Kas keegi neid kuidagi koolitab? Heategevuskorjandust või ka heategevuslikku müüki ei saa reha samade võtetega nagu mingit pangareklaami.
Ma kirjutasin enne, et olen olnud vabatahtlikuna loomade heaks suveniire müünud
Uskumatu, kui paljud inimesed reageerisid positiivselt, kui kuulsid, et heategevusmüük. Me lihtsalt olime tegime o.i adju. Kui keegi jäi seisma ja vaatama, tetetasime ja ütlesime lühidalt, et oleme heategevusmüük, et kelle heaks ja kuidas. Uskumatult paljudel inimestel läks silm särama. Neule rääkisime veel täpsemalt, et kes on isiklikult need loomaf fotodel, kottidel jne. Rääkisime nende elust. Enamus ostsid väikseid asjakesi, sest nad tahtsid sellises heategevuses osaleda ja siis, kui neil ongi 1-2 eurot anda.
Me olime vaukselt. Teeoa pealt eezt ära, jumala eest. Küll käidavas ja nähtavas kohas, aga mitte kellelgi ees.Me rääkisimenende loomade eludest, kelle tooted meil olid. Rääkisime neist, kui tublidest tegelastest. Mitte kui ohvritest. Täitsa positiivne suhtluskogemus oli. Mulle, kes ma töötan muidu klienditeenindajana ja päris ausalt vihkan kliente :(.
Nt toidupanga üldreklaami juures mind häirib see, et teeme neist inimestest ohvrid. Vastik kuidagi. Samal ajal on reklaam “Eesti kalleimad lapsed”, mis tekitab hoopis teise tunde.
Igasugune reklaam, millel on mingi ühiskondlik/keskkondlik sõnum, ei saa olla kl 17-18 tipptunnil, ostkeskuses.Ta peaks olema kuskil, kus inimesed on vastuvõtlikud, chillid.
Nagu see reklaam” Minu ema, mitte somu kasukad”… Imeilus ja sügavamõttega reklaam, kus ei nuruta su pisaraid. Hõberebane pole seal ohver, vaid kellegi tubli emme. Ja kui sa neid toetad, siis sa toetad kedagi/midagi head, väärikat, tugevat.
Sellised ladtehaigla hüsteerilused pisarakiskujad mõjub täpselt vastupidi: mind kutsutakse aitama midagi, mis kohe kokku kukub, kui keegi kolmekesi tee peal ees raha ei nõyaks. Mõte mõte on toetada nii saamatut asutust.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 14.09 01:31; 14.09 17:44; 15.09 00:30;