naabrimemm tegi jõuluks verivorste. kogenud perenaisena olid tal alati väga head vorstid. nii ka seekord.
kevadel, kui oli aeg hakata astriseemneid mulda külvama, ei leidnud ta neid kusagilt.
kummaline, sügisel olid ju alles, just sealsamas sahtlis, kus vorstirohigi…
vorstirohi?
vorstirohi!
vosrtirohi oli alles.
siis sai naabrimemm aru, et oli jõuluvorstidesse vorstirohu asemel hoopis astriseemneid pannud.
aga ei sest polnd kedagi, pere sõi ja kiitis, ei saand keegi aru, et seal astriseemned sees olid.
____________________________
ise olen jogurtitordi untsu keeranud, ürgajal, kui igasugused troopikaviljad veel igapäevased asjad ei olnud. ilus tort pidi tulema, konserveeritud virsikutega ja puha. värvi pärast sai paar kiivit ka peale lõigutud. no ilmatu uhke ja värviline värk!
kust mina pidin teadma, et kiivi ¸elatiini ära nullib. siis polnud veel internettigi, ainult kiivid olid.
ühesõnaga oli see tort järgmisel päeval ikka veel vedel. no pisut tahedam oli, kui esimesel päeval, sest tordipõhi oli lagunenud ja asja pisut paksemaks teinud.
mina tahtsin kogu kupatuse minema visata, aga mees sõi kõik ära. maitse olevat \”õige\” olnud, konsistents teda ei häirinud.
vahel meenutab nüüdki seda \”magusat suppi\”.