Ajastutruu on film küll. Mina isiklikult pean raamatut paremaks ja põnevamaks – filmis oli palju kõrvalekaldeid originaalsüžeest (mis ei teinud seda minu jaoks mitte paremaks), samuti ei meeldinud, et kogenud apteeker oli filmis tehtud ilmselt “pandavuse” huvides nooreks meheks ning kohati mõjus linateos veidi pealiskaudsena, aga meelelahutusena kärab küll (see on muidugi maitse asi ja eriti spoilima ei hakka). Kokku paneks hindeks nii 6/10. Aga näitlejate välimus ja võttekohad mõjusid minu jaoks küll väga usutavalt – minu meelest oli ajastutruudus just filmi kõige suurem tugevus, ehk, kus ka sisu lonkas, tegi õige õhkkond selle tasa. Ehk pigem soovitaks vaadata – ülearu ootusi ma filmile ei soovita just panna ja raamatu tasemeni see teos vähemalt minu jaoks kuskilt otsast ei küündi, aga popkorni kõrvale kärab nädalavahetusel küll.
Küll minutaolisel ajaloovõhikul on hea ajaloolisi filme vaadata – mitte mingid detailid ei häiri! Kui just pakirobotid ringi ei vura või mobiilid taskust välja ei paista, siis mulle kärab küll 😀
Küll minutaolisel ajaloovõhikul on hea ajaloolisi filme vaadata – mitte mingid detailid ei häiri! Kui just pakirobotid ringi ei vura või mobiilid taskust välja ei paista, siis mulle kärab küll ????
Ma olen jälle mõelnud, et küll mul on hea igasuguseid haiglafilme vaadata, mingeid kõhklusi ei teki. Aga paar korda on mingites ameerika põnevusseriaalides olnud teemaks Ida-Euroopa või Balti riigid, siis on seal aetud küll sellist jama, et kisu juuksed peast.
ei meeldinud, et kogenud apteeker oli filmis tehtud ilmselt “pandavuse” huvides nooreks meheks
Elmo Nüganen: “Romaanis on Melchior juba väljakujunenud isiksus – ta on abielus, tal on lapsed ja ta lahendab krimilugusid. Aga filmis otsustasime* ta tuua päris algusesse – ehk et apteeker Melchioriks, kes ta romaanis juba on, ta alles saab filmi käigus. Esimeses filmis on ta veel noor apteeker, kes on äsja matnud oma isa, kelle mõrvas pidalitõbine. Film algab sellega, et Melchior on isa mõrtsuka üles leidnud, mõrtsukas on vangistatud ja linna kohtu foogt teeb talle ettepaneku tulla tema abiks. Seda osa, kuidas saab Melchiorist mees, kes mõrvalugusid lahendab, romaanis ei olnud ja selle ülesehitamine oli minu jaoks väga huvitav. Samuti see, kuidas Melchior areneb esimesest osast teise ja teisest osast kolmandasse.”
Mina ei tea täpselt, kuidas inimesed keskajal välja nägid, seega see osa oli minu jaoks vahva. Olustik ja kostüümid. Küll aga oli stsenaariumi osas tegemist pigem lastefilmiga, kätekas on vahepeal isegi keerukam ja naljakam.
Ajalehes nad kommenteerisid ise, et tegemist ei ole muidugi autentse 15. sajandiga, vaid kunstniku loominguga selle ainetel. Aga kostüümikunstnik on muidugi ajaloolise kostüümi asjatundja.
Mu meelest oli filmi süžee kuidagi lünklik, kui ma poleks raamatut lugenud, ei tea, kas oleksin aru saanud kõigest (kuigi film oli pisut teistsugune). Kuritöö uurimist ja selleni jõudmist ei kajastatud üldse, pahvatati nagu ühe lausega vastus lihtsalt. Kogu aur läkski ilmselt ajastutruudusele, mis minule kui ajaloohuvilisele oli küll vaadata väga põnev ja viis nagu ennastki sinna ajastusse sisse. Ei oleks küll tahtnud keskajal elada, no tõesti, osakem hinnata, mis meil on (kui nüüd see jube sõda arvestamata jätta).
