400 000 eraldamist Lastefondist ühe lapse päästmise nimel. Igal aastal kogutakse raha kuvööside ja ema-lapse palatite ja kiirabiautode ja ma ei tea, mille jaoks veel, millest on kasu palju rohkematele, kui ühele. See osa annetusest oleks võinud jääda selliste projektide tarbeks.

Aga kui ei oleks annetatud, siis seda kisa ja lärmi. Kui juba sõbrannad omavahel etteheiteid teevad, siis võid ette kujutada, milline larp läheks lahti, kui juba lastefond ei anneta. See täidab peamiselt tolle küünilise ravimitootja taskut. Järgmise tõve jaoks on imeravim juba ilmselt välja mõeldud ja ootab oma aega.
Vanematest on väga kahju.

#3154669:

Pisarakiskumise lood ajakirjanduses tekitavad pigem põlgust.

Ja mille järgi sina oma abistatavad loomad üles leiad? Ometi mitte pisarakiskumise lugudest, eks ole?

#3154682:

#3154671:

Pisarakiskumise lood ajakirjanduses tekitavad pigem põlgust.

Ja mille järgi sina oma abistatavad loomad üles leiad? Ometi mitte pisarakiskumise lugudest, eks ole?

Ära muutu ründavaks! Praegu oled just sina see, ke mitteannetajatele läbi lillede etteheiteid teeb.

Kuule, maga välja!

#3154632:

ajakirjanikel on hapukurgihooaeg, eile oli vaid 2 teemat – Roosileht ja see sots, kes jäi seksijamaga vahele. Aga võid ja vorsti tahavad kõik leivale, ka ajakirjanikud.

mis kell sa pävale joone alla tõmbasid? terve jalgpalli koondise treeneritepink astus tagasi. robert kitt sai kinga. läti langetab ka alko aktsiisi, vastuseks eestile jne.

Eks annetavad vist pigem need, kes suudavad samastuda – väga väikeste laste vanemad näiteks. Kohe kujutavad nad elavalt ette, kui nad oleksid samas olukorras. Kui on endal lapsed suured või lapsi polegi ja elu muidu korras ja kindlustatud, siis tõesti ei jõuagi need võõrad mured kohale.
Aga tõesti, kas kuskil on ilmunud ajakirjanduslikult läbi uuritud artikkel sellest ravimist, nendest Ameerika kliinikutest, kus seda süsti tehakse jne?

Mina töötan ise meditsiinivaldkonnas ja mul on ka selle juhtumi suhtes annetamiseks lihtalt liiga palju vastamata küsimusi. Esiteks uue ravimi meeletu hind, samas pole ravim isegi end veel viimaste jätku-uuringutenigi murdnud. Jaapanis alles algas uus uuring (kuhu Eesti pere ei saanud). Nii kallis ja nii ebaselge tõhususega. Ravimiamet kirjutas toimeainest pikalt, selgub, et imelisi paranemisi ei olegi ülemäära palju, vaid heaks loetakse, kui laps hakkas istuma või tõusis toe najal seisma. Seega ootab last parimal juhul ikkagi ratastool. Mina kruviks ravimi hinna üles alles siis, kui see on tõesti tõhus. Teiseks, Annabel alles eile kuuldavasti andis mingi olulise vereproovi ja võib juhtuda, et talle ei sobigi see ravim. Mis siis selle üüratu summaga tehakse. Vanemate murest saan väga hästi aru ja ka sellest, et raseduse ajal seda viga leida pole võimalik ja nende järgmiste laste puhul on sama haiguse väljalöömine 25% (seda kirjutas ka ravimiamet). Karmid valikud. Kuid minul on juba väsimus pidevast uuest tõkkest, mis kogu rahval tuleb ületada. Mis on järgmine taoline kampaania? Kaua me jaksame.

#3154630:

Nagu ka see, et elu24 lugemine on vabatahtlik, kipub ununema.

Lihtsam rahvas loeb ja siis läheb endast välja.

Eks ta ole, udupheened kõrgharitud intelligendid, nagu sina seda kahtlemata oled, loevad oma udupheene Prosecco kõrvale terrassil kvaliteetkirjandust ja teadusartikleid, nagu Perekool ja Malluka blogi seda kahtlemata on.

#3154708:

kui nad reklaamiksid seda et tule anneta uudse ravimi inimkatseks, siis isegi kaaluksin

Inimkatseid tehakse, mis on patsientidele tasuta, aga Jaapanis, ja Annabel sinna ei saanud.
Ent sisuliselt on ka see praegune doos ju inimkatse.

https://novaator.err.ee/952686/vaikese-annabeli-haiguses-on-suudi-mutatsiooniga-geeniperekond

Ma tavaliselt ei anneta, aga seekord annetasin just teaduse huvides. Sentimendiga mind ei püüa.

#3154746:

Mina töötan ise meditsiinivaldkonnas ja mul on ka selle juhtumi suhtes annetamiseks lihtalt liiga palju vastamata küsimusi. Esiteks uue ravimi meeletu hind, samas pole ravim isegi end veel viimaste jätku-uuringutenigi murdnud. Jaapanis alles algas uus uuring (kuhu Eesti pere ei saanud). Nii kallis ja nii ebaselge tõhususega. Ravimiamet kirjutas toimeainest pikalt, selgub, et imelisi paranemisi ei olegi ülemäära palju, vaid heaks loetakse, kui laps hakkas istuma või tõusis toe najal seisma. Seega ootab last parimal juhul ikkagi ratastool. Mina kruviks ravimi hinna üles alles siis, kui see on tõesti tõhus. Teiseks, Annabel alles eile kuuldavasti andis mingi olulise vereproovi ja võib juhtuda, et talle ei sobigi see ravim. Mis siis selle üüratu summaga tehakse. Vanemate murest saan väga hästi aru ja ka sellest, et raseduse ajal seda viga leida pole võimalik ja nende järgmiste laste puhul on sama haiguse väljalöömine 25% (seda kirjutas ka ravimiamet). Karmid valikud. Kuid minul on juba väsimus pidevast uuest tõkkest, mis kogu rahval tuleb ületada. Mis on järgmine taoline kampaania? Kaua me jaksame.

Kampaania juba oli. See noor pere, kes emaka puudumise tõttu kogus annetusi, et kuskil surrogaadi abil laps saada. Radaris vist oli saade ka, käisid ja kulutasid juba kallis kliinikus tuhandeid ja siis ütlesid, et umbes 50 000 on vaja veel aga seda meil ei ole, palun saatke raha. Ma siis ka mõtlesin, et kas ennem ei peaks endal raha koos olema, et sellisele teekonaale minna.