Teema: Appi kaklevad kassid

Kas kassid on kastreeritud?

Kahe kassi omavahel tutvustamine ei käi nii, et viskad võõra kassi enda kassi territooriumile ja siis eeldad, et nad saavad sõbralikult läbi. Ei, peaaegu mitte kunagi ei saa. Kassid on territoriaalsed loomad ja sinu kass näeb ema kassis sissetungijat, kes teda ohustab ja kes oleks vaja minema ajada. Ema kass kaitseb ennast, aga üritab samas ka sinu kassi territooriumi endale võita. Sellest ka see märgistamine – mõlemad tahavad sellega territooriumi üle kontrolli saada.

Kasside omavaheline tutvustamine võtab aega, teinekord lausa nädalaid või kuid. Aga hakkama saab. Aga esimene tingimus on see, et need kassid oleksid lõigatud. Kaks lõikamata isast ei pruugi KUNAGI omavahel hakkama saada, hormoonid ei lase. Lõpuks on kaks katki kraabitud kassi.

Kõigepealt viiakse uustulnuk koju nii, et teda oma kassile ei näidata. Pannakse ta kuskile teise tuppa kinni. Käid vaheldumisi kasse paitamas, et nad tunneks teineteise lõhna sinu kätel ja riietel. Järgmiseks vahetad neil omavahel magamisasemed ära. Siis edasi võid juba katsedada nii, et teed tubade vahetuse – kass, kes oli toas kinni, saab nüüd ülejäänud elamisega tutvuda ja teine kass seal toas nuuskida. Endiselt ei ole kassid veel teineteist näinud, tutvuvad vaid lõhnadega. Järgmise sammuna võiks nad saada ka üksteist veidi näha. Kõige parem oleks kas mingi võre ukse ette või klaasuks, millest nad läbi näevad. Endiselt kummalgi oma territoorium, aga mingi visuaalne kontakt. Ja kui nad enam ei näita üles ärritust selle visuaalse kontakti üle, saab neid hakata vähehaaval minutite kaupa ka samasse ruumi lasta – kõigepealt minut, kui on mingeid agressiooni märke, siis lahutad ära. Ja nii pikendad aega – kui kõik hästi, siis võib minuti pealt liikuda viie minutini, kui ei olnud hästi, tuleb uus minutine sessioon.

Praegu soovitan sul neid täiesti eraldi hoida. Mõlemad on stressis ja vajavad maha rahunemiseks aega. Tühja sest, et üks kass peab vannitoas olema – pole tal seal häda midagi kui keegi temaga seal vahepeal suhtlemas käib. Kassil ei ole vaja palju ruumi, suured võõrad ruumid tekitavad omakorda stressi. Selline pisike putka on küll ja veel. Kui näed kasside käitumises muutust paremuse poole, siis saad hakata lõhnadega harjutamist tegema.

#3338250:

Ma pole küll teemaalgataja, aga viimasele kommenteerijale suur aitäh. Kui pahaks ei pane, siis mul on ka küsimus – kuidas peaks harjutama, kui kodus juba täiskasvanud kass ja tahaks kassipoega võtta? Kas samamoodi nagu suurte kasside puhulgi või on mingeid erinevusi?

Kassipojaga harjutamine on märkimisväärselt kiirem protsess – ükski täie mõistuse juures täiskasvanud kass ei ole kassipoja suhtes agressiivne. Territoorium tuleb teemaks küll, aga seda hirmu, et kassipoeg maha murtakse, ei tohiks tekkida. Ma hoiaks esimesed paar päeva ikkagi eraldi, et saaksid lõhnaga tuttavaks. Ja siis tooks kassipoja teisele seltsi näiteks alguses transpordipuuris. Eriti hea oleks muidugi suur näitusepuur, aga sellist kraami kõigil majapidamises ei vedele 🙂 Oluline on jälgida, et hierarhia oleks paigas – vana kass saab süüa enne kui väike, kui vanem kass on diivanil/süles/inimese juures, peaks väiksemat pigem eemale tõrjuma kuni vana kass oma koha ise loovutab. Võimuvõitlus ilmselt tuleb, kui väiksem on piisavalt suureks saanud, et vanema kassi alfa positsiooni kõigutama hakata. Muide, Feliway Friends difuusor, mis käib seinakontakti, on ka üks päris hea asi. See eritab kunstlikku hormooni, mis meenutab hormooni, mida eritab emakass siis kui oma poegi toidab. See hormoon ütleb kassile, et tal on hea olla ja see teine kass ei ole konkurent vaid tema vennake-õeke samast pesakonnast.

Oleneb vannitoast. Kui kass saab iga seina suunas paar sammu astuda, siis ega ei ole ikka küll okei teda seal hoida. Kui vannituba annab väikse toa mõõdu välja, siis on teine lugu.

Kui me räägime siin nädalast-paarist, siis pole ka kõige väiksem paneelika vannituba kassile liiga väike. Peaasi, et on kus pissil käia, on kus magada ja ideaalis võiks sinna kuskile ka mingi kraapimisvõimaluse tekitada. Kui me räägime aastast, siis jääb kõige pisem vannituba tsipa väikseks. Kõige karmimate reeglitega tõuorganisatsioon, mis seab reeglid aretuskassidele ja nende pidamistingimustele, ütleb, et kui kassi teistest eraldada, siis minimaalne põrandapind selles ruumis on 6 ruutmeetrit ja vähemalt 1.8m peab olema kõrgust. Peavad olema erinevad tasapinnad (no nagu on põrand ja pesumasin või vetsupott või kraanikauss).

Kassil ei ole suurt liikumisvajadust. Looduses liiguvad kassid vaid jahi pidamiseks ja nende territoorium on üsna väike. Muul ajal nad lihtsalt vedelevad kuskil. Ruumi suurusest olulisem on see, et kassiga käiakse suhtlemas ja tal on stressivaba koht kus olla. Ükski kass ei ole veel haigeks jäänud seetõttu, et tal on liiga väike kodu, aga vot stress on üks kõige ohtlikumaid asju ühe kassi elus – suur osa loomakliinikutest muutuks ebavajalikuks sellest hetkest kui tekiks mingi teaduslik võimalus muuta kasside stressitaluvust.

#3338400:

Sirtsutamine ei ole alati territooriumi jagamisest vaid pigem stressist.
Uude kohta elama minek on stress, kui seal elab juba mingi kõuts ees siis seda enam. Ja teistpidi, uue looma tekkimine korterisse on ka stressi allikas.

Sirtsutamine on territooriumi märgistamine. See on omane lõikamata kassidele ja kohati ka neile lõigatud kassidele, kelle lõikamine jäi väga hiljaks ja tegevusharjumus on sees. Stressist hakkavad lõigatud loomad lompe tegema – no ikka niimoodi, et ei lasta sirts-sirts saba väristades vastu seina vaid tehakse korralik lomp diivanile, voodisse, jalanõudesse, köögilauale…

Stressist tekivad kassidele üsna lihtsalt ka põiehädad – ideopaatiline tsüstiit. Sel juhul kass käitub nii nagu tal oleks põiepõletik – üritab põit kergendada valesse kohta, sest liivakast seostub talle valuliku urineerimisega. Põletikku meditsiinilises mõistes ei pruugigi olla, aga vahel ka on. Raviks on antibiootikumid ja stressitekitaja jätkuval olemasolul ka antidepressandid. Ravi ei pruugi anda tulemust.