Lapsel on madal enesehinnang, ebapüsiv minapilt, kõrge ärrituvus.
Psühhiaater kirjutas välja antidepressandi.
Ma pole varem kokku puutunud antidepressantidega. Kuklataga kükitab miski teadmine, et need tekitavad sõltuvust.
Täna rohtusid ära ei ostnud. Arutan veel mehega.
On kommentaare, arvamusi?
Kus te varem olite? Tegelege siis muud moodi oma teismelisega, katsuge ühisosa leida.
Kui nüüd võtab, siis aegajalt on jälle vaja, kui lained kokku jooksevad.
Rahustid on need, mis sõltuvust tekitavad, mitte antidepressandid. Lihtsalt AD ravikuur on pikk, et efekti saavutada, ajukeemia paikapanek võtab aega….
Muidugi tuleb perega koos sellist tõsist asja nagu teismelise depressioon arutada, ilmselt oleks lisaks tabletile oleks ka sõna (ehk siis teraapiat) vaja. Aga raviotsuse tegemises on ikka professionaaal (antud juhul psühhiaater) pädevam.
Ei tekita sõltuvust AD.
Depressiooni ja muude selliste häiretega on ka see asi, et mida kauem lasta edasi kesta, seda rohkem probleemid süvenevad. See omakorda tähendab, et hilisemas elus on ravi palju raskem, pikem ja väiksema õnnestumise tõenäosusega – kahjuks tean omast käest. Usaldust tekitab ka see, et välja kirjutas psühhiaater, mitte perearst ülejala. Siiski – AD ei ole mitte lahendus, vaid ajutine \”plaaster\”, mis annab hingamisruumi elu ja emotsioonid uuesti järjele seada.
Teismeeas tasub siiski väga ettevaatlik kõrvaltoimetega olla, eriti vaimsetega – sellised ravimid mõjuvad ettearvamatumalt kui täiskasvanutel.
Suht hiljuti jooksis Eesti telekanalites Taani film \”Võimu kants\”, kus oli ka see teismelise ja AD-de teema hästi kajastatud. Soovitan vaadata, kui õnnestub. Ah jaa, seal nimetati AD-sid irooniliselt ÕNNEPILLIDEKS, sest jah, muidugi aitavad need ajukeemiat ajutiselt reguleerida, kuid kui selle foonil olevaid negatiivseid emotsioone ei õnnestu lahendada, siis ainult tabletist ei piisa. Filmis näiteks oli probleem selles, et ema oli ministriametis ja kodu jaoks ei jäänud piisavalt aega, isa leidis uue elukaaslase, peres oli veel noorem laps ning vanem lastest tundis endal olevat survet, et ta on nii õrnas eas jäänud üksi vastutama enda ja oma lähedaste hakkamasaamise eest.
Arvestades, et mina isa võtan AD-d, käin teraapias pidevalt nüüdseks juba 6k, siis ma ei kujutaks ette, et ma ei oleks neid võtnud ja selliseid tundeid tundnud nagu ma enne rohu võtmist pikalt tundsin.
Ole pai ja las laps saab ravi, mida ta vajab. Nagu öeldud, teraapia ja muu vajalik tuleb rohtude juurde, muidu pole asjast tolku.
no eritore, et andtidepressante vajav laps erivajadustega lapse alla paigutatakse…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]no eritore, et andtidepressante vajav laps erivajadustega lapse alla paigutatakse…[/tsitaat]
See on siis lapse tavaline vajadus või? Elementaarne?
Väga soovitaks uurida ka homöopaatiat.
Aga kui see ei aita siis ikka ravi mitte ravimata
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See on siis lapse tavaline vajadus või? Elementaarne?[/tsitaat]
loomulikult pole see elementaarne vajadus. aga kui laps võtab kuuri ADsid, ei tee see temast veel erivajadusega last. kas antibiootikumikuur teeb lapsest erivajadusega? või pikemaajalise kõhukinnisusega soovitatud tabletikuur? või kas prillikandja lapse prilliteema tuleks ka siia rubriiki paigutada? või breketeid puudutavad küsimused?
tegelikult on üldse see rubriik küsitava väärtusega. kust see piir läheb? ja miks sedasi lahterdama peab? on ju eraldi rubriik väikelastele ja koolilastele – seal all arutatakse muuhulgas ka terviseküsimusi. jube keeruliseks läheb, kui peab hakkama iga postituse puhul kaaluma, kas see on juba lapse erivajadus või mahub veel normi piiresse jääva terviseprobleemi alla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
loomulikult pole see elementaarne vajadus. aga kui laps võtab kuuri ADsid, ei tee see temast veel erivajadusega last. kas antibiootikumikuur teeb lapsest erivajadusega? või pikemaajalise kõhukinnisusega soovitatud tabletikuur? või kas prillikandja lapse prilliteema tuleks ka siia rubriiki paigutada? või breketeid puudutavad küsimused?
tegelikult on üldse see rubriik küsitava väärtusega. kust see piir läheb? ja miks sedasi lahterdama peab? on ju eraldi rubriik väikelastele ja koolilastele – seal all arutatakse muuhulgas ka terviseküsimusi. jube keeruliseks läheb, kui peab hakkama iga postituse puhul kaaluma, kas see on juba lapse erivajadus või mahub veel normi piiresse jääva terviseprobleemi alla.[/tsitaat]
Depressioon on krooniline haigus, nagu näiteks astma või diabeet, seega sobib minu meelelt erivajaduseks küll.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Depressioon on krooniline haigus, nagu näiteks astma või diabeet, seega sobib minu meelelt erivajaduseks küll.[/tsitaat]
Ei, depressioon kujuneb krooniliseks, kui see ravimata jätta.
P.S. Nõrgenenud nägemine on ka võrdlemisi krooniline asi…
Mõnede inimeste arvates on AD-d tõesti juba tavalisteks ravimiteks kujunenud. Umbes nii, et kui tuju paha ja poiss jättis maha, siis krõbistame natuke tabletikesi ja elu on jälle lill.
Minu meelest on AD-d ikkagi ravimid, mida tarvitatakse raske haiguse puhul, umbes nagu epilepsiahaiged või diabeetikud seda tegema peavad. Terve psüühikaga inimene saab oma tundeeluga iseseisvalt hakkama ja ei vaja medikamentide abi selleks, et eluga toime tulla.
Ma saan aru, kui mõne raske elusündmuse, näiteks vägivallajuhtumi või lähedase kaotuse tagajärjel tekib ajutine depressioon ja inimene ei tule sellest enam ise välja. Sel juhul on tõesti tegemist ühekordse AD-kuuriga.
Aga ilma välise põhjuseta depressioon on tõesti krooniline haigus, mis tuleneb ajukeemia häirest ja see vajab eluaegset ravi, sh. igapäevast tabletivõtmist. Minu meelest on see küll erivajadus. Kui inimene rohtu ei saa, keerab segi või teeb enesetapu.
Ja nägemishäire, mis vajab prille, on ju küll erivajadus, kas ei ole siis nii või? Või on erivajadus mõne arvates midagi häbiväärset tähistav sõna?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Ja nägemishäire, mis vajab prille, on ju küll erivajadus, kas ei ole siis nii või? Või on erivajadus mõne arvates midagi häbiväärset tähistav sõna?[/tsitaat]
Loomulikult pole see midagi häbiväärset. Pidasin seda silmas, et milleks see erirubriik vajalik on. Kui mul on küsimus oma lapse nägemise ja prillide kohta, siis peaksin ka siia postitama?
Teie lapsele määras PSÜHHIAATER rohud, et teie last ravida ja aidata.
PALUN osta need välja ja lase lapsel neid võtta.
Mehega võid ka arutada, kuid nagu näha, siis see ei muuda asja just eriti kiiremas tempos paremuse poole.
Kui su lapsel oleks avastatud tuberkuloos, kas siis ka loobuksid ravimitest ja arutaksid mehega ja otsustaksite, et las köhib, küll teeme jalavanni ja äkki läheb ise üle?
Depressioon on haigus, mitte tuju, seda tuleb ka ravida!
Kahjuks on nii, et paljud ei pea depressiooni mingikas haiguseks.Öeldakse aga, et otsi endale meeldivaid tegevusi, liigu palju jne. Aga see on sama tõsine haigus kui siin eelpoolnimetatud tervisehädad.
Kui arst nii määras siis järelikult on vaja. AD ei ole sõltuvust tekitav, rahustid ja unerohud võivad tekitada sõltuvuse aga seda ka mitte kõigil.
Kui sa suudad leida mõne alternatiivi, mis tõesti lapse seisukorda parandab, siis võid need AD-d ka andmata jätta.
Aga kui sa ei suuda millegagi lapse olukorda parandada, siis anna AD-sid.
Kui probleemiks on ainult kõrge ärrituvus, ebapüsiv minapilt ja madal enesehinnag, siis need on ju teismeeas täiesti tavalised asjad.
Võibolla on võimalik enesehinnagut tõsta ja minapilti tugevdada ka muul moel, kui AD-dega? Ja miks laps kergesti ärritub? Sellel peab ju mingi põhjus olema?
AD-d on hädavajalikud siis, kui laps on suitsidaalne või endale ja teistele ohtlik. Ma saan aru, et teil see asi nii hull ei ole?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
