Väga võõrastav oli lugeda siin selle “eriarsti” iroonilist kommentaari ülekaalulise patsiendi suhtes. Seda, et ta on paks ja peaks alla võtma, teab inimene ise ka, aga kuidas saab alla võtta, kui valude pärast pole võimalik trenni teha ja pikemalt liikuda. Kas peale “söö vähem” õpetuse ei peaks arst proovima ka inimest ravida?
Tuleme jälle tagasi sama asja juurde – ravist pole kasu, kui inimene kaalub 130 kg ja väidab, et ta mitte midagi ei söö. See iseenesest ütleb ära, et ta ei hakka söömist piirama ega püüdma alla võtta ja siis on ravi tõesti üsna kasutu. Suhkruhaigus on iseasi, see vajab insuliini, ei saa ju võrrelda neid kahte asja (või nt et ärme ravi kopsuvähki kui inimene suitsetab). Koormus liigestele põhjustab valu ja ravi ei anna tõesti tulemusi ilma kaalu langetamata. Ärgu siin sõna võtku need, kel 5 kg ülekaalu ja siis said ravi oma liigestele. 5 kg pole 70 kg!
Kaalusin natuke rohkem kui aasta tagasi üle 120 kg. Rohkem kaal ei näidanud. Üle söömise kommet pole ja magus ajab südame pahaks. Alkoholi ei tarbi. Toesti ei tea kust see kaal tuli aga tuli natukene üle aastaga. Ja püsis kolm aastat või nii. Olin juba käega löönud ja sellel kevadel avastasin et isegi need riided mis enne väikesed olid on suured. Kaal oli kahjuks juba liiga vana ja laste poolt vist katki hüpatud. Läksin poodi uusi riideid ostma ja enda üllatuseks olin M suuruses. Hiljuti käisin perearsti juures verd andmas ja seal kaalusin ning kaal oli 67 kg. Enda toitumises ma tõesti midagi muutnud pole.
