Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Aprilli triibupüüdjad

Näitan 30 postitust - vahemik 901 kuni 930 (kokku 955 )

Teema: Aprilli triibupüüdjad

Postitas:
Kägu

Minul siis pühapäeva hommikul oli pp platsis ja nii valusalt hakkasid need pihta. Mees ütles ka, et iga järgmine kuu on jälle raskem mind näha, kui ma alanud pp pärast täiesti katki olen. Käisin siin küll rääkimas, et ei ole tunnet, et oleks õnnestunud jne, aga kurbus ja meeleheide tuli ikka peale. Homme hommikul siis lähen vereanalüüsile. Õnn on see, et tsükkel on nüüd kuidagi enam-vähem paika loksunud, seekord oli siis 28 päeva, eelmine oli 29 päeva. Valusi seekord ka ei olnud peaaegu üldse, õrnalt tuikas vaid, muidu ikka olen siruli maas olnud ja valuvaigisti sisse kahmanud. Mis aga halb on, on see, et mees sai täpselt meie järgmise ov kanti endale spermogrammi aja – enne ju ei tohiks 3-5 päeva vahekorras olla, peame siis kuidagi plaanitama, kuidas asjatame. Ehk võtan isegi ov testi see tsükkel kasutusse.

Paljud on siin maininud, aga tõstataks küsimuse, et kuidas teie mehed lapse saamisesse suhtuvad? Minu mees ei ole vastu ja enne minuga koos olema hakkamist oli üldse veendunud, et ei tahagi lapsi kunagi. Praegu ütleb, et arvab, et ta elu ei oleks õnnetum ilma lasteta, ei ole meeleheitlikku soovi last saada, aga kui mina soovin, siis miks mitte, ta oleks kindlasti imehea isa, näen seda juba praegu igasuguste iseloomuomaduste ja selle pealt, kui palju mind hoiab. Mina näiteks ei kujutaks ette, et vananen nii, et lapsi ei saagi; tema jaoks ei oleks see traagika. Samas on valmis tegema kõiki neid asju, mida vaja (arstid jne), et meil ikka õnnestuks. Kuidas teil on?

Ja siis küsimus veel selle kohta, et kuidas nendesse küsijatesse suhtute, kes uurivad, et noh, millal siis beebi tuleb? Võib-olla kui ei ole esimese lapse püüdmine, siis seda küsimust nii väga ei tule, aga ma ikka saan seda vahel. Olen öelnud, et ei takista tulemist ja eks kui õige aeg, siis saabub ka. Ja siis mõned tuttavad on sellised, kes järgmisel kokkusaamisel uurivad, et “noh, juba ei ole v?”. Ma veel ei ole kurjalt nähvanud, aga mingi aeg vist saab see ebaviisakuse piir täis küll ja tahaks öelda, et võiks enne selliste asjade küsimist paar sammu ette mõelda, et nii ei ole viisakas küsida. Esiteks kui me ikka veel ei ole saanud, aga tahaksime, siis ilmselgelt see hell teema meie jaoks ja kuskil seltskonnas seda arutada ei soovi niimoodi. Teiseks kui nt meil suhtes midagi juhtunud, et enam ei soovi, siis see ka pole asi, mida nii arutada. Ja kolmandaks kui mul veinipokaal juba käes on, siis kas see ei ole piisav vastus ilma küsimatagi?

Triibik

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Triibik,

Minu abikaasa ootab väga, et meil juba põnnid oleksid. Räägib küll pidevalt, et “siis, kui meil lapsed on, siis teeme seda ja toda ja käime seal ja tahaks neid nii kasvatada, et…”, omaalgatuslikult ostis endale ühe rasedusteemalise raamatu, mis just meestele kirjutatud jne. Hästi armas ja soe tunne on, et ma pole see ainus beebihull meie suhtes 😀 Võtab minult endalt ka selle pinge maha ja ma ei tunne, et talle selle teemaga kuidagi peale käiksin vms.

Mis puudutab neid uudishimutsejaid… Ma olen selle teema suhtes miskipärast alati hästi tundlik olnud. Kuna mul on mitmeid sõbrannasid, kes tahaksid väga lapsi, aga nad ei saagi ühel või teisel põhjusel, siis mind on kõrvaltvaadates alati hästi kurvaks teinud, kui neid on selle teemaga pommitatud. Kui keegi minu käest küsib, siis ütlengi, et “pole sinu asi”. On jah inetu nii öelda, aga see on nii isiklik teema, et ma ei näe vajadust hakata igasugustele ema lehma lellepoegadele selgitama, et “jaa, üritame, aga näed, pole veel õnnestunud”. Minu arvates on see pärimine tohutult ebaviisakas ja ma leian, et ma võin siis ka ebaviisakalt vastata.

Maasikas

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul siis pühapäeva hommikul oli pp platsis ja nii valusalt hakkasid need pihta. Mees ütles ka, et iga järgmine kuu on jälle raskem mind näha, kui ma alanud pp pärast täiesti katki olen. Käisin siin küll rääkimas, et ei ole tunnet, et oleks õnnestunud jne, aga kurbus ja meeleheide tuli ikka peale. Homme hommikul siis lähen vereanalüüsile. Õnn on see, et tsükkel on nüüd kuidagi enam-vähem paika loksunud, seekord oli siis 28 päeva, eelmine oli 29 päeva. Valusi seekord ka ei olnud peaaegu üldse, õrnalt tuikas vaid, muidu ikka olen siruli maas olnud ja valuvaigisti sisse kahmanud. Mis aga halb on, on see, et mees sai täpselt meie järgmise ov kanti endale spermogrammi aja – enne ju ei tohiks 3-5 päeva vahekorras olla, peame siis kuidagi plaanitama, kuidas asjatame. Ehk võtan isegi ov testi see tsükkel kasutusse.

Paljud on siin maininud, aga tõstataks küsimuse, et kuidas teie mehed lapse saamisesse suhtuvad? Minu mees ei ole vastu ja enne minuga koos olema hakkamist oli üldse veendunud, et ei tahagi lapsi kunagi. Praegu ütleb, et arvab, et ta elu ei oleks õnnetum ilma lasteta, ei ole meeleheitlikku soovi last saada, aga kui mina soovin, siis miks mitte, ta oleks kindlasti imehea isa, näen seda juba praegu igasuguste iseloomuomaduste ja selle pealt, kui palju mind hoiab. Mina näiteks ei kujutaks ette, et vananen nii, et lapsi ei saagi; tema jaoks ei oleks see traagika. Samas on valmis tegema kõiki neid asju, mida vaja (arstid jne), et meil ikka õnnestuks. Kuidas teil on?

Ja siis küsimus veel selle kohta, et kuidas nendesse küsijatesse suhtute, kes uurivad, et noh, millal siis beebi tuleb? Võib-olla kui ei ole esimese lapse püüdmine, siis seda küsimust nii väga ei tule, aga ma ikka saan seda vahel. Olen öelnud, et ei takista tulemist ja eks kui õige aeg, siis saabub ka. Ja siis mõned tuttavad on sellised, kes järgmisel kokkusaamisel uurivad, et “noh, juba ei ole v?”. Ma veel ei ole kurjalt nähvanud, aga mingi aeg vist saab see ebaviisakuse piir täis küll ja tahaks öelda, et võiks enne selliste asjade küsimist paar sammu ette mõelda, et nii ei ole viisakas küsida. Esiteks kui me ikka veel ei ole saanud, aga tahaksime, siis ilmselgelt see hell teema meie jaoks ja kuskil seltskonnas seda arutada ei soovi niimoodi. Teiseks kui nt meil suhtes midagi juhtunud, et enam ei soovi, siis see ka pole asi, mida nii arutada. Ja kolmandaks kui mul veinipokaal juba käes on, siis kas see ei ole piisav vastus ilma küsimatagi?

Triibik

Meil on koguaeg olnud plaanis, et tuleb 4 last. Peale kolmandat ütles mees, et tema võiks õnnelikult kolmega ka leppida aga minul ei ole sellist lõplikku tunnet tulnud veel nii, et otsustasime ikka neljandat ka proovida 🙂 ja kui ei tule siis ei tule. Kolm on ka tore 🙂
Mul väga keegi nii küsinud pole- olen terve oma abielu-lastesaamise perioodi välismaal elanud ja pole siin sellist asja väga tähele pannud.
L.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 26 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Paljud on siin maininud, aga tõstataks küsimuse, et kuidas teie mehed lapse saamisesse suhtuvad?

Meil on üks laps (1-aastane) ja tema esimestel elukuudel olin mina küll seda meelt, et jääb ainsaks (olime kuid täiesti magamata, kuna beebil olid koolikud). Mees paistis minuga sama meelt olema. Kui laps sai pooleaastaseks, kummitas mind juba mõnikord mõte, et aga ehk siiski.. Paar kuud hiljem olin juba täitsa kindel, et tahaks teist last ka, mees arvas esialgu, et ca kolmeaastane vanusevahe oleks parem, aga mina pooldan jälle väiksemat vahet, mida samaealisemad, seda suurema tõenäosusega on neil mõnus koos kasvada, rohkem ühiseid mänge ja tegevusi. Kuna rasestumine ei pruugi nii ruttu pärast sünnitust õnnestuda ka, otsustasime siiski kohe proovima hakata (no ja nüüd jookseb kuues kuu üritamist). Mees elab ka väga kaasa, kui siin vahepeal õrna triibu sain ja arvasin, et õnnestus, tõi isegi tordi…

–Vöötorav

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, see on probleem, kui keegi hakkab kuskil seltskonnas avalikult ilkuma, et kus teie lapsed siis on. Viimasel ajal õnneks seda pole juhtunud, vist sellepärast, et oleme mehega hakanud läbi käima targemate ja viisakamate inimestega.

Aga kohutava segaduse tekitab see küsimus küll minus ja ma mõtlen, et kas see küsija tõesti soovib, et ma hakkaksin lahkama oma sisemisi traagilisi probleeme arvestades asjaolu, et see teema võib mind isegi nutma ajada? Kas tõesti ollakse teadmatuses selles osas, et sellised raskused/takistused inimestel esinevad. Ilmselt tõesti ollakse teadmatuses, vastasel juhul ma ei pea selliseid küsimusi põhjendatuks arvestades, et inimesed ei ole tühja koha pealt pahatahtlikud.

Samamoodi tekitab isegi ebamugavust see, kui tutvume uute inimestega ja küsitakse, kas teil lapsi on ja meie peame vastama, et ei ole. Siis tekib küsijal ebamugav kohmetus ja meil endil ka, sest ilmselgelt on vanus selline (34 ja see ju paistab ka välja), kus juba võiks olla lapsi. Samas võib olla see pikk pilk ja ebamugavus küsija silmis ongi see, et ta ei saa aru, kui vanad me siis oleme :D. Oh nalja kah selle raske teema vahele.

Huumoriga ikka edasi ja triipudeni-lasteni!

Liblikas

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 79 korda. Täpsemalt
Postitas:
kadiaa

Mina pole ammu sõna võtnud. Pidasime eile tütre 6 aastaseks saamise sünnipäeva. Mul peaks olema täna 4DPO. Kuna ovulatsiooni nädal oli väga teguderohke, siis ausalt öeldes seksile väga ei panustanud. Nagu ma korra maininud olen, siis sain 19. aprill tugevad triibud testile ja ka 24. aprill( ovulatsioonitestile siis). Vahekord toimus 19, 21, 24, peale seda praegu rohkem polegi jõudnud. Loodan, et sellest 24. aprilli korrast läks õnneks. Praegu on jäänud peale ovulatsiooni torkimine. Päevadeni veel julgelt 10 päeva aega, seega nagu päevade valu veel olla ei tohiks. Aga võimalik, et on enne ka torkinud, et ma lihtsalt pole tähele pannud.

Päikest,

Kadiaa

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu mees tegi juttu uuest lapsest möödunud septembris, et võiks veel üks pesamuna olla. Siis ma veel võtsin endale natuke mõtlemisaega, et harjuda mõttega pesamunast. Proovima hakkasime alates novembrist. Veel pole õnnestunud, kuid ootame ja loodame mõlemad, et jääksin ootele 🙂

Meil õnneks keegi ei küsi ja keegi ei tea, et planeerime ja soovime lisa. Hoiame seda enda teada justnimelt sellepärast, et endal pinget vähem oleks 🤐
Kui ükskord ootele jään, siis plaanis on võimaluse korral oodata 12 nädalat ära ja alles siis teavitada teistele.

Aga ma kujutan ette küll kuivõrd ebameeldiv see olla võib kui pidevalt uuritakse 🤨
Ilmselt sama ebamugav kui lõpusirgel olles sünnitust oodata, eriti kui üle tähtaja peaks minema 😒 (on isiklik kogemus olemas 😏)

Zero (28)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 43 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minult uuritakse seda juba iganädalaselt. Varem ma ütlesin, et ei veel. Nüüd olen naeratanud ja öelnud, et eks näis. Samas sees on küll kohe jube kurb tunne. Kolm sõbrannat tegelikult teavad, et üritame. Teistele ei ole midagi midagi öelnud.

Pisike

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
kadiaa

Mul tuli seoses selle uurimisega midagi meelde. Ma siin talvel natukene kosusin, tuli nii 5 liigset kilo juurde. Võrreldes eelmise aasta aprilliga olen suisa 10 kg raskem.( olen väga liikuv inimene, nädalas 5x praegu trenn), aga olen see, kes pilte vaadates ka juurde võtab:D
Elan väikeses kohas, kus kõik tunnevad ja teavad teisi ning kuna ma apteegis tööl, siis ilmselt teavad kõik mind mingil määral. Ükskord mul sõbranna rääkis, et tead temalt tullakse küsima, kas Kadi on lapseootel. Ta polnud kade ka, ütles, et on lapse ootel. Siis need uurijad, et Kadi siis rase jah, sõbranna mul, et rase pole, lapse ootel on. Ja need targad praegu siis noh nad ilmselt on segaduses, rase pole, aga lapse ootel on:D

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul tuli seoses selle uurimisega midagi meelde. Ma siin talvel natukene kosusin, tuli nii 5 liigset kilo juurde. Võrreldes eelmise aasta aprilliga olen suisa 10 kg raskem.( olen väga liikuv inimene, nädalas 5x praegu trenn), aga olen see, kes pilte vaadates ka juurde võtab:D

Elan väikeses kohas, kus kõik tunnevad ja teavad teisi ning kuna ma apteegis tööl, siis ilmselt teavad kõik mind mingil määral. Ükskord mul sõbranna rääkis, et tead temalt tullakse küsima, kas Kadi on lapseootel. Ta polnud kade ka, ütles, et on lapse ootel. Siis need uurijad, et Kadi siis rase jah, sõbranna mul, et rase pole, lapse ootel on. Ja need targad praegu siis noh nad ilmselt on segaduses, rase pole, aga lapse ootel on:D

😀 See on tegelikult hea vastus, kui keegi hakkab urgitsema… öelda, et olengi lapse ootel 😀 Aitäh jagamast.

Liblikas

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 79 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie abikaasaga unistasime neljast lapsest. Praegu paistab, et kolm on ikkagi see lagi. Minu vanus ja tervis lihtsalt sellised. Kolmandat tahaks kindlasti veel, kuigi eks nende põnnidega on omajagu raske ka.

Igasugu urkijad oma küsimustega võivadki väga haiget teha. Kunagi mäletan, et sai ikka patja nutetud. Polnud isegi küsida vaja, aga lapsi nähes kriipis meeletu soov ise emaks saada haavad verele.

Nässu (39)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 42 korda. Täpsemalt
Postitas:
Blondu1

Paljud on siin maininud, aga tõstataks küsimuse, et kuidas teie mehed lapse saamisesse suhtuvad?

Vastan siis sellele:

Minu mees ootab väga väga. Temast saaks super isa. Sest ta on nii hooliv ja näen kuidas ta minu noorima lapsega suhtleb ja vanema tütre pojaga(8kuune) tegeleb. See on nii fanatast vaatepilt. Kui ma oktoobris triibud sain, ta ei suutnud uskuda, et nagu tõsiselt w😝 see ilme ja õrnus, hellus mis kaasnes. Ja kui arstil käisin ja hcg tehti ja sain teada, et 2200 on, enne seda olin nädal tagasi testi teinud, siis oli testi triip hele. Ja kui kuulis, et hcg nii nii suur, tõi uue testi ja ütles et ma tahan korralikke triipe näha muidu ma enne ei usu😀 (õnn oli piiritu). Aga kõigest 3 päeva hiljem selgus, et emakaväline, see oli kohutav löök talle, ta oli ikka väga ära. Küsis veel minult, et kas kuidagi kirurgiliselt ei saa tõsta emakasse sealt kus ta on😞 , minul rasedus oli emakast 2-3 cm munajuhas, emaka ja munajuha nurgas vms. Et jah mõjus kohutavalt nii talle kui mulle, sest olime oodanud kaua. Ja lapse kaotus oli samal päeval, kui ta kaotas vanaema 2 aastat tagasi, sama kuupäev😞 ütleski, et see kuupäev ei too talle õnne. Ja teine päev oli mehel sünnipäev… egas siis mingit tuju polnud. Mehel läks aega üle saada tükk aega. Kui siianigi on saanud… pole torkinud ega küsinud. Las olla nagu on. On ingliks taevas. Meie mõtleme nii.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Paljud on siin maininud, aga tõstataks küsimuse, et kuidas teie mehed lapse saamisesse suhtuvad?

Vastan siis sellele:

Minu mees ootab väga väga. Temast saaks super isa. Sest ta on nii hooliv ja näen kuidas ta minu noorima lapsega suhtleb ja vanema tütre pojaga(8kuune) tegeleb. See on nii fanatast vaatepilt. Kui ma oktoobris triibud sain, ta ei suutnud uskuda, et nagu tõsiselt w😝 see ilme ja õrnus, hellus mis kaasnes. Ja kui arstil käisin ja hcg tehti ja sain teada, et 2200 on, enne seda olin nädal tagasi testi teinud, siis oli testi triip hele. Ja kui kuulis, et hcg nii nii suur, tõi uue testi ja ütles et ma tahan korralikke triipe näha muidu ma enne ei usu😀 (õnn oli piiritu). Aga kõigest 3 päeva hiljem selgus, et emakaväline, see oli kohutav löök talle, ta oli ikka väga ära. Küsis veel minult, et kas kuidagi kirurgiliselt ei saa tõsta emakasse sealt kus ta on😞 , minul rasedus oli emakast 2-3 cm munajuhas, emaka ja munajuha nurgas vms. Et jah mõjus kohutavalt nii talle kui mulle, sest olime oodanud kaua. Ja lapse kaotus oli samal päeval, kui ta kaotas vanaema 2 aastat tagasi, sama kuupäev😞 ütleski, et see kuupäev ei too talle õnne. Ja teine päev oli mehel sünnipäev… egas siis mingit tuju polnud. Mehel läks aega üle saada tükk aega. Kui siianigi on saanud… pole torkinud ega küsinud. Las olla nagu on. On ingliks taevas. Meie mõtleme nii.

Blondu, nii kahju, et te pidite sellise kaotuse üle elama. Loodame, et uus beebi on peagi teie juures 🙂

Liblikas

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 79 korda. Täpsemalt
Postitas:
Blondu1

Liblikas aitäh🤗
Rasedust oli siis juba pea 7 nädalat.

Please wait...
Postitas:
chikibriki

Minult õnneks ei ole eriti küsitud, millal lapsed. Olen 27 ka ja tutvusringkonnas minuvanustel mõnel üksikul lapsed vaid. Meheema vahel kui purjus on hakkab pihta. Pigem küsitakse pulmade kohta, mis suht tüütu, sest plaanid selles osas peetud aga ei taha jagada veel.

Mees mul suht leheke tuules selle laste teemaga, misiganes elu toob. Samas kuidas ta mind vaatab kui teatan, et see nädal kindlasti actioni tuleb, siis näen et talle meeldiks küll kui rasedaks jääksin ja tõsimeeli usun, et talle see isavärk sobiks.

Please wait...
Postitas:
Kukijamuki

Ma võin julgelt käsi südamel öelda, et see küsimisejant sai alguse siis kui teised kõik ümberringi hakkasid lapsi saama ja paljud hakkasid tiksuma vanusesse 30/35+…
Ennemuiste ma ajasin alati sõrgu vastu, et misasja, mis lapsed, ei aitäh (sest “klõps” käis peas alles pärast 30+ ära). Nüüd vastan, et iga asi omal ajal ja üldiselt sellega saabki teema lõpetatud väga kiiresti.
Kolmele täiesti erineva seltskonna sõbrannale olen maininud, et proovime ja et käisin ka arstil. See nendele rääkimine tulenes ilmselget sellest, et nemad ise ka seda teemat puudutanud ja endast rääkinud + eks ikka naistel ole natuke vaja ka “välja elada”. Sharing is caring või nii. Ennast aitab see ka psühholoogiliselt, kuidagi kergem olla.

Abikaasa on täpselt nii toetav kui vaja. Kasutaksin ka chikibriki väljendit – “leheke tuules”. Mulle VÄGA meeldib see ja tean sisimas, et kui ikka triibud käes ja vaja järgmist eluetappi täpsemalt planeerida, siis on ta kümne sõrme ja varbaga asja kallal.
Olen siia ka ennist kirjutanud, et talle (ja mulle!) sobib see, kui kalendris on kõige viljakamad päevad rasvaselt ära märgitud ja üldse kui ma elu ära korraldan 😀
Panin talle ise arstile aja ja analüüsi andmine ei valmistanud talle probleeme. Oma arstilkäikudest ütlen ainult, et “täna võeti verd/tehti UH” ja ei selgita pikemalt.
Kui üks kuu mainisin talle, et nagu päevad veel pole, aga määrib, siis see oli juba tema jaoks too much information. Selline lihtne Eesti Mees noh.
Vahepeal ilmselt salamisi soovis, et ma ei oleks nii põhjatult kurb iga kord kui punased platsis olid, aga nüüd olen õnneks ise viimastel kuudel asjast aina rohkem üle olnud. Selle tsükli algades ei ulgunud üldse, pigem ootasin lihtsalt kohe uut proovimist ja läksin asjaga edasi. Mees ainult kommenteeris poolnaljaga, et jälle raske töö liiva voolanud vms.

Lapsi vaadates olen endiselt tuim tükk, aga vot kui olen sattunud nägema kuskil filmis/youtubes seda, kuidas isa nutab/on liigutatud rasedusuudise või lapse sünni peale, siis… (praegu juba seda kirjutades pisarad silmis!)

Kohtumiseni juba kolmapäeval, mais!

Please wait...
Postitas:
Elli-Ly

Mina olen last tahtnud juba väga pikka aega, aga nuh, meest lihtsalt polnud. Kui lõpuks mehe leidsin, andsin talle kohe algusest peale teada oma soovist ja ka tema ütles, et soovib lapsi… kunagi. Eks ma aegajalt tõstatasin seda teemat üles, aga koguaeg andsin märku, et kindlasti ei suru ma seda peale, vaid et soov peab tulema kindlasti ka tema poolt.

Eelmisel suvel siis ühel sünnipäeval, kui ta oli parajalt svipsis olekus ja sünnipäeval olnud lastega seal möllas, siis veidi jalutamas käies ütles ta, et teeme ära. Mul lõi algusel ikka korralikult juhtme kokku, ei saanud aru, mis, kes, kus… Kordas veel üle, et jah, et ta on valmis isaks saama. Nu kuigi see kõik oli minujaoks ju ilmselgelt väga hea uudis, siis päris tõepähe ju seda võtta ei saanud – purjus inimene, vb homme enam ei mäletagi midagi. Aga järgmisel päeval rääkis ta seda sama juttu – vot siis ma olin šokis, et issand, sa mõtlesidki päriselt? Et nüüd nii ongi, teeme lapse? Mõlema jaoks see siiski esimene laps. Ja kuigi ta siin pidevalt ütleb, et ega see kanseldamine jääb minu tööks, siis on näha, kui väga ta tegelikult last ootab ja kogu selle teema osas kaasa mõtleb, käib kõhtu silitamas jne. Usun, et temast saab ikka hea isa mu lapsele.

Mis puutub sellesse küsimusse, et kuna siis lapsed? Siis minu vastus on kh, et aega on selle kiire asjaga või ei mina lapsi taha vms, püüdes lollile küsimusele huumoriga vastata. Aga iga kord oleks see justkui nagu noahoop, mis mu sisimust tükkideks rebib. Ja seda veel kõige rohkem mu enda perekonna poolt – vanemad ja vanavanemad. Just käisingi vanaemal külas, kellel kohe esimene küsimus oli, et nu ma arvasin, et tuled ikka uudiseid tooma… Oleks siis uudiseid, mida tuua. Tõesti on see äärmiselt ebaviisakas küsimus, sest sa kunagi ei tea, mis põhjusel sellel või tollel paaril veel lapsi pole, isegi kui nad on väga lähedased inimesed. Minu näitel – AINULT minu mees teab ja teie siin teate, et ma olen üritanud rasestuda juba kolmveerand aastat täiesti tulutult, õigemini olengi juba aasta viimases veerandis…

Uff. Mul täna CD 3 ja maru emotsionaalne olla – kogu see temaatika siin ajab nutma. Vähemalt see kuu meil lootust omalt poolt panustada lõpuks jälle.

Elli-Ly

Please wait...
Postitas:
Grampus

Oeh ma ei saa mitte midagi enam aru, proovin tunnetada lht oma keha 3 päeva peale päevi tundus nagu tekiks uus ov. Nüüd täna jälle sama teema kõht pakitseb ja rinnad hellad nii palju neid ka kuus ei saa ju olla?!
See kuu on ka pp olnud
Äkki mõtlen lht asju üle.

Please wait...
Postitas:
karumaru

Minu mees üllatas mind esimese rasedusega sellega KUI hästi ta suhtus ja üllatab jätkuvalt seni sellega kui imeline isa on ta meie lapsele. Olen veendunud, et kuigi temalt valjuhäälseid sõnu laste arvu kohta naljalt välja ei meelita, siis tema puhul vaikimine tähendab nõusolekut, st meil on teema jutuks olnud ja ta on ikka teadlik, et ma soovin juba järgmist last, kätt ette ei pane ja olen veendunud, et ta oleks uue beebi ja pere kasvamise sama õnnelik kui mina. Meil justkui vaikiv kokkulepe ja lihtsalt usk ja usaldus, et me oleme valmis ja suudaks veel ühe lapse siia ilma tuua ja üles kasvatada. Edasi juba ei kujuta ette, kuidas ta kolmandasse suhtuks, ise hetkel tunnen, et sooviksin isegi 3-4 last vist, aga samas kivisse ei raiu midagi, saaks teise lapse ja vaataks, kuidas elu läheb. Ma armastan lapsi! Seda teadsin enne emaks saamist ja selle kogemusega on see teadmine ainult kasvanud.
Seltskonnas küsimine häiriv üldiselt. Märkused, et “oleks juba aeg” ja “millal siis järgmine tuleb?” jms. Olenevalt küsija toonist ebaviisakuse level erinev, kuid pean seda väga isiklikuks teemaks ja kuna esimene laps ei tulnud kiirelt ja olin juba mitte “esimeses nooruses” rasedaks jäädes sain seda 20ndates mitmeid kordi kuulda ja kogeda, kuidas võõrad arvavad minu elu isiklikumast teemast miskit. Ei meeldinud! Nüüd tahaks küll ju teist last, aga kui pole ōnnestunud, siis ega see küsimine midagi kergemaks ei tee. Vastan tavaliselt midagi huumoriga, et “ saaks ühegagi hakkama” vms ( veendunud, et saan ja mitte kehvasti, aga ei soovi arutleda suvaliste inimestega oma pereplaneerimist).
Täna kalendris täitsa tavaline päev, cd 11 ja viljaka ajani 3 päeva aega, aga voolus juba muutus. Ilmselt roheline tuli teha soojendust ov ajaks kui aega ja soovi leiaksime mehega.
Triibuõnne ikka kõigile 🙂

Please wait...
Postitas:
chikibriki

DPO12. Ikka ei ole rase tunne, pigem kohe hakkavad päevad tunne, aga igaks juhuks kuna õhtul väike pidu tegin testi. Ei mingeid triipe. Ahoi mai.

Please wait...
Postitas:
stustu

Tere õhtust!

Minu eelnev öö möödus rahutult. Ärkasin suht tihedalt valu peale. Hommikul loivasin tööle.
Õnneks oli istuv töö ja päeva peale hakkas tiba parem. Suhtlesin ka perearstiga. Kuna mul 1,5a tagasi diagnoositud krooniline gastriit, siis arst arvas ka esiti, et pigem tegu maoga. Sapikivide puhul pidavat valu olema rohkem paremal pool mitte keskosas.
Ütles, et võtaksin oma maorohtusid nüüd 7 päeva järjest ja lisaks ka probiootikume.
Aga kui valu peaks ikkagi tugevamaks minema või palavik tekkima, siis kohe emosse.
Hetkel selline tuim pidev valu aga talutav. Suutsin isegi tube koristada.

Please wait...
Postitas:
ALL-

Minu/meie olukorrast ei teadnud keegi väga, ainult 1 sõbranna ja õde. Õele ma lõpuks väga midagi ei rääkinudki, sest alati oli (nagu ka teiste soovitajate puhul) õpetused mida ma kindlasti peaks tegema (jalad üles, ära stressa, ära mõtlejnejne). Olgu öeldud et need ütlejad/soovitajad olid ise kiired rasestujad.
Niisama uuriti mitu aastat et noh kas ei plaani lapsi, noh kas pole rase juba ja iga kord ma surin sees vaikselt-vaikselt.. Mingi aeg tegid haiget ka töökaaslased, kes hakkasid kommenteerima ja tagaselja rääkima et kas ma olen rase, sest kõht on ees. Andke andeks et pisikesega kõhuga naine kannab vahepeal liiga ümber riideid et seda pekikõhtu näha on.
Ja kui lõpuks edenesid asjad ja oli lootust et jään rasedaks, siis sellest teekonnast ma ei rääkinud kellelegi (ainult sõbrannale ja vahel õele), ning ilmselt nüüd ei räägi ma ka kellelegi et plaanis teine laps ja kui ei jää ise, siis mis ja kuidas saab edasi. Õde teatas et on rase ja ütles et pange ka teine hakkama, aitäh aga mul ei käi asjad nii kiiresti kui sul.

Mees on terve see aeg toetaja olnud, õnneks ta ei ole selline mees kes uurib väga palju asjade kohta – nt teab OV aega, vaatab mu OVteste, teab umbes päevade algust. Minu meelest selline teadmine võtab igasuguse isu ja spontaansuse ära (me ükskord proovisime spermasõbralikku libestit, aga mehele ei meeldinud see ja ütles et see rikkus olukorra ära tema jaoks), ei oska/saa üksteist õigesti nautida kui peas keerab ainult üks asi – beebindus. Jah, beebindus on kahe inimese asi, aga las olla ka midagi tagatausal. Kui ta küsib, siis vastan ja räägin, kui vaja siis räägin ma ise ka midagi mis mind muretsema paneb või mõtlema. IVFi ajal oli ta eriti toetav. 🙂

Mu mees tahtis last, aga tema jutt oli umbes selline: ma tahan sest sa nii tahad. 😀 Vahel ma ikka mõtlesin peale mitmendat aastat et ah mul pole last vajagi ja samas järgmine päev juba tahtsin, päevade saabumisel nutsin mõned korrad aga meest oma muremõtetega eriti ei vaevanud. Enda seisukohalt oli esimene aasta kõige hullem, ülejäänud aastad olid kuidagi kergemad mis sest et järgnevate aastate jooksul sai tehtud palju rohkem asju nii vaimselt ja kehaliselt.

Eks me naised ole ühed tugevad naised ja tore et me kõik oleme leidnud tee siia, et hoida üksteisele pöialt ja toetada sel teekonnal üksteist. Ja kehtib ka ütlus – jagatud mure on pool muret. 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Just peale seda kui siia kirjutasin, kirjutas sõbranna. Küsis, et kuidas meil beebiteoga läheb. Ja ma lihtsalt hakkasin nutma selle peale. Siiamaani sees tunne, et ma ei saagi lapsi. Eks seda mõjutab see ka, et kui rasedaks peaksin jääma, siis ei ole sellega muretsemisega kõik. Nimelt meil 50% tõenäosus, et laps ei ole päris terve. Seega tuleb veel pikemalt muretseda ja loota, et kõik on hästi ja ikka õnnestub terve laps saada.

Pisike

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Blondu1

Oeh ma ei saa mitte midagi enam aru, proovin tunnetada lht oma keha 3 päeva peale päevi tundus nagu tekiks uus ov. Nüüd täna jälle sama teema kõht pakitseb ja rinnad hellad nii palju neid ka kuus ei saa ju olla?!

See kuu on ka pp olnud

Äkki mõtlen lht asju üle.

Minul ka imelik olla, nagu eelpool kusgil mainisin, et pp läbi aga vasakulpool valutuiked. Kuni eilseni arvasin, et kollaskeha veel irdumata, aga siiani suht tihti päeva jooksul tuikab. Pp olid vähese verega,erepunane. Kõht peaaegu üldse ei valutanud ei enne pp, ega selle ajal. Muidu võtan küll paracetamoli. No ei tea. Kavatsen testi homme osta vist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oeh ma ei saa mitte midagi enam aru, proovin tunnetada lht oma keha 3 päeva peale päevi tundus nagu tekiks uus ov. Nüüd täna jälle sama teema kõht pakitseb ja rinnad hellad nii palju neid ka kuus ei saa ju olla?!

See kuu on ka pp olnud

Äkki mõtlen lht asju üle.

Minul ka imelik olla, nagu eelpool kusgil mainisin, et pp läbi aga vasakulpool valutuiked. Kuni eilseni arvasin, et kollaskeha veel irdumata, aga siiani suht tihti päeva jooksul tuikab. Pp olid vähese verega,erepunane. Kõht peaaegu üldse ei valutanud ei enne pp, ega selle ajal. Muidu võtan küll paracetamoli. No ei tea. Kavatsen testi homme osta vist.

Mõtlesin ise sama teha
Samas tunnen nagu midagi pole
Kardan see lihtsalt üle mõtlemine. Samas ei saa ka peast välja 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
neiuke31

ALL – Mul on tööl praegu nii. Võtsin kaalu nii juurde , et korralik kõhuke ees.
Praegu võtan kaalu alla aga ikka teeb haiget kui keegi seal mingeid kommentaare teeb. ( et arvatavasti olen rase jne… ).

Mina rääkisin ise mehele, et soovin temaga ühist pisikest. Ja ta oli kohe nõus. 🙂

Ma ei kahtle tema isa oskustes , kuna meie peres kasvab minu teisest suhtest tütreke ja ta armastab teda väga. ( mu mehel pole last ).

Neiuke31

Please wait...
Postitas:
kadiaa

Minul esimene laps oli meil väga oodatud, tõesti tehtud ovulatsiooniteste, mehega neid vaadatud, teadlikult seksitud, kuniks lõpuks selguski diagnoos: munajuhade ummistus. Selleks ajaks kui need mul lahti tehti, st üks siis saadi lahti, olin ma mõtetes juba käega löönud, uurisin juba kunstliku viljastamise asju jne. Mainin ära, et ma vihkasin kõiki rasedaid, keegi tuttav rasedus uudisest teatas, siis ma küll tegin, et oi kui tore jne, samal ajal kui hing kogu kõrist kisendas. Olin nii kibestunud. Ja teine tuli tõesti esimese proovimis korraga, praegu mõtlen, et issand kui hea, ei mingit pinget, pidevaid teste jne. Nüüd kolmandaga on nii, et mina nagu planeerin, mees otseselt osa sedasi ei võta. Jah ta seksib minuga, ei kasuta kaitsevahendeid, aga ta lihtsalt on meelt, et kui tuleb siis tuleb. Hetkel ma soovingi nii seda asja hoida, sest kui 2 inimest voodis pidevalt beebile mõtleks, siis ei saaks seda seksi nautida. Ta muidugi paar korda pannud tähele, et ma päevadest löödud olnud. Aga muidu jah, tema meelt, kui tuleb, siis tuleb ja kui ei tule, järelikult ei ole meile loodud.

Kadiaa

Please wait...
Postitas:
Kukijamuki

Nonii, mina nüüd läbianalüüsitud ja vastused teada. Kõik tiptop (hea seegi!).
Ootame nüüd veel teise osapoole vastuseid ja siis hakkab edasi mõtlema..

Mul tekkis selline küsimus: kas munajuhade (läbitavuse) probleem peaks kajastuma juba hormooni/põletike analüüsides või kuidagi? Ultrahelis?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul esimene laps oli meil väga oodatud, tõesti tehtud ovulatsiooniteste, mehega neid vaadatud, teadlikult seksitud, kuniks lõpuks selguski diagnoos: munajuhade ummistus. Selleks ajaks kui need mul lahti tehti, st üks siis saadi lahti, olin ma mõtetes juba käega löönud, uurisin juba kunstliku viljastamise asju jne. Mainin ära, et ma vihkasin kõiki rasedaid, keegi tuttav rasedus uudisest teatas, siis ma küll tegin, et oi kui tore jne, samal ajal kui hing kogu kõrist kisendas. Olin nii kibestunud. Ja teine tuli tõesti esimese proovimis korraga, praegu mõtlen, et issand kui hea, ei mingit pinget, pidevaid teste jne. Nüüd kolmandaga on nii, et mina nagu planeerin, mees otseselt osa sedasi ei võta. Jah ta seksib minuga, ei kasuta kaitsevahendeid, aga ta lihtsalt on meelt, et kui tuleb siis tuleb. Hetkel ma soovingi nii seda asja hoida, sest kui 2 inimest voodis pidevalt beebile mõtleks, siis ei saaks seda seksi nautida. Ta muidugi paar korda pannud tähele, et ma päevadest löödud olnud. Aga muidu jah, tema meelt, kui tuleb, siis tuleb ja kui ei tule, järelikult ei ole meile loodud.

Kadiaa

Kadiaa, sekundeerin siinkohal ja tunnistan ka üles, et minus tõuseb teatav viha ja raev (kibestumus) üles sellistes olukordades, kus näen oma tutvusringkonnas järjest uusi ja uusi rasedaid ning kellel juba teine-kolmas-neljas rasedus ja laps tulekul. Mu sisimus karjub neil hetkedel (loomulikult ma ei näita seda välja, vaid naeratan läbi valu ja soovin vaikselt õnne), aga sisemine mõte on selline: “Kas ja kuidas see kõik õiglane on? Mõned rasestuvad esimese korraga või isegi esimese aastaga ja juba mitmes laps, mina aga pole isegi kunagi triipe saanud näha ja vanus aina tiksub”. Ma tean, et ei ole õige viha kanda nende isikute peale, kes minu probleemide eest kindlasti kuidagi vastutavad ei ole. See on asi, millega ma pean tööd tegema ja ma ka teen.

Minu mees aga ütles selle viimaste kuude suure nö tite tegemise punnitamise peale (testid, tähtajad, vitamiinid, vajalik seks ülepäeviti jne), et ta soovib, et me oskaksime olla koos õnnelikud nii enne laste tulekut kui ka pärast laste tulekut. S.t. et kui titetegu saab ainukeseks koosolemise missiooniks, siis paraku see koosolemise rõõm kaob. Mõistsin tema öeldut ja rahunesin maha, kuigi kellad tirisevad. Mõtlesin sellele, et kui suur õnn on, et ta ikka olemas on mul ja et ta on suur kingitus. Ta ootab ka väga laste tulekut. Kui mul on tulnud iga kord päevad ja testil oodatud triipu pole olnud, siis ta on mind lohutanud ja öelnud, et küll meie lapsed varsti tulevad. Ta ütles isegi sellise lause, et talle tundub, et meie esimene laseb end kaua oodata, kuid teised tulevad kiiresti järgi. Loodame, et see siis nii on, sest esimest olemegi juba kaua oodanud ja nüüd ta võiks ta tulla, seejärel järgmised kiiresti järgi. Unistus on kolm, kuid ülemist piiri ei ole me ise pannud ega pane. Vanus on selline, et loodus paneb ise siin piirid ette vajalikul hetkel.

Triibud kõikidele nendest unistajatele!

Liblikas

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 79 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kontranstainega uuring või LAP näitab seda.

Nässu (39)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 42 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 901 kuni 930 (kokku 955 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Aprilli triibupüüdjad