Kas kellelgi on veel nii, et antidepressant teeb tuimemaks ja ükskõiksemaks? Keerab kõik äärmused maha. Enne olin ülemuretseja, pidevalt ärevus, ülitundlik, stressasin kõige pärast. Nüüd on kõik kuidagi maha keeratud, olen rahulikum, rõõmsameelsem, võtan elu vabalt, pisiasjade pärast ei põe. Nagu täiesti teine inimene. Samas olen ka ükskõiksem, teatud tegevused ei paku enam sellist rõõmu, kuid ka negatiivseid mõtteid vähem. Pole vist head ilma halvata. Mees ka ütles, et olen palju rahulikumaks muutunud. Talle meeldisin sellisena ka nagu enne olin (muretseva ja tundlikuna), ütles et ei tee vahet, kas jätkan raviga või mitte. Peaasi, et oleksin ise õnnelik. Mulle see rahulikkus meeldib, aga ükskõiksus mitte nii väga. Natuke nagu elaksin udus, mingi roosa mulli sees, raske kirjeldada. Need saavad aru, kes on ise kogenud. Ei tea, kas jätkata raviga.
Kas kellelgi veel on selline veider kõrvaltoime tekkinud?