Esimesed välja kirjutatud ADd sobisid kohe. Ma arvasin küll ise, et ma ei olnudki depressioonis, sest olin omast arust sellest juba omal käel üle saanud, ja see oli olnud tõesti selline tohutu pime auk, millega võrreldes oli kõik pärast selle möödumist puhas lust. Pigem kaebasin muid muresid, keskendumishäireid eelkõige, ja ärevust. Arst vaatas mu küsimustiku vastuseid ja arvas, et võiks ikka ADsid proovida ja otsustasin katsetada, kuigi olin pikalt ennast sellistest ravimitest eemale hoidnud, ka kõige raskemal ajal.
Ootamatul kombel mõjusid need otsekohe, mitte alles paari nädala pärast, nagu lubati. Põhimõtteliselt kohe esimesel päeval oli painav pidev ärevus kadunud, üliselgelt oli see tunda. Mõtlesin et kas platseebo või mis. Aga nüüd läheb kolmas kuu, ja ikka toimib samamoodi. Selline kuidagi nagu loogiline tunne on: suudan rõõmu tunda, et paljud asjad mu elus on korras ja liiguvad õiges suunas, mitmeid asju olengi suutnud mulle kasulikus suunas mõjutada ja muuta; need asjad, mis pole korras ja on lahendatavad, nendega tegelen, ja mis pole lahendatav, see ei rusu hirmsasti.
Ma ei olnud arugi saanud, kui viletsalt ma ennast tegelikult varem tundsin. Olin ilmselt aastatega harjunud, et olen pidevalt ärevil, kõhus kogu aeg midagi nagu pitsitaks, kord rohkem kord vähem, et pisiasjad ajavad endast välja, iga veidi keerukam vestlus ajab nutma, kõik läheb südamesse, mistõttu on raske üldse inimestega suhelda ja ma praktiliselt enam ei suhelnudki, et ma ei suuda otsustada, väikeste sammude ees on hirm, et kas nüüd satun jälle mingisugusesse olukorda, mis väljub minu kontrolli alt ja ma ei oska seda lahendada. Ilmselt eriti kuna olin end mõned aastat tagasi veel oluliselt halvemini tundnud, siis näis, et see on kõik loomulik.
ADga on see kõik kadunud. Suudan enda eest seista, saan aru, mida ma tahan ja mida mitte, mõte on selge, tuju on normaalne, väiksed tobedused ei häiri. Kõige muu osas olen ikka nagu mina ise, tunnen ennast nii, nagu mäletan et tundsin end kunagi 10-15 aastat tagasi.
Aga asi millest ma aru ei saa on see, kuidas see ravim mind pikas perspektiivis aitab või ravib. Vististi peaks selle abil suutma lihtsalt oma elu paremini korda teha nii et saaks ühel hetkel asjadega ka ilma ADta hakkama. Ja jah, ma olen suutnud oma elu paremaks muuta, aga ma hästi ikkagi ei näe, kuidas see mõju pikalt püsima peaks jääma. Sest tundub et lihtsalt mingit ainet mul toodetakse kuskil organismis liiga vähe või liiga palju ja AD ajas selle paika, ja kui see ära jääb, siis ju lihtsalt läheb jälle paigast ära, võib-olla mitte kohe, aga järk-järgult ilmselt paratamatult. Kui kellelgi on sellega kogemusi, oleks põnev lugeda.