Apppi, mul on töötamisest nii siiber :/ Kusjuures töö on enam vähem ok ja keegi seljas ei istu ning palk kah enam vähem…. aga ikkagi nii kopp on eest. Vahel on tunne, et pakiks oma 3 asja läheks ümbermaailma reisile ennast otsima.
Kas teistel ka nii? Mis teete, et sellest tundest üle saada?
Ei saagi üle. Ma tahtsin ise paar päeva tagasi sama teema teha, aga kuna tean, et siit saab palju halvustavaid vastuseid, siis kustustasin enne postitamist ära. Mul ka töö ja palk enam-vähem ok, aga juba 10 aastat sama koha peal ja enam ei taha! Lausa nutt tuleb kurku, kui mõtlen eesolevale tööpäevale. Otsin uut töökohta, aga ma ei taha ka ühtegi muud tööd teha, mitte midagi ei tahaks teha, pensionile tahaks jääda.
mul oli sarnane seis mõned aastad tagasi.
tulin töölt ära. tegutsen samas valdkonnas mis varem, aga ainult nö eksperdina (töövõtulepingud, käsunduslepingud, esitan arve jmt).
vaba aega kordades rohkem, raha teenin ka rohkem, saan ise valida, mis töö vastu võtan, mis mitte.
ja kuna saan nüüd ise ca 95% ulatuses (5% juhtudel määrab lepingupartner aja) oma aega planeerida, siis saan vastu võtta huvitavaid pakkumisi, mida varem poleks iial saanud, kuna põhitöökoht seadis omad piirid. nt esinemised seminaridel, väikesed tööotsad külalisõppejõuna, komandeeringud erinevate projektide raames jne.
mulle meeldib.
Kui vanad te olete muidu? Olen ise 38 ja alustan uuesti peale LHP-d tööd, hetkel on tunne täitsa hea, aga kuna rohkem lapsi plaanis pole, siis mõtlen ise ka, et oi kui kaua peab veel tööd rügama enne pensionit.
Noh, minul on selleks lihtne ravim olemas – kui tööst kopp ette tuleb, siis kujutlen, mismoodi minu ja mu pere elu välja näeks, kui mulle iga kuu alguses seda kahte tuhandet palga näol arvele ei tuleks.
Kohe tuleb töö isu tagasi.
Noh, minul on selleks lihtne ravim olemas – kui tööst kopp ette tuleb, siis kujutlen, mismoodi minu ja mu pere elu välja näeks, kui mulle iga kuu alguses seda kahte tuhandet palga näol arvele ei tuleks.
Kohe tuleb töö isu tagasi.
Hahahahaa – parim kommentaar. Mul tegelikult sama seis… 🙂 Palgapäev motiveerib vägagi tööd tegema.
Buddha sai valgustatuks ühe koha peal mediteerides. Ennast ei leita ümbermaailmareisil, sinna põgenetakse iseenda eest.
A muidu, võta oma kolm asja ja hakka astuma. Ainus isik, kes sind keelab, oled sa ise.
Apppi, mul on töötamisest nii siiber :/ Kusjuures töö on enam vähem ok ja keegi seljas ei istu ning palk kah enam vähem…. aga ikkagi nii kopp on eest. Vahel on tunne, et pakiks oma 3 asja läheks ümbermaailma reisile ennast otsima.
Kas teistel ka nii? Mis teete, et sellest tundest üle saada?
Jah, mul ka nii, aga selle vahega, et töö pole ok, kõik istuvad seljas ja palk niruvõitu, kahest tuhandest on asi ikka väga kaugel arvestades, kui palju netopalk pidi olema, et keskklassi kuuluda, olen ikka täielik alamklass, kuigi saadakse ka vähem palka (vähemalt ametlikult). No aga ma ei oska suurt midagi, et mingeid idufirmasid teha või loenguid pidada või üldse midagi hirmus tarka. Ümbermaailmareisile minu palgaga juba ei lähe, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis ja Peterburis või Moskvas saaks ära käia (mitte kõigis kohe järgemööda).
Ka kopp ees. Aga töö väga spetsiifiline, midagi muud teha ei oska.
Läksin dekreeti ja naudin puhkust.
Mul oli taoline töökaaslane, kes sisuliselt oli ühtejutti 20 aastat samal kohal töötanud ja sealgi töötas hambad ristis (ehk siis töö oli vastumeelne, aga igasugune muu kohvijoomine ja klatš oli vägagi meeltmööda). Ei suutnud mina tema igapäevast halamist (jagasime kabinetti) ära kuulata, et kui raske tal oli ärgata ja kuidas ilm on paha. Ja mille eest teda küll karistatakse, et ta nii vara ja sellise ilmaga tööle on pidanud tulema, tema oleks tahtnud veel magada. Sellest ajast olen mina juba 3 korda töökohta vahetanud, tema aga istub seal edasi, kujutan ette, et 30-s aasta läheb.
Ma tunnen ka juba oma viimased 10a, et töötamisest on nii kõrini. Töökohavahetus on aidanud vaid natukeseks ajaks. Teen praegu tööd, mis mulle väga meeldib (põnev, arendav, vaheldusrikas), aga töökoormus on metsik, ülemus on väga keeruline ja nõudlik inimene, kes su maatasa tambib, kui tuju paha on. Samal ajal kiidetakse, et olen parim töötaja sellel ametikohal, kes neil üldse kunagi olnud on. Ainult palganumbrist see kuidagi välja ei paista, selle järgi olen ka täielik alamklass. Kui juurde küsisin, öeldi, et ei saa ja ei ole võimalik jne. Väga nõme. Vanus 40 ja juba üle poole oma elust tööd tehtud ja tunne on, et no lihtsalt ei taha kellegi pilli järgi enam tantsida ja käsu peale asju teha siis ja just nii, nagu keegi ütleb.
Aga 1,5 kuud veel vastu pidada ja siis jään dekreeti. Minu esimene ja väga kaua oodatud laps otsustas lõpuks ometi tulla. 🙂 Seda kodus olemise aega kavatsen nautida täiega ja nii pikalt kui vähegi võimalik. Ehk mõtlen selle ajaga midagi välja, et palgaorjaks enam minema ei pea. Minu kõige suurem miinus on see, et olen introvert ja inimestega suhelda ei meeldi ja ei jaksa. Nii on oma asja ajada ikka ka väga keeruline….
mulle aitas see, kui ma ajutiselt liitusin FBs töövõimereformi grupiga. Väga masendav on neid jutte seal lugeda. Ma ise ka puuduva töövõimega, aga saan veel suht palju teha, ja need jutud seal panid kibekiirelt taas tööle. Teine meetod on juba mainitud, oma pangaarve vaatamine aeg-ajalt.
Vahepeal tegelesin äriajamisega ja elasin 7 kuud tööl käimata. Raha oli piisavalt. Kuldne aeg oli see… vaba aega piisavalt, tegin mis tahtsin. Kahjuks lõppes see bisness otsa. See pani ka mu töölkäimistahtmisele põntsu.
Jama on ka muidugi selles, et mul on üsna heapalgaline töö, 2500 kätte, aga see-eest pingeline ja väsitav. Samas ei taha ka elatustasemes alla anda.
Olen mõelnud, et peaks mõnele vähem vastutusrikkale, miks mitte füüsilisele tööle minema. Sellega küll kaasneks ilmselt mõnda nõukaaegsesse uberikku kolimine ja uuest autost ja huvitavatest reisidest loobumine.
Samuti olen mõelnud, et müüks korteri maha ja tuleks töölt ära. Kätte peaks jääma vähemalt 60000 EUR ja sellest elaks päris mitu aastat maakodus laiseldes ära… Saagu pärast mis saab 🙂
Väga-väga tuttavad tunded-mõtted. No nii kopp on ees vahel olnud. Tahtsin ka dekreeti jääda, aga kahjuks ei õnnestunud rasedaks jääda, nüüd juba 40, seega sellega olen leppinud, et enam vist ei ole lootust (kuigi üks siin jäi). Üks laps mul juba suur, see selleks.
Minul on aidanud trenn ja reisimine. Proovi trenni tegema hakata ja mitte 2x nädalas aeroobika v 5 km kepikõnd, vaid ikka 5-6 x nädalas tugev trenn, nt rühmatrenn, jooksmine, 30 km ratast, 10 km kepikõndi. Vot see teeb jube hea enesetunde ja peale trenni pole mingit töömasendust. Lisaks siis iga aasta 1-2 põnevat reisi või miks mitte luksuslukku spa-d, kui rahakott lubab. Nii olen vaikselt edasi suutnud töötada ????. Tööl mõtlen, jess õhtul saab trenni ja varsti reisile.
Väga-väga tuttavad tunded-mõtted. No nii kopp on ees vahel olnud. Tahtsin ka dekreeti jääda, aga kahjuks ei õnnestunud rasedaks jääda, nüüd juba 40, seega sellega olen leppinud, et enam vist ei ole lootust (kuigi üks siin jäi). Üks laps mul juba suur, see selleks.
Minul on aidanud trenn ja reisimine. Proovi trenni tegema hakata ja mitte 2x nädalas aeroobika v 5 km kepikõnd, vaid ikka 5-6 x nädalas tugev trenn, nt rühmatrenn, jooksmine, 30 km ratast, 10 km kepikõndi. Vot see teeb jube hea enesetunde ja peale trenni pole mingit töömasendust. Lisaks siis iga aasta 1-2 põnevat reisi või miks mitte luksuslukku spa-d, kui rahakott lubab. Nii olen vaikselt edasi suutnud töötada ????. Tööl mõtlen, jess õhtul saab trenni ja varsti reisile.
Oi kuidas mulle näiteks selline lahendus ei sobiks.
Ma teen tööd, mida ma sõna otseses mõttes vihkan. Tööjuures on selline bürokraatia, et mine hulluks. Ülemused nõuavad, aga vahel on tunne, et nad ise ei tee mitte midagi. Ainult juhivad…ja aiavad täiesti segast juttu suust välja.
Ja siis peaks oma raskelt teenitud raha kellegi SPA’sse või treeneri kätte viima, kes nagunii juba elab luksus häärberis/ilusas majas….samal ajal, kui mina ikka olen 2-toalises ja unistan väikeses majast aiaga.
Ma tahaks olla ainult aias, majas,….üksi…kui vaid saaks. Ma ei taha ühtegi inimest näha…
Väga-väga tuttavad tunded-mõtted. No nii kopp on ees vahel olnud. Tahtsin ka dekreeti jääda, aga kahjuks ei õnnestunud rasedaks jääda, nüüd juba 40, seega sellega olen leppinud, et enam vist ei ole lootust (kuigi üks siin jäi). Üks laps mul juba suur, see selleks.
Minul on aidanud trenn ja reisimine. Proovi trenni tegema hakata ja mitte 2x nädalas aeroobika v 5 km kepikõnd, vaid ikka 5-6 x nädalas tugev trenn, nt rühmatrenn, jooksmine, 30 km ratast, 10 km kepikõndi. Vot see teeb jube hea enesetunde ja peale trenni pole mingit töömasendust. Lisaks siis iga aasta 1-2 põnevat reisi või miks mitte luksuslukku spa-d, kui rahakott lubab. Nii olen vaikselt edasi suutnud töötada ????. Tööl mõtlen, jess õhtul saab trenni ja varsti reisile.
Oi kuidas mulle näiteks selline lahendus ei sobiks.
Ma teen tööd, mida ma sõna otseses mõttes vihkan. Tööjuures on selline bürokraatia, et mine hulluks. Ülemused nõuavad, aga vahel on tunne, et nad ise ei tee mitte midagi. Ainult juhivad…ja aiavad täiesti segast juttu suust välja.
Ja siis peaks oma raskelt teenitud raha kellegi SPA’sse või treeneri kätte viima, kes nagunii juba elab luksus häärberis/ilusas majas….samal ajal, kui mina ikka olen 2-toalises ja unistan väikeses majast aiaga.
Ma tahaks olla ainult aias, majas,….üksi…kui vaid saaks. Ma ei taha ühtegi inimest näha…
Sa ei olnud vist teemaalagataja? Sest tema oli tööga ja palgaga enam-vähem rahul. Ma arvasin, et talle sobib SPA ja reisimine.
Aga trenn ei pea maksma mitte midagi. Aga ma ei mõelnudki, et pead oma raha andma treenerile. Ise käin trennis tasuta ja õues värske õhu käes. Ratas, matkamine, kepikõnd, vahel jooks (kuigi seda vihkan, tunne on küll peale jooksu kordades parem, aga … jah). Igal pool on ju kergliiklusteed juba. Kui on auto, siis võid kasvõi veidi linnast välja RMK matkarajale sõita. Usu, mind trenn ja eriti värskes õhus mõjub jube hästi.
Kas sellel häärberis elaval treeneril võib olla kopp ees oma tööst. Kui juba oma maja, siis tavaliselt ka suur laen. Suure laenuga on raske elada.
Nemad vaatavad jälle, et mis neil 2-toalises viga on. Maksad oma väikest kommunaali ja pole mingeid maja muresid.
Kas sellel häärberis elaval treeneril võib olla kopp ees oma tööst. Kui juba oma maja, siis tavaliselt ka suur laen. Suure laenuga on raske elada.
Nemad vaatavad jälle, et mis neil 2-toalises viga on. Maksad oma väikest kommunaali ja pole mingeid maja muresid.
Häärberiomanikul on alati võimalus häärber maha müüa ja kahetoaline asemele osta. Kahetoalise omanikul aga võimalus korter müüa ja häärber asemele osta puudub täielikult. Pole mõtet võrrelda võrreldamatut.
ei tea kas need spa teenindajad ja treenerid nüüd just häärberis elavad….:)
ag aidee on vist selles, et pingeid maandada, kellele mis sobib. Kellele trenn, kellele maakodu, kellele sooja basseini ääres istumine. Et elus oleks midagi muud ka peale töö. Midagi mida oodata.
Kui rahul ei ole siis tuleb midagi muuta. Kuskil oli mingi ütlus, et kui sa ei jõua reedet ära oodata, siis sa elad oma elu valesti. Ma päris seda meelt ei ole, et töö peaks hirmsat moodi meeldima, igasugune töö aeg-ajalt hakkab vastu, aga lõputu laupäev ja puhkus muutub ka pikapeale ebarahuldavaks. Mina olen leidnud, et kui tööl on tulemus ja eesmärk, siis see aitab palju kaasa. Et teedki neid asju, mis sulle küll ei meeldi, aga noh, mingi eesmärgi nimel. Ja reedet ootan ka, rihm tahab lõdvaks laskmist. Ja enne seda kõva trenn ka tegemist 🙂
Mind pole juba viimased 10 aastat lõputu laupäev ära tüüdanud.
Mingeid töid ma teen, elus püsin, kohati on rohkem raha, kohati vähem. Ebakindlus rahade osas käib veidi närvidele, kuid kui ma mõtlen, et sama raha eest peaks 8 tundi päevas kellast kellani kuskil mingeid kellegi reegleid täitma, siis mul oleks samasugune ahastus peal nagu teemaalgatajal. Samas ma ei soovita enda moodi elada, see erinevate projektide ja tööotste klapitamine on ka parasjagu närvesööv ja kindlasti ei sobi igaühele. Samas pole mul siiski sellist tahtmist tekkinud, et tahaks iga päev mingi sama asjaga tegeleda. Vales töökohas olemine tekitab mulle ka tervisehäireid, nii et ma ei saagi vastumeelset tööd teha, ma olen endale siiski nii armas, et ei ole nõus kannatama seedehäireid, kõhuvalu, unetust ja depressiooni. Kui raha oleks piisavalt, nii et töötegemise vajadust otseselt üldse poleks, siis ma võiks rahulikult elada tüdimuseta sellisest elust. Alati saab ka kuidagi teisiti kasulik olla, mitte vaid palgatööd tehes.
Ka mina olen nö tööpõlgurite klubis. Nüüd. Varem olin 15 aastat töönarkomaan. Rabasin kahel kohal, millest üks äraelamiseks, teine hingele. 300 töötunniga kuud ei olnud haruldased. Aastas oli ehk 5-6 täiesti vaba päeva. Kui ühes kohas oli puhkus, tegin teises tööd edasi. Arvate nüüd ehk, et sain kõvasti raha ka? Kaugeltki mitte. Põhitöö palk oli Eesti keskmine, lisatöö eest paarsada euri lisaks. Puhas heategevus niiöelda. Ja teate, miks nii rabasin? Esiteks arvasin, et minu töö on tähtis. Olin selles väga hea ja loomulikult see kiitus ja tagasiside tõstsid lihtsalt kõrvust. Rabasin eriti sellel poolvabatahtlikul tööl järjest rohkem ja rohkem, et veelgi rohkem kiita saada. Sain ka. Teate ju – kiida lolli ja loll teeb. Lisaks arvasin, et ühel hetkel saan põhitööst loobuda ja asudagi tegelema selle südamelähedasema tööga. Niisugune kokkulepe asutuse juhiga oli ammu olemas ja tulevased palganumbridki kokku lepitud. Siis aga, kui mina olin mõne kuu pärast valmis nö plaaniga edasi minema, sain juhuslikult teada, et ülemus ei kavatsegi oma kokkuleppest kinni pidada. Ei kavatse ta mulle asutuse juhtimist üle anda ega kokkulepitud palka maksta. Tema arvas, et ma võiksin samamoodi jätkata – kommiraha ja töörõõmu eest. Ilmselt oleksin võinud pigem katuselt alla kukkuda – šokk ja valu olid umbes samasugused. Muidugi sain ma sellest üle, see ravis mu ka töönarkomaaniast kohe terveks. Küll aga kaasnes niisugune kõrvalmõju, et vihkan nüüd igasugust töötegemist. Ei taha enam. Nüüd ajab mul sõna otseses mõttes südame pahaks see õudne orjanduslik kord, mida nimetatakse töösuhteks, ma ei taha enam kunagi anda enda aega, lojaalsust ja hinge millelegi, kus on sinu väärtustest täiesti savi. Tööandja jaoks on ka kõige väärtuslikum töötaja vaid vahend, asi, asendatav vidin. Kui arvad, et tööandja sinust, sinu lojaalsusest, kohusetundest või oskustest hoolib, siis arva uuesti. Teda huvitab raha. Kui leiduks mõni teine loll, kelle ekspluateerimine on kasulikum, siis lendad sina üle parda nagu pisike tükk si..a.
No näete, olen kibestunud. Olin aastaid nagu loll silmaklappidega hobune ja kujutasin ette, et olen tark, tubli, väärtuslik, osav, võimekas. Jah, tegelikult ma olengi kõike seda, kuid nüüd puudub motivatsioon. Kui oleks kuidagi võimalik mitte kunagi tööle minna, oi kui õnnelikuks see mu teeks. Olen nõus kasvõi pooltest asjadest loobuma, peaasi et saab ise olla ja ise otsustada. Reaalsus on aga selline, et lapsed vaja kasvatada ja ei pääse ma kuskile. Oma hinge aga ühelegi tööle ei anna enam kunagi.
Mina olen lihtsalt vanuse pärast väsinud. Töö tegelikult väga meeldib, palk pole teab mis, aga olen rahul ja elan ära. Kuid lihtsalt ei jaksa enam. Vene ajal oleksin ammugi pensionil, nüüd aga … Pole jõudu täiskohaga rabada (poolega jälle ei elaks ära), pole jõudu ega aega lastelaste jaoks, ema on vana ja vilets, vajab abi – no ei jaksa. Mingit nähtavat viga küljes pole, tervis oleks nagu korras, aga energiat napib ja võhma ka. Pärast tööd olen läbi nagu läti raha, siis veel ema eest hoolitseda. Lapselaste ja laste jaoks võtan meeletu jõuga vägisi aega, sest muidu poleks elul üldse enam mõtet. Mees on surnud.
Noorena ei kujuta seda absoluutselt ette, et tuleb selline aeg. Seadused on meil aga noorte meeste tehtud. Vanad naised nagu mina jälle ei söanda valjusti öelda, et kuulge, andke armu, me ei jaksa. Moes on olla nooruslik, värske, energiline, terve, ja kui sa seda kõike kuuekümne ligi enam ei ole, siis on “oma süü”. Ega minagi julge muidu kui anonüümselt hädaldada. Elust on siiber küll. Pensile ei pääse ma ilmselt iialgi, enne suren maha kogu selle koorma all.
Mina olen lihtsalt vanuse pärast väsinud. Töö tegelikult väga meeldib, palk pole teab mis, aga olen rahul ja elan ära. Kuid lihtsalt ei jaksa enam. Vene ajal oleksin ammugi pensionil, nüüd aga … Pole jõudu täiskohaga rabada (poolega jälle ei elaks ära), pole jõudu ega aega lastelaste jaoks, ema on vana ja vilets, vajab abi – no ei jaksa. Mingit nähtavat viga küljes pole, tervis oleks nagu korras, aga energiat napib ja võhma ka. Pärast tööd olen läbi nagu läti raha, siis veel ema eest hoolitseda. Lapselaste ja laste jaoks võtan meeletu jõuga vägisi aega, sest muidu poleks elul üldse enam mõtet. Mees on surnud.
Noorena ei kujuta seda absoluutselt ette, et tuleb selline aeg. Seadused on meil aga noorte meeste tehtud. Vanad naised nagu mina jälle ei söanda valjusti öelda, et kuulge, andke armu, me ei jaksa. Moes on olla nooruslik, värske, energiline, terve, ja kui sa seda kõike kuuekümne ligi enam ei ole, siis on “oma süü”. Ega minagi julge muidu kui anonüümselt hädaldada. Elust on siiber küll. Pensile ei pääse ma ilmselt iialgi, enne suren maha kogu selle koorma all.
Nii kurb on sinu postitust lugeda. Kas´oled teemaalgataja?
Mõtlen isegi hirmuga, et mehed ju elavad keskmiselt 20 aastat naistest vähem ja kui pean ükskord täitsa üksi veel jääma. Olen 40. Jah, kogun küll ka pensionisambaid, aga vaevalt neist miskit kasu on. Endalgi on selline tunne, et tuelb vist surmani töötada. Samas muidugi, jube hea, kui ikka on töö ja palk ka enam-vähem. Võib ju veel kehvemini olla.
Kui oled juba 60 ligi, siis tegelikult pension ei ole ju väga kaugel. kas mitte 65 ei saa pensionit. Äkkis ikka majandab kuidagi pensionist ära. Ise olen mõelnud, et kui tõesti peaks nii halvasti minema, et olen üksi ja pensionist ära ei ela, siis võiks osta 1-toalise korteri. Suurema elamispinna müüks maha ja elaks siis seal pisemas korteris. Kommunaal ca 35 EUR ja talvel 70€. Kui peansion tänapäeva mõistes 400€, siis ju tuleks välja küll. Võib-olla saab eelmise korteri müügist veel rahagi endale, osa anda siis lastele ja osa endale tagavaraks. Samas, selliseid tasuta sõite ja tegemisi oleks ka päris palju. Ilmaslt teisi üksikuid mutte ka päris palju, et midagi koos ette võtta.
Mina olen lihtsalt vanuse pärast väsinud. Töö tegelikult väga meeldib, palk pole teab mis, aga olen rahul ja elan ära. Kuid lihtsalt ei jaksa enam. Vene ajal oleksin ammugi pensionil, nüüd aga … Pole jõudu täiskohaga rabada (poolega jälle ei elaks ära), pole jõudu ega aega lastelaste jaoks, ema on vana ja vilets, vajab abi – no ei jaksa. Mingit nähtavat viga küljes pole, tervis oleks nagu korras, aga energiat napib ja võhma ka. Pärast tööd olen läbi nagu läti raha, siis veel ema eest hoolitseda. Lapselaste ja laste jaoks võtan meeletu jõuga vägisi aega, sest muidu poleks elul üldse enam mõtet. Mees on surnud.
Noorena ei kujuta seda absoluutselt ette, et tuleb selline aeg. Seadused on meil aga noorte meeste tehtud. Vanad naised nagu mina jälle ei söanda valjusti öelda, et kuulge, andke armu, me ei jaksa. Moes on olla nooruslik, värske, energiline, terve, ja kui sa seda kõike kuuekümne ligi enam ei ole, siis on “oma süü”. Ega minagi julge muidu kui anonüümselt hädaldada. Elust on siiber küll. Pensile ei pääse ma ilmselt iialgi, enne suren maha kogu selle koorma all.
Ma kirjutaksin su postitiusele kahe käega alla! Kuigi olen alles 50, tunnen juba, et olen väga väsinud. Meil töö juures noorte kollektiiv ja hirmsasti muudkui uuendatakse kogu aeg kõiki asju. Iga paari kuu kuni poole aasta tagant viskame kõik vana kõrvale ja alustame kõige tegemist uut moodi, ikka marsisammul ja lippude lehvides. Kuni saame taas aru, et vanamoodi töötas asi paremini ja teeme taas kõik ümber. Seda kuni järgmise “geniaalse” ideeni kõik ära muuta, “et ajaga kaasas käia ja olla innovaatiline”. Ma olen nii väsinud sellest tõmblemisest, aga tööl kuidagi koormust vähendada ei saa ja midagi öelda ei julge, et mitte paista vana kännuna, kes uute asjade vastu on. Tunnen ka, et ma vist suren selle rahmeldamise ja visklemise kätte enne, kui kunagi pensile saan.
Kui oled juba 60 ligi, siis tegelikult pension ei ole ju väga kaugel. kas mitte 65 ei saa pensionit. Äkkis ikka majandab kuidagi pensionist ära.
No kindlasti ma majandaksin pensionist ära, ja võib ju jõudumööda tööd kõrvale teha. Asi ongi selles, et praegu tuleb täistambiga panna, aga ei ole enam täisjõudu. Jah, see algas juba 50 paiku, nagu teine kägu ütleb, ja sealtpeale iga aastaga ju hullemaks. Nooremaks ju ei lähe. Mõelda, et veel seitse-kaheksa aastat niimoodi …
Kõige hullem, et lapselaste jaoks ei jätku sind. See on kohe kõige kohutavam.
tuttav teema. Väsimus tekkis kui töötatud üle 25 a, 45+ vanuses. Väga hea palk, toredad kolleegid, töötingimused, lähetused, väga (liigagi) põnev töö, kaasnähuna unerohud ja rahustid. Paar aastat mängisin mõnikord teoorias mõttega, et lõpetaks, teeks midagi oma – aga kõik oli liiga hästi ja tundus hullumeelne loobuda. Aga ühel hetkel tuli piir ette ja siis polnud ühtki põhjust miks mitte lõpetada.
Nüüd olen vabakutseline, teenin kokkuvõttes muidugi hulga vähem, aga see-eest on aega ja vabadust ja teadmine, et teed endale. Ei ole hetkekski kahetsenud.
Ma võtsin endale vahepeal 1,5 aastat puhkamise aega, nüüd olen uues kohas tööl olnud pisut üle aasta ja koppa pole vee ette tekkinud, uus töö on huvitav, töötingimused mõnusad ja kolleegid vahvad. Vanust natuke alla 50.
Ehk teemaalgatajel nõuanne, et võta aeg maha ja puhka vahepeal ning minegi reisima mööda ilma, kui süda kutsub.
Noh, minul on selleks lihtne ravim olemas – kui tööst kopp ette tuleb, siis kujutlen, mismoodi minu ja mu pere elu välja näeks, kui mulle iga kuu alguses seda kahte tuhandet palga näol arvele ei tuleks.
Kohe tuleb töö isu tagasi.
Sul siis sääste ülde pole? Sellise palga juures pole ju kuigi keeruline säästa, kui sa just 3+ lapsega üksikvanem pole? Sa oledki juba kergesti manipuleeritav, kui palga pärast oled sunnitud järjest pidevalt töötama, ilma et saaksid oma elu üle otsustada nii nagu sa mingil ajahetkel tahad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
