Ohjahhh. Pinge, pinge, pinge.
Nii segadust tekitav. Ja noh, muidugi kurb ja muud emotsioonid. Ma ei tea enam mida mõelda või öelda. Nimelt oli meil mehega eile pikk vestlus beebi teemal ja ta avanes ikka täielikult (tüüpiline mees, pigem kinnine, suund ikka tööl ja poliitikal jne). Kuigi olime varem ühisel arvamusel, et väikestel oleks tore koos kasvada ja üksteisele seltsiliseks olla, siis nüüd on mehel tunne, et tegelikult ikka aitab igati meie 4 lapsest. Et küll praegune väike ka omale ise need seltsilised leiab. No kindlasti leiab ka, kui juba koolis käib. Et sedaviisi tuleb ühele seltsilisele teine lisaks ja iialgi ei saa see jada otsa. Kas see on hirm mis temas räägib? Hirm tuleviku ees? Kuidas majandudlikult hakkama saada? Kas ta pelgab, et vanust juba omajagu, et vaadatakse kuidagi imelikult. On tüdinenud, et naine on pidevalt beebidega ametis ja ta tunneb end teisejärgulisena. Jne. Ohjahhh. Ma olen kurb, pettunud ja õnnetu. Mul on ju ka kõik samasugused tunded sees. Lisaks positiivsetele tunnetele on ka kõrval kohe hirmud ja kahtlused. Aga ma pean muidugi temaga arvestama, tema tundeid ja mõtteid kuulama, peame need asjad risti ja põiki läbi rääkima. Oleme ju üks tiim lõppude lõpuks!
Kindlasti räägin temaga veel. Ma tean, et mida päev edasi, seda keerulisemaks olukord muutub, sest hingeliselt on raskem. Aga ei saa ka teha elumuutvaid otsuseid vaid mõne jutuajamise põhjal. Ohhh, ma ei tea. Ma ei tea.
Meil on päris palju tuttavaid, kel on paar suuremat last ees ja kes on saanud oma väiksed lapsed juba ise üle 40 olles. Ja kõigil neil, ma ei tea kas teadlikult või mitte, on väikeste laste vanus hästi minimaalne ja nii vahva on vaadata, kuidas väikesed omavahel nii öelda kokku kasvavad ja üksteisele seltsi pakuvad.
Nii tühi on olla. Ja kurb. Ja selline laialivalguv tunne, et ise ka ei tea enam, mida ja kuidas ja mis ja miks.
Läheme homme puhkama. Püüan veel rääkida ja arutada. Vaatame, mis tulevik toob.