Teema: Aprillibeebid 2022

Oi, nii tore, et meil ka kaksikud siis pundis 🙂

Kas kohvi ei tohi juua? Mul õnneks vastu ei hakka, seega larbin ikka…

Söögi osas samuti vaatan vaid, et liiale ei lähe. Tihti hakkab see asi vastu, mis viimati väga isutas seega väikseks jääb see ring asju, mida tahan, sest korrata ei saa 😀 Aga isu iseenesest on ja vahel meeletu.

Vitamiine raseduse pärast ei võta, pole nagu keegi öelnud. Olengi ja tundungi ehk “vähe haritud” selles osas, kuid internet on nii seinast seina infot täis, et kuulan vaid arsti. Vastasel juhul ei tohiks ma voodist ka välja tulla 😀

#3855051:

Oi, nii tore, et meil ka kaksikud siis pundis ????

Kas kohvi ei tohi juua? Mul õnneks vastu ei hakka, seega larbin ikka…

Söögi osas samuti vaatan vaid, et liiale ei lähe. Tihti hakkab see asi vastu, mis viimati väga isutas seega väikseks jääb see ring asju, mida tahan, sest korrata ei saa ???? Aga isu iseenesest on ja vahel meeletu.

Vitamiine raseduse pärast ei võta, pole nagu keegi öelnud. Olengi ja tundungi ehk “vähe haritud” selles osas, kuid internet on nii seinast seina infot täis, et kuulan vaid arsti. Vastasel juhul ei tohiks ma voodist ka välja tulla ????

Kohvi natuke soovitatakse piirata, kuid paar tassi ei tee miskit. D- vitamiine peaks iga inimene siinses päiksevaeses keskkonnas lisaks võtma. Ma võtan D-d ja lisaks Elevit Pronatal vitamiine. Ma suht pirtsakas sööja, eriti juurikate osas, seega veidi lisa kulub ära.

See lilla Libero raamat oli tõesti kunagi hea.

Mida ma eelmisest rasedusest soovitan on rasedate jooga. Sellest on tõeliselt palju sünnitades abi. Tahaks sellel korral ka kindlasti mälu värskendamiseks mingi hulk tunde võtta.

SwCh 9+1

Mina võtsin Elevit vitamiine, nüüd sai pakk otsa ja rohkem enam ei võta. Toiduga on väga raske, poes käin surnud kala pilguga ringi- midagi ei taha, aga midagi peab ju sööma.
Kohvi jõin enne 2-3 tassi päevas, praegu ei kannata lõhna ka mitte.

S34/ 10+5

Minul on ka nüüdseks kohvi isu täiesti kadunud.  Ülimat rõvedust tekitavad hetkel seened 😀 Ma ei suuda isegi pilte vaadata, juba hakkab vastu. Kuigi ise käisin siin veel hiljuti rõõmsalt seenel.  Söömishood on ka väiksemaks jäänud, seedimine on ka vist vaikselt harjunud uue elukorraldusega. Magamine ja pikutamine on muidugi au sees.

Oeh, see rasedus on küll hull ???? konstantne väsimus. Košmaar täiesti, ma ainult magaks või oleks horisontaalasendis. Iiveldus 24/7. Vahest mõtlen, et võiks see okse juba ära tulla, hakkaks kergem. Aga ei! Kaks päeva on hea olla ja hakkab aga otsast pihta. Emakavenimisvalu on päev läbi. Ei teagi, kumba oleks mõtekam ja ohutum võtta: kas 500mg parakat üks kord päevas või kaks no-spa tabletti üks kord päevas. Aitavad nagu mõlemad ????

Pluss veel siis alatine mure hematoomi ja raseduse püsima jäämise pärast. Proovin tõesti end mitte palju liigutada ja rahulikult võtta, aga no kaks last on ju kodus, ikka vaja tegutseda.

Sain nüüd ära vinguda ja samas ei vahetaks seda 24/7 sittolemist mittemillegi vastu ☺️

Päevakübar 8+4

#3856104:

Kas enamus on facebooki üle kolinud? Loodetavasti veel siin on meid omajagu, kellega lobiseda. Ei julge ise kuskilt otsast veel facebookiga liituda, aga teen seda selle kuu lõpus, kui arvele võetud saan. Kuidas muidu kõigil läheb? Ja kas on juba õhtuks kõhud ees neil, kellel teise, kolmas, neljas tulemas?

p.

Läheb hästi,tunnuseid pole algusest peale olnd,söön kõike mida soovin,midagi vastu ei hakka. Ei ole väsinud ega midagi. Nagu polekski rase. Nädalaid 10.
Järgmine nädal saan lõpuks arvele ja täpselt kahe nädala pärast oscarisse. Neljas tulekul ja kõhtu pole. Mul kõigiga väiksed kõhud olnud ja hiljem tulnud,kuskil poole raseduse peal.
Et fb grupp liiga suureks ei läheks siis piir 30 liiget(ruumi veel 12mnele). Arusaadav,et liitutakse peale oscarit või peale arvele võtmist,iga ühe valik mil liitub.

Ma võtsin täna end arvele ja sain natuke targemaks. Näiteks, et jah, foolhapet peaksin ka ikka võtma jah 😛

Kuu aja pärast on Oscarid ja möllud. Muud vered ja testid vaatab, millist vaja, sest IVFga sai hunnik teste ja vereproove tehtud seega enamus asju peaks olema kontrollitud. Muud (raseduse)  algnäidud siis vaja aga paika panna.

Facebooki ma ei koli, kuna ei soovi oma pärisnime alt esineda.

7+4

#3856582:

Tere, panen kirja ka oma loo. Olen 31 aastane, proovisime rasestuda 6 kuud ja 24.07 saingi oma esimesed kaks triipu, päevade järgi tähtaeg 03.04.22. Käisin 6. nädalal end ITK-s arvele võtmas, loode oli kenasti vastavas kasvus ja nägin ära ka südamelöögid. Ma arvan, et see oli üks ilusamaid hetki mu elus, rõõmupisarad tulid silma iga kord kui ka hiljem seda hetke meenutasin. Kuna käisin arvele end panemas suhteliselt vara, siis pani mulle arst lisa UH aja 31.08, kuna katkemise oht neil nädalatel ikkagi suur ja ta ei taha, et keegi kuklavoldi uuringus teada saab, et on kuu aega elutut beebid endas juba kandnud. Tundsin end suhteliselt hästi, iiveldas kui sõin liiga vähe või liiga palju; väsimus, rinnad ja emakas valulikud jm tavapärased sümptomid. 8. nädalal nägin väikest pruunikat määrimist, kuid ei lasknud endal liiga stressi sellest minna, sest see oli väga vähene ja hoidsin optimistlikku meelt. Süda polnud ka enam sellest nädalast paha, muidu rinnad jm sümptomid püsisid.

31.08 (9+1) läksin lisa UH-sse ja enam südametegevust ei leitud ja toimunud oli peetumine. Kasvu järgi oli 8+3. Klappis ilmselt selle ajaga, kui mul oli määrimine. Esimesed päevad olid emotsionaalselt nii kurvad, kuigi olin selleks võimaluseks koguaeg valmis, siis tabas see ikka nii valusalt. Mulle pandi raseduse katkestamiseks 3 päeva hiljem aeg, esimesed tabletid pandi vaginaalselt arsti juures ja ülejäänud 3 pidin panema 3h hiljem kodus. Nüüd on sellest nädal möödas ja see on olnud üks õudne nädal. Valud on väga tugevad ja püsivad siiamaani. Enamikel päevadel ei ole suutnud isegi õue jalutama minna. Nüüd loodan lihtsalt, et puhastun täielikult ja ei pea seda protseduuri uuesti üle elama. Kahe nädala pärast saan arsti juures teada. Päevade taastumiseks võib minna 4-6 nädalat, aga ka mitu kuud. Arst ütles, et võiks kaks menstruaaltsüklit läbi elada, enne kui uuesti proovime.

Ma ei kujutanud ette kui psühholoogiliselt ja füüsiliselt raske see protsess on. Siiski loodetavasti juba peagi saame jälle uuesti proovima hakata ja tõenäoliselt enne 9. nädalat uue rasedusega arvele võtma ei lähe. Sooviksin, et keegi ei peaks midagi sellist läbi elama, aga ennast väga aitas teiste lugude lugemine ja teadmine, et ma pole sellega üksi ning, et ma poleks saanud midagi teha, et seda ära hoida.

Minu kaastunne! Olen ka ise selle läbi teinud… See väga kurb. Esimene kord oli see ca 8nädalal. Siis edasi sünnitasin 3 tervet last ja siis viimane kord elasin selle läbi 12 nädalal (mina olingi see, kes kuklavoldil avastas, et lapsesüda enam ei löö)… See viimane kord võttis ikka väga läbi, kuid nagu öeldakse… Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks ja elul on meile veel palju ilusat pakkuda.

Nii kurb ja raske on lugeda neid lahkujate lugusid. Olles selle ise läbi teinud alles hiljuti oskan ainult öelda, et aeg ja seal hulgas lein parandab ka selle haava. Sel kevadel olles tegelikult teist korda silmitsi selle kaotusvaluga, tegin endaga rahu ja lasin endal tunda kõiki neid tundeid, mida ma esimene kord varjasin nii enda, kui ka oma kaaslase eest. Mul on super arst, kes kohe kui ta mu reaktsiooni peetumis uudisele nägi ütles, et tööle ei lähe ma nii pea ja lasi mul terve kuu rahulikult kodus olla.

Ma nutsin nii, et õhk sai otsa. Nuuksusin terved õhtud elukaaslase süles. Jõin ennast purju ja nutsin veel. Pidasin üksi oma pisikesed matused… See oli küll pigem üks liigutus aga see oli vabastav. Nimelt viskasin ära UH pildi ja triibulise testi.

Lisaks sellele kirjutati koheset saatekiri raseduskriisinõustaja juurde.

Esimesel korral kogusin kôik need tunded endasse: viha, valu, süütunde. Peale selle tundus mulle tol korral, et kuidas ma leinan kedagi, keda just kui polegi olemas olnud ülejäänud maailma jaoks. Kõik see tuli suure tüliga lõpuks välja, kui mu elukaaslane enam aru ei saanud, mis põhjusel ma käitun täiesti arutult ja lähen iga asja peale põhjendamatult närvi.
Lihtsalt lubage endal tunda leina. See on täiesti normaalne ja tervislik, mis põhiline- see on tee tervenemise suunal.

Aga täna käisin jälle oma arsti juures ja sain teada, et sel korral on kõik hästi. Läbi oma vesiste silmade nägin, kuidas pisikesel süda lõi. Suuruseks määrati 7+4 ja esmaspäeval lähen ämmaemanda vastuvõtule ja arvele võtma. Täna lubasin endal rõõmustada. Tean, et ohtlik aeg ei ole veel läbi ja endiset elan päev korraga, aga täna olen ma õnnelik.
Kui alguses kurtsin paljude sümptomite üle, siis tänaseks olen aru saanud, et mulle ei sobi Eleviti vitamiinid. Kus juures ka apteeker ütles, et paljud rasedad pidid Eleviti kohta seda rääkima. Kohe kui vahetasin need välja läks olemine väga heaks. Rinnad on endiset muhedalt suured ja ebamugavalt hellad aga iiveldus on ainult üksikutel hetkedel ja alakõhus ka enam nii hullult ei kärista.

Endiset ei ole me elukaaslasega kellelegi veel uudist rääkinud aga tundub, et pikalt varjata ka ei õnnestu. Nimelt vaatamata selle, et mu enesetunne on nüüd parem on see siiski näost näha. Mu 12 aastane poeg vaatas mulle üks õhtu otsa ja küsis: Emps, kas sul on midagi viga? Kui küsisin, miks ta nii arvab, põhjendas ta seda sellega, et ma pidavat haige näoga olema ???? Teda teades, hammustab ta ilmselt varsti läbi milles asi on.

Jutt venis pikaks aga oma kogemuste kirjutamine on mulle alati kuidagi teraapiliselt mõjunud.

Tervitustega mere tagant!

Olen ka peetumise üle elanud 7 nädalal. Eriti kurb oli see, et selle uudise saime teada vahetult enne jõule ja aasta viimasel päeval sain tableti. Emotsionaalselt ikka väga raske üleelamine. Olin täiesti leinas ja jätsin pisikeses hüvasti. Võttis ikka pisara silma küll. Nüüd uuesti peale 7 kuud rase olles, on tegelt kogu aeg väike hirm sees. Loodan siiski, et kõik läheb hästi.

Parim on see kõik endast välja lasta, kui vaja nutta,siis nutta, kui rääkida, siis rääkida.

Aeg annab veidi leevendust, kuid olnut ei muuda. Ma olen ka tihti mõelnud, et praegu oleks beebi juba sündinud ja oleks ca 2kuune,

.Sellisel ajal on teisi rasedaid või väikseid beebisid eriti valus näha, peas aina vasardab mõte “Miks just minuga nii juhtus?,,

Ole tugev!

Loodan, et peagi su soovid beebi saada täituvad.

❤️

CwCh 9+5

#3857552:

<p style=”text-align: left;”>Kellel duphaston määratud on, kaua võtma pidite?</p>

Päevakübar 9+1

Mina esimesega võtsin 12nda nädalani nii nagu ette nähtud oli ja kahe nädala jooksul peae seda siis läksid kogused nulli.
Sel korra on progesteroon küünlana, aga teisipäeval saan teada, kui kaua se korral.

p.

#3858078:

Kas keegi on juba jõudnud mõnel tähtsamal uuringul käia? Mul endal on ülejärgmisel nädalal Oscar ja ei jõua ära oodata, et see päev tuleks. Pärast seda plaanime rääkida ka sõpradele pisibeebi ootustest.

MS 10+5

Minul ka ülejärgmine nädal Oscari aeg kirjas. Mõtlen siin vaikselt, et läheks järgmine nädal Panorama XP testi tegema kuna plaanis see niigi ära teha. Kuna ITK-s arvel siis plaanis see seal teha kuid ei leia infot, et kas nad enne Panoramat teevad ka ultraheli? Paha nii öelda, aga kuna test on kallis siis tahaks enne kindel olla, et südametöö endiselt olemas.

#3856752:

mul ämmakas ka ei soovitanud Eleviti. Aga väga super on nt Ecoshi rauakompleks, ei tekita kõhukinnisust. Sees ka c-vitamiin.

Mul just ämmakas soovitas Eleviti, seal pidi kõige rohkem igasugu vajalike aineid olema. Olen neid 2 kuud võtnud ja probleeme ei tähelda.

CwCh 10+1

Okei mul just ämmakas ütles et seal on liiga palju vitamiine koos ning võib tekitada kaalutõusu. Pigem võtta eraldi vitamiine.

Ma ise tarbin hetkel foolhapet, magneesiumi, nôgel+c-vitamiiniga(raua jaoks). Lisaks Biolatte probiootikume

Ja neid siis mitte koos vaid igat omal ajal

Mulle soovitas ämmaemand Mama vitamiine. Vist on mingid Soome omad kui ma ei eksi.

Kas teil on juba kõhukesed ette tekkinud? Mul jookseb 11. nädal ja täna julgesin kaalu peale astuda üle pika aja. Juures on 4kg. Pole ammu ennast nii maakerana tundnud ????

MS 11+1