Teema: Annetuste nurumine kaubanduskeskustes

#3538094:

#3538090:

#3538089:

Nüüd on hakatud samamoodi annetusi manguma nagu LHV müügimehed 10+ aastat on teinud. VÄGA ebameeldiv tegevus. Täna rocca al mare keskuses kargasid tüübid ligi- annetage sos lastekülale! Vot ei anneta! Annetamine on igaühe isiklik sisemine soov ja seda müügimehe kombel pähe määrida pole väärikas.

Ära siis anneta ja astu edasi. Milles mure?

Lihtsalt vastik. Minu arvates on heategevuse peale surumine ebaeetiline.

Peale surumine ei ole mitte ainult ebaeetiline, vaid ka seadusega keelatud. Politsei ikkagi kutsusid? Kui nad rikkusid seadust, siis oled kaasosaline, kui ei kutsu politseid.

#3538116:

Ma ise otsustan ja valin, et kellele annetan.

No just. Annetust küsida ikka võib – toidupank hüüab lausa läbi poe helisüsteemi, kõik ajalehed ja portaalid hüüavad, et annetage neis poodides ja kogumiskastist praktiliselt on võimatu mööda vaadata, aga inimene ise otsustab, nagu sa ütled.

Kas te annetaksite kodutute kasside päästmiseks? Kas see küsimus kaubanduskeskuse on kuidagi selle annetuse pealesurumine?

Jummel küll, mida selised kergesti haavuvad inimesed veel siis tunnevad, kui keegi peaks neilt teed või kella küsima. Esimesel juhul ilmselgelt tahetakse röövida, teisel juhul kell ära võtta.

Vali siis, et ei taha. Vasta viisakalt, ei, aitäh ja liigu edasi. Sellest nüüd nii suur mure aretada, et teema teha – kül peab ikka vähe muresid elus olema inimesel 🙂 Krdi krt, kui õõvastav, julgeti küsida, kas ma annetada ei taha??

#3538121:

Jummel küll, mida selised kergesti haavuvad inimesed veel siis tunnevad, kui keegi peaks neilt teed või kella küsima. Esimesel juhul ilmselgelt tahetakse röövida, teisel juhul kell ära võtta.

Muideks, ma ei tunne üldse ennast häirituna, kui keegi minult teed või kella küsib või pakendil väikeses kirjas teksti ette lugeda (on olnud selliseid vanemaid inimesi). Ja ma tean ka, miks nad mind ei häiri – sest kella jms. küsijad ei survesta mind kiirkorras ja püstijalu kaubanduskeskuse koridoris midagi ära otsutama!!! – nemad tahavad ainult vastust oma küsimusele. Ma vastan sellele nii hästi, kui oskan – ja ongi korras. Mingit halba tunnet ei jää.

Aga igasugu pankade, elukindlustuse ja annetuste inimesed just seetõttu ebameeldiva tunde, et ma tunnen, et mind tahetakse rutiinse poeskäigu asemel panna kiirkorras midagi ära otsustama – et kas ma liitun millegagi/ei liitu, annetan/ei anneta. Ja just see surve jalapealt midagi ära otsustada – see on niiiiiiiiiii vastik. Mulle ei sobi see üldse.

Sest mina tahan otsustada (kas ma näiteks annetan või ei anneta) rahulikus olukorras, aega võttes. Mitte jalapealt.

Muidugi on mul kujunenud stamplaused ja isegi vist mingid stampkäeliigutused, kui ma mingit: “Tervist, blablablaaaa…” ligihüppavat tegelast näen. Aga meeldima ei hakka see olukord, mille nad tekitavad, mulle mitte kunagi. Mitte kunagi!

#3538147:

Sest mina tahan otsustada (kas ma näiteks annetan või ei anneta) rahulikus olukorras, aega võttes. Mitte jalapealt.

Hmmm. Mis siis takistab sind annetuse küsijale vastamast: “Teate, ma soovin selle üle rahulikult mõelda. Head päeva”.
Milleks lasta sellest nii jubedalt häirida? 🙂 Kui teenindaja tuleb selja tagant käruga näiteks lennukis ja küsib, et kas ehk soovite osta midagi meie flightshopist, siis mis. Või möödud Selveris kogemata degusteerimisneiust, kes julgeb küsida, ega sa ei soovi proovida uut õunamahla? Siis sa ei saa sellest pahameelest vist enne üle, kui igasse toidu- ja reisifoorumisse teema tehtud. Sul ei lastud mõelda! Niisama: ei, aitäh, ehk hiljem – need sõnad niisama üle huulte juba ei tule.
Ja lihtsalt vaikides – viisakas inimene muidugi kasvõi naerataks vaikides ja raputaks kergelt pead – edasi astuda ning oma eluga edasi minna ka nagu ei saa. Piinab noh. Küsivad! Pressivad! Jube surve! 🙂 Kui igav peab tõesti elu olema. Ja kui napp peab olema lastetuba, et puudub oskus viisakalt, konkreetselt ja lühidalt loobuda, käigu pealt, kaht sekunditki raiskamata.

Ega see olukord ei peagi otse sedavõrd meeldima, et maru mõnus on. Aga nii suurt muret endale tekitada 🙂 sellest, kui keegi kõnetab mingi pakkumisega, kui saab lihtsalt ja viisakalt loobuda, on ikka ka naljakas.

#3538160:

Sul on miskit sorti äreushäire? Sotsiofoobia?

Ja siis kui ongi? Miks sa inimese üle irvitad. Selline santimine on nõme!

Avalikus ruumis võõralt inimeselt raha küsimine on kohatu. Misiganes eesmärgil. Kes tahab, leiab abivajaja ise üles.

#3538175:

Jube surve. Raha väljapressimine avalikus ruumis. Tahan rahulikult mõelda! Ja kui ma teie mett või suitsukala tahan, ma leian selle ise üles!
Pagana väjapressijad, eksole 🙁

Justnimelt, leian sildi järgi üles. Annetuskasti leian ka sildi järgi üles, ei vaja iga kahe meetri järel korduvat küsimist/teatamist ja flaieri ulatamist. Sildist ja poeraadio teatest täiesti piisab.
Kapsa, mee ja kala pakkujad ei seisa mulle teele ette ega tee etteheitvaid märkusi, kui ma neist mööda lähen.

#3538171:

Avalikus ruumis võõralt inimeselt raha küsimine on kohatu.

Kerjamine on keelatud, kas neile politsei võiks kutsuda?

sama siin .Mingid toidupanga tegelased ronivad juurde ,et mis te siit ostukärust meile annetate!Kust nad võtavad ,et ma ei ostnud oma viimaste eurode eest süüa? Ma ei saa üldse aru miks need joodikud ei või ise endale sööki kerjata,teised peavad seda nende eest tegema?

#3538150:

Hmmm. Mis siis takistab sind annetuse küsijale vastamast: “Teate, ma soovin selle üle rahulikult mõelda. Head päeva”.
Milleks lasta sellest nii jubedalt häirida? 🙂 Kui teenindaja tuleb selja tagant käruga näiteks lennukis ja küsib, et kas ehk soovite osta midagi meie flightshopist, siis mis. Või möödud Selveris kogemata degusteerimisneiust, kes julgeb küsida, ega sa ei soovi proovida uut õunamahla? Siis sa ei saa sellest pahameelest vist enne üle, kui igasse toidu- ja reisifoorumisse teema tehtud. Sul ei lastud mõelda! Niisama: ei, aitäh, ehk hiljem – need sõnad niisama üle huulte juba ei tule.

Aga kui sa mu kommentaari lõpuni lugesid, ma ju ütlesingi oma kommentaaris, et mul on kujunenud teatud stamplaused, millega ma poekoridoris ettehüppavatele tegelastele vastan. Tõsi küll, nii pikka juttu nagu: “Teate, ma soovin selle üle rahulikult mõelda. Head päeva”. ma ei hakka rääkima, sest siis ma peaks ju peatuma ja seda kasutaks usin pähemäärija kohe selleks, hakata mulle midagi vastu väitma – küll ma neid tean 😛 Minu laused on lühikesed, nii et ma ei pea hoogu maha võtma – ja järgmisel hetkel olen ma juba liiga kaugel, et minuga vaidlema hakata.
Ja kus sa seda võtsid, et ma tükk aega pahameelest üle ei saa? Hmm, tavaliselt ma ei kanna sellised asju eriti kaua mõttes.

Aga kui siin selline teema tehti, siis ma arvan, et ma võin ka välja öelda, et mulle tegelikult sellised olukorrad ei meeldi ja põhjendada, miks ei meeldi.

ma lihtsalt panen tuima, ei reageeri, ei vaata nende poolegi nagu neid ei oleks olemas, siis nad kiiresti tõmbuvad eemale

#3538295:

Minu jaoks oli ahistav näha Toidupanga vabatahtlikke Selveris otse sissepääsu juures kolmekesi ühes reas, et ikka võimalikult paljusid inimesi saaks mõjutada toitu annetama. Nendest ei olekski saanud kuidagi mööda minna, sest üks oli keskel ja ülejäänud kaks kumbaski ääres ning kassade juures väljas oli neid ka veel.

Vot just. Hobujaama Rimis on Lastehaigla (vist) tegelased. Ja nad justnimel
1. Seisavadki 2-3kesi füüsiliselt ees
2. Panevad sihtvastiluid kommentaare maha neile, kes ei ütlevad. Mimu puhul on nt kolmel korral kommenteeritud pükse. Stiilis, et “ilusate pükstega proua” ja siis välja minnes sama komm uuesti, kui nad uuesti kerjasid ja ma uuesti keeldusin.

Need, kes siin on seda meelt, et” mus teil viga on, et see häirib” ilmselt pole kogemust. Ausalt, see pole kuidagi võrreldav poes oma uut juust maitsma kutsujaga. Need lastehaigla omad on kuidagi tõesti vastikud, ja, ausalt, neist on suht raske mööda saada. See ei ole ok, kui meelega tee peal ees seistakse.
Lhv jms tegelased on väga viisakad ja mõnusad nende Rimi lastehaigla omadega.Neid on isegi raske kirjeldada, aga vastik tunne jääb neist.Ja seda poodi väldin. Kas poed ise ka ikka teavad, et mingid tüübid seisavad inimestel ees ja ei lase poodi.Ilmselt väga ei tea. Kujutavadki ette, et vaikselt ja viksilt hoivad plakatit vms
Teoreetiluselt võiks ju küll politsei kutsuda, sest nad tgkt rikuvad avalikku korda. Aga ma ei ole viitsinud.
Mul on uus lühilause, mus ma neile ütlen. “Ainult loomadele” Sorri, ma pole rikas inimene. Ja ilmselt on mul targem ühe kindla asja peale annetada kui et 2 euri kaupa siia-siia-sinna loobin.
Ma olen oma valikud ja otsused juba teinud ja niimoodi ostukeskuses ei mõjuta küll mind kuidagi. Huvitav, kas kedagi mõjutab.
Erinevus degusteerimisele kutsujatest1 on see, et ma lähengi poodi süüa ostma. Niikuinii. Kui ma oleks nt heategevuskontserdul, ja seal keegi mudagi küsiks, oleks kontekst veidi õigem. Aga ka seal, ärge seiske tee peal füüsiuselt ees. Juustureklsamijad ju ka ei seisa ees.

Keegi pritsis siin, et kas teemaalgatajal on sotsiaalfoobia. Aga kui ongi. Selline nähvamune on kohatu. Kunagi ei tea, mis tervisehäire endal võib tulla. Karma, teate… nt kui sul on tasakaaluhäired, ja keegi lükkab sind tänaval ja sa kukud, kas see pn su enda probleem või äkki oleks võinud lükkamata jätta. Samamoodi nagu võiks jätta ära need emotsionaalsed rünnakud. Sest nad rikuvad tglt avalikku korda. Kindlasti mitte kõik. Aga need eesseisjaja kommenteerijad kindlasti.

Lihtsalt avaldasin arvamust. Ei ole mingi suur probleem. Aga kas nad ise ei arva, et nad koguks rohkem annetusi, kui mad vastikud poleks. Eesti inimene tahab otsustamise aha olla omaette. Ka nt poes, sh suveniiripoes. Olen ise töötanud vabatahtlikuna ühes kohas, kus kigutud tulu läks loomadwle. Ja ma sain liiresti aru, et esimene kontakt peab tulema ostjalt, muidu ma lihtsalt peletan ta eemale. Siia ma ka ettevaatlikult ütlesin tere. Ja kui siis inimene juba oli kontakti loonud, rääkisin, mis me teeme ja kuhu tulu läheb. Mõni juba jooksis tere peale ära.
Kui see lastehaigka lett oleks normaalses kohas (mitte toidupoes) ja kuo annetuste kogujad oskaksid normaalsel viisil kontakti luua, ja leppida sellega, et keegi EI PEA midagi andma ega ostma, siis nad koguks rohkem. Nt ma lähen täna mööda, eriti tuju pole, aga ma märkan nende letti. Lähen veel ja veel mõnel teisel päeval mööda. Ja on parem tuju ja puuduvad nendega seostuvad neg emotsioonid, ja ma annetan. Aga neile lastehaigla omadele na ei anneta IIAL.Ka mutte luskil, kus on teised on kõik on tehtud ilusti. Seat mul on ajus seis tekkinud: lastehaigla seisab mul tee peal ees.

Töötan ise kaubanduskeskuses ja pean selleks, et tööle saada sellise kadalipu läbi tegema ja iga päev. Tüütu on muidugi. Hiljuti oli toidupanga agent juba välisukse juures – kuigi ei ole ju teada, kas inimestel üldse on plaan toidupoodi minna.