Sattusin FBs üht postitust lugema, kus 13a tüdruk pakkis asjad ja jooksis kodust ära. Vanemad on mures ja otsivad taga. Mind aga üllatasid kommentaarid. Kui keegi julges küsida, et miks tüdruk ära jooksis või mis kodus toimub, siis hakati kohe teismelist süüdistama, et küll hormoonid või valed sõbrad jne.
Ma olen aastaid teismelistega töötanud ja endal kolm tütart. Ma saan küll aru sellest, et probleemid ei ole ainult lapse süü. Ka endal on jäänud mõistmist puudu ja olen teismelist survestanud ja tema kallal näägutanud. Minu lapsed küll ei teinud selliseid trikke, aga täiskasvanuna on nad mulle küll öelnud, et mingites olukordades ma ei mõistnud ega toetanud neid ja nüüd vanemana ma isegi saan sellest aru.
Ega perekond ei pea ju asotsiaalne olema selleks, et seal puuduks soojus ja mõistmine ja toetus. Ülevõlli käituv teismeline peajs vanemad ka mõtlema panema, et midagi on kodus valesti. Lapse kasvatamine eeldab ka vanemate arengut.
See on minu nägemus. Või siis on tõesti hullud teismelised, kes armastavate ja toetavate vanemate juurest ära jooksevad, isegi juba 10 ja 13 aastaselt?
Teema: Ärajooksnud lapsed/teismelised
Jah, loomulikult on.
Kas lapsevanem peab suutma olla imeline isiksus, kes tabab väga erinevate teismeliste tundevirvendused ja kohe vastavalt reageerib? Reaalsuses on lapsevanemad tavalised inimesed, kellelt on mõttetu oodata ideaalset vastust, sest sageli teabki seda ideaalset käitumisviisi alles tagantjärgi tarkusena. Mina küll ei tormaks uisapäisa vanemaid süüdistama, sest mõtlen omaenese teismeea peale. Mina olin hull teismeline, täiesti liimist lahti ja ebaratsionaalne. Vaatamata asjaolule, et minu vanematest soojemaid ja mõistlikumaid inimesi annab otsida. Samas minu vennal justkui polekski teismeiga olnud. Jah ongi paraku nii, et palju ebaratsionaalset käitumist teismeliste puhul ongi seotud hortmonaalsüsteemiga. Mina ei oska küll tagantjärgi vanematele midagi ette heita aga hull teismeline olin sellegipoolest. Ei jäänud meie peres ei toetust ega soojust vajaka. See, kui ühed lapsed kunagi ära ei jookseks, et tähenda mitte midagi, Minu vend ei oleks kunagi ära jooksnud, mina aga oleksin vabalt (selle asemel panin koolist poppi, sest vihkasin rutiini ja redutasin päeval metsas, õhtuks tulin koju tagasi justkui oleksin koolis käinud). Mulle tundus, et kui elu koosneb sellistest rutiinsetest kohustustest, nagu kool, siis ei ole elu elamist väärt. Vaatamata sellele, et vanemad viisid meid igale poole, kaasasid meid põnevatesse tegemistesse ja objektiivselt võttes oli minu elu ideaalne.
Ilmselgelt mingi põhjus sellel on, et suisa nagu kodust välja koliti, riided kaasa jne, et pole väga plaani tagasi tulla siis. Mul on ka teismeline tütar, kes ööbib sõbranna juures üsna tihti ja alati ütleb, et läheb. Kui ei ütleks, siis ma muidugi uuriksin. Õnneks ei ole ära jooksmisega ühtki teemat olnud.
Küll aga kunagi alaealisena läksin ise kodust ära ja olin ära 2 päeva. Keegi ei teadnud, et kus olen ja ei uurinud ka. Mobiilid polnud nii levinud, aga mu sõbrannal siiski oli, kellega läksin ja isegi temalt ei uuritud midagi. Kui jõudsin, siis ema “oli nii mures”, et oli mu asjad kokku pannud ja soovitas minna sinna tagasi, kus olin. Olin vanem kui 13, aga siiski alaealine, aga no keegi ei muretsenudki. Ema oli vaid vihane, et ala talle nii tehti. Tõsiselt soe ja hooliv perekond jah. Kasuisa mind ei sallinud ja ma omaarust tegin hoopis kõigile teene, et vähemalt vahepealgi ära olin silme alt ära. Arvan, et kui oleksid hoolivad vanemad olnud, ma oleksin ehk ikkagi läinud, sest tahtsin minna ka, aga sel juhul oleksin siiski emale teada andnud, et minuga on kõik korras ,ärgu muretsegu, tulen varsti koju. Tegelikult südametunnistus ka piinas, aga tahtsin näha, et kas minust kübetki hoolitakse, aga ei hoolitud paraku. Selle perekonna suhtes ei oleta midagi. Küll leiavad ülesse üsna pea.
Head tädid selgitavad lastele pidevalt, et neil peavad olema ideaalsed vanemad ja et nemad ei pea sõna kuulama, kui vanemad ei ole ideaalsed. Siis lapsed järjest pettuvadki oma vanemates ja nõuavad neilt võimatut.
Sotsiaaltädid vaadaku natuke endale otsa. Kui lapselt röövida usk oma vanematesse, siis on see karuteene lapsele, isegi kui need vanemad ei ole teab kui head.
minu vanemad olid sõbralikud, toetavad ja toredad, aga ometi tegina ma neile teismelisena niinii palju haiget. hinded olid kehvad, lävisin kahtlaste tüüpidega ja kadusin nädalavahetusteks ära. hääletasin linnade vahel ja sõitsin omapäi venemaale.
mõistus tuli 20+ vanuses pähe tagasi ja tänaseks on eeskujulikumat kodanikku kui mina raske leida. seega ärgem süüdistagem vanemaid ja hoiame kõik koos pöialt, et tüdrukud leitaks.
ma ka lugesin seda.
Pärnu tüdruk läks Viljandis asuva sõbranna juurde ja nüüd redutavad kuskil Reolas ja on vist Põlva või Võru poole teel. imelik trajektoor. tüdrukud on silmapaistva välimusega juba pikkuste poolest, üks lausa 183sm.
ette planeeritud ja poisid mängus, ma arvan.
Tänapäeval on moodne süüdistada vanemaid, kui lapsel ei ole kõik päris korras. Ma olen korduvalt mõelnud, et peaks tegema Eesti Lapsevanemate Kaitse Seltsi. Lastekaitse Liit meil ju on, aga kes kaitseks vanemaid?
Mina tean üht peret, kus vanemad on väga armastavad ja toetavad, aga laps on püsti hull. 15a tüdruk, koolis ei käi, jookseb kodunt ära, hängib kahtlaste sõpradega ringi, ähvardab end tappa. See trall käib juba üle kahe aasta. Mul on neist vanematest nii kahju. Alatasa peavad nad oma plaanid ümber tegema, sest lapsega on jälle mingi jama. Nendel ma küll süüd ei näe. Lapsel on lihtsalt hormoonid ja psüühika sassis. Kui vanematele midagi ette heita, siis minu maitse jaoks olid nad liiga head, andsid lapsele kõiges järele. Aga ma olengi karmi suhtumisega vanem ja tänased vanemad on enamus minu silmale liiga pehmed ja järeleandlikud.
Armastavad ja toetavad vanemad ei ole alati see, mida lapsed vajavad.
Klassikaline näide tänapäevaks on FROZEN lastefilm. Olid nii armsad vanemad, aga oma suures kaitsmisrefleksis rikkusid oma mõlema tütre lapsepõlve ja ehk ka elu.
Ehk siis olgem lihtsalt ausad – vanemad on alati süüdi! Olgu nad siis toetavad ja nunnud või karmid ja kanged.
Patrull tuvastas Tartumaal kadunud 13aastaste Marie ja Inessa asukoha ja mõlemad tüdrukud on turvaliselt politsei hoole all, teel politseimajja.
Politseile laekunud vihje järgi nähti tüdrukuid viimati 4. märtsi õhtupoolikul Tartumaal Reola tankla juures kottide-kohvrite otsas istumas. Kuhu nad sealt edasi võisid liikuda, ei ole paraku veel teada.
Politsei kontrollis eilse õhtu ja ööga ning tänase hommikuga hulga Viljandi-, Tartu-, Jõgeva- ja Põlvamaale jäävaid mahajäetud mõisahooneid, kooli- ja talumaju, lautasid-küüne ja teisi kõrvalhooneid, millest mõnede asukohti olid tüdrukud enne kodust lahkumist internetist ka uurinud. Ühtlasi kontrollis politsei erinevaid bussiliine saamaks infot, millises suunas tüdrukud liikuda võisid. Lähedaste, klassikaaslaste ja tuttavate küsitlemine viitas, et tüdrukud plaanisid teadlikult kodust lahkumist eesmärgil, et omapäi mõnes kõrvalises kohas elama asuda.
Noorsoopolitseinik selgitab peagi laste ja nende vanematega vestluses lähemalt, mis asjaoludel selline vahejuhtum aset leidis.
https://www.ohtuleht.ee/944175/politsei-leidis-tartumaal-kadunud-tudrukud-ules
Tahaks lugeda pikka lugu endistest sarijooksikutest. Arvan, et nad saavad hiljem väga hästi aru, millist valu põhjustasid.
Mu sugulase kasulaps kippus tihti jooksus olema, kuni poolvenna ja ekskasuisa juurde elama läks. Küllap seal oli turvalisuse ja vabaduse tasakaal paigas. Aga kust sa ette tead, milline see õige tasakaal just selle lapse jaoks on?
13 aastased, rahatud, keset talve, kõrvalises kohas elama asuma?! 🙂
ikka täitsa lapse mõistus veel. tore, et enne suuremate lolluste tegemist üles leiti.
Tahaks lugeda pikka lugu endistest sarijooksikutest. Arvan, et nad saavad hiljem väga hästi aru, millist valu põhjustasid.
Mu sugulase kasulaps kippus tihti jooksus olema, kuni poolvenna ja ekskasuisa juurde elama läks. Küllap seal oli turvalisuse ja vabaduse tasakaal paigas. Aga kust sa ette tead, milline see õige tasakaal just selle lapse jaoks on?
No ei tea, kas ikka saavad aru. Kui neil ikka pereelu selline, et nad täiesti veendunud, et vanematel pole neist sooja ega külma (isegi kui see arusaam on ainult lapse enda peas), siis ei saa nad mingist teisele põhjustatud valust aru, sest enda valu on veelgi suurem.
Mu sõbranna oli 14, kui läks vihaselt kodust ära vanaema juurde elama. Miks? sest tal vanemad ei lubanud tal kultuurimajas diskodel käia enne kui 15 (diskod algasid mingi kell 22). Mina ja üks teine sõbranna tohtisime, tema mitte ja nii tal katus minema sõitiski…ei sa ajust vanemaid süüdistada, isegi mina tollal sama vanalt mõtlesin, et täitsa sooda on, et sellepärast kodust lahkub 😀
Ilmselgelt mingi põhjus sellel on, et suisa nagu kodust välja koliti, riided kaasa jne, et pole väga plaani tagasi tulla siis. Mul on ka teismeline tütar, kes ööbib sõbranna juures üsna tihti ja alati ütleb, et läheb. Kui ei ütleks, siis ma muidugi uuriksin. Õnneks ei ole ära jooksmisega ühtki teemat olnud.
Küll aga kunagi alaealisena läksin ise kodust ära ja olin ära 2 päeva. Keegi ei teadnud, et kus olen ja ei uurinud ka. Mobiilid polnud nii levinud, aga mu sõbrannal siiski oli, kellega läksin ja isegi temalt ei uuritud midagi. Kui jõudsin, siis ema “oli nii mures”, et oli mu asjad kokku pannud ja soovitas minna sinna tagasi, kus olin. Olin vanem kui 13, aga siiski alaealine, aga no keegi ei muretsenudki. Ema oli vaid vihane, et ala talle nii tehti. Tõsiselt soe ja hooliv perekond jah. Kasuisa mind ei sallinud ja ma omaarust tegin hoopis kõigile teene, et vähemalt vahepealgi ära olin silme alt ära. Arvan, et kui oleksid hoolivad vanemad olnud, ma oleksin ehk ikkagi läinud, sest tahtsin minna ka, aga sel juhul oleksin siiski emale teada andnud, et minuga on kõik korras ,ärgu muretsegu, tulen varsti koju. Tegelikult südametunnistus ka piinas, aga tahtsin näha, et kas minust kübetki hoolitakse, aga ei hoolitud paraku. Selle perekonna suhtes ei oleta midagi. Küll leiavad ülesse üsna pea.
tegelikult hooliti küll, aga ema ei osanud seda näidata. Kui tagasi tulid, siis ema arvaski, et küllap käisid kuskil joomas. Ainus, kes valesti käitus, olid ju sina – lahkusid mitmeks päevaks kodust, et näha, kas sinust hoolitakse. Emal oligi ju õigus – sa tegid seda nimelt, ema piinamiseks, ema karistamiseks! Mis inimene sa oled? Kui sul tekib oma laste suhtes kahtlus, kas siis ka lahkud kodunt ja vaatad, kas hakkavad nutma või mitte?
muideks, vanasti, 30 ja enam aastat tagasi, oligi hoolivuse mõõdupuuks see, kui lapsevanem andis endast kõik, et lapsest normaalne inimene kasvatada. tänapäeval aga arvatakse, et hea vanem on see, kes oma lapsi ei keela, ei kurjusta nendega, ainult peegeldab ja räägib pehmelt ja sisi kürvale antakse soovitusi, kuidas ema võiks läbipõlemist vältida ja aegajalt teraapias käia 😀
Ütlen ausalt, et mina ei usu, et soojade ja normaalsete vanemate juurest teismelised ära jooksevad. Ei, vanemad ei pea olema täiuslikud ja ükski vanem päris kindlasti ei ole ka, aga kusagil on mingi piir, kus vanemad ei ole enam nö “piisavalt head”.
Pealtnäha toredates ja normaalsetes peredes võivad olla väga külmad peresuhted, mis jätavad lapsed emotsionaalselt nälga või siis vastupidi toimub ülemäärane kontroll ja lämmatamine, mis samuti ei pruugi kuidagi välja paista. Sellistel juhtudel on teismelise hullumeelne käitumine lihtsalt sümptomiks peresuhete dünaamika kohta ning tema viis olukorraga hakkama saada.
Jah, pole mõtet ilma asjaolusid teadmata vanemaid süüdistada, aga samamoodi pole mingit põhjust eeldada, et peresuhetes on kõik korras ning lihtsalt teismeline on loll ja hull. Selleks, et aru saada, mis seal tegelikult toimus, tuleb uurida konkreetset juhtumit, mida meie siin perekoolis nagunii teha ei saa.
Mina ise olin ka raske teismeline ning põhjusega. Kuigi pealispindselt tundus pere olevat normaalne (küll üksikema, aga keegi ei joonud, ei peksnud, ei olnud päris näljas ega paljas), siis valitses kodus täielik emotsionaalne külmus laste suhtes ning minu ainuke võimalus üleüldse kelleltki tähelepanu saada, oli hängida mingite poistega. See kõik on tagantjärele analüüs, tol taipasin olukorrast vaid nii palju, et ma ei soovi kodus olla, et mu ema on mulle ebameeldiv ning mulle tundus vajalik ja tore hängida kambakesi igal õhtul tänavatel.
Ütlen ausalt, et mina ei usu, et soojade ja normaalsete vanemate juurest teismelised ära jooksevad. Ei, vanemad ei pea olema täiuslikud ja ükski vanem päris kindlasti ei ole ka, aga kusagil on mingi piir, kus vanemad ei ole enam nö “piisavalt head”.
Pealtnäha toredates ja normaalsetes peredes võivad olla väga külmad peresuhted, mis jätavad lapsed emotsionaalselt nälga või siis vastupidi toimub ülemäärane kontroll ja lämmatamine, mis samuti ei pruugi kuidagi välja paista. Sellistel juhtudel on teismelise hullumeelne käitumine lihtsalt sümptomiks peresuhete dünaamika kohta ning tema viis olukorraga hakkama saada.
Jah, pole mõtet ilma asjaolusid teadmata vanemaid süüdistada, aga samamoodi pole mingit põhjust eeldada, et peresuhetes on kõik korras ning lihtsalt teismeline on loll ja hull. Selleks, et aru saada, mis seal tegelikult toimus, tuleb uurida konkreetset juhtumit, mida meie siin perekoolis nagunii teha ei saa.
Mina ise olin ka raske teismeline ning põhjusega. Kuigi pealispindselt tundus pere olevat normaalne (küll üksikema, aga keegi ei joonud, ei peksnud, ei olnud päris näljas ega paljas), siis valitses kodus täielik emotsionaalne külmus laste suhtes ning minu ainuke võimalus üleüldse kelleltki tähelepanu saada, oli hängida mingite poistega. See kõik on tagantjärele analüüs, tol taipasin olukorrast vaid nii palju, et ma ei soovi kodus olla, et mu ema on mulle ebameeldiv ning mulle tundus vajalik ja tore hängida kambakesi igal õhtul tänavatel.
Jagan su arvamust. Pealtnäha võib olla ükskõik, mida iganes, aga tegelikkus on midagi muud. Minu kasuisast poleks ka iial keegi uskunud seda, mis ta tegelikult koduseinte vahel oli. Väljas ja kodus oli nagu hoopis 2 erinevat isikut. Ei pea ka jõhkard olema, vaid lihtsalt liiga tundekülm ja äkki liiga tööelu elav, kel laste jaoks aega piisavalt pole, et neid kuulata ja südamest südamesse rääkida.
mina olen mõelnud juba lapsest saadik muudkui tagajärgedele. v-o olen ma olnud liiga arg ja liiga mõtlev. mul oleks olnud põhjust ära joosta küll. polnud mingi ilus ega normaalne lapsepõlv. seksuaalset ahistamist küll polnud, aga oli kõik muu. mina aga mõtlesin, et mul on õigus elada kodus ja vanemad peavad mind kuni täiskasvanuks saamiseni ülal pidama. süüa on vaja, riideid on vaja ja sooja tuba on vaja. mitte uhkeid asju aga seda kõige vähematki. ma saan vähemalt ise ahju küttagi, sest puud on olemas. sest kui ma oleks kodust ära jooksnud, kus ma leidnuks peavarju ja kust ma süüa saan. nii nagu ma pean kodus taluma seda olukorda, mis on vahel talumatu. pean ma taluma seda mujalgi, kellest ma sõltun. ja sõltuma hakkan, sest mul pole raha. mingist emotsionaalsest külmusest või üksindustundest ma küll ei mõelnud. see oli ikka hea päev, kui sõimata ei saanud.
nii ma polegi kordagi ära jooksnud. ja mul on raske mõista neid jooksikuid. kas nad üldse ette ei mõtle.
Ma tahaks ka mineku tagamaid teada. Nagu uudises oli kirjutatud plaanitud ettevõtmine, igavusest. Mida need lapsed mõtlesid, et kuidas hakkama saavad? Kust süüa, jne…. Ma oleks valinud suvisema aja. Olen kunagi enda juurde elama (2 kuud elas meil)kutsunud klassiõe, aga tema vanemaid ( joodikud, nüüd karsklased) ei huvitanud, kus asub 12a laps. Koolis käisime igapäevaselt. Siis läks koju tagasi ja elu jätkus.
Maru ettevõtlikud lapsed, et oskasid ise telgi püstitada, varustuse kaasa võtta. Järelikult lapsevanemad siiski päris hoolimatud pole olnud. Sellised oskused ei ole mitte igal lapsel sellises vanuses.
Maru ettevõtlikud lapsed, et oskasid ise telgi püstitada, varustuse kaasa võtta. Järelikult lapsevanemad siiski päris hoolimatud pole olnud. Sellised oskused ei ole mitte igal lapsel sellises vanuses.
Selline järeldus on ilma asjaolusid teadmata kindlasti ennatlik. Võib olla nii ja naa. Näiteks tänaval elavad lapsed, kellest võibolla keegi ei hooli, tulevad oma igapäevase eluga täiesti iseseisvalt toime juba varasest vanusest saadik.
Võib olla, et see laps oskas ise telgi püstitada ja varustuse kaasa võtta, sest hoolivad vanemad on talle seda õpetanud. Samas võib olla ka nii, et laps on pidanud juba varakult õppima ise enda eest hoolt kandma, kuna keegi teine seda pole eriti teinud.
Ilmselgelt mingi põhjus sellel on, et suisa nagu kodust välja koliti, riided kaasa jne, et pole väga plaani tagasi tulla siis. Mul on ka teismeline tütar, kes ööbib sõbranna juures üsna tihti ja alati ütleb, et läheb. Kui ei ütleks, siis ma muidugi uuriksin. Õnneks ei ole ära jooksmisega ühtki teemat olnud.
Küll aga kunagi alaealisena läksin ise kodust ära ja olin ära 2 päeva. Keegi ei teadnud, et kus olen ja ei uurinud ka. Mobiilid polnud nii levinud, aga mu sõbrannal siiski oli, kellega läksin ja isegi temalt ei uuritud midagi. Kui jõudsin, siis ema “oli nii mures”, et oli mu asjad kokku pannud ja soovitas minna sinna tagasi, kus olin. Olin vanem kui 13, aga siiski alaealine, aga no keegi ei muretsenudki. Ema oli vaid vihane, et ala talle nii tehti. Tõsiselt soe ja hooliv perekond jah. Kasuisa mind ei sallinud ja ma omaarust tegin hoopis kõigile teene, et vähemalt vahepealgi ära olin silme alt ära. Arvan, et kui oleksid hoolivad vanemad olnud, ma oleksin ehk ikkagi läinud, sest tahtsin minna ka, aga sel juhul oleksin siiski emale teada andnud, et minuga on kõik korras ,ärgu muretsegu, tulen varsti koju. Tegelikult südametunnistus ka piinas, aga tahtsin näha, et kas minust kübetki hoolitakse, aga ei hoolitud paraku. Selle perekonna suhtes ei oleta midagi. Küll leiavad ülesse üsna pea.
tegelikult hooliti küll, aga ema ei osanud seda näidata. Kui tagasi tulid, siis ema arvaski, et küllap käisid kuskil joomas. Ainus, kes valesti käitus, olid ju sina – lahkusid mitmeks päevaks kodust, et näha, kas sinust hoolitakse. Emal oligi ju õigus – sa tegid seda nimelt, ema piinamiseks, ema karistamiseks! Mis inimene sa oled? Kui sul tekib oma laste suhtes kahtlus, kas siis ka lahkud kodunt ja vaatad, kas hakkavad nutma või mitte?
muideks, vanasti, 30 ja enam aastat tagasi, oligi hoolivuse mõõdupuuks see, kui lapsevanem andis endast kõik, et lapsest normaalne inimene kasvatada. tänapäeval aga arvatakse, et hea vanem on see, kes oma lapsi ei keela, ei kurjusta nendega, ainult peegeldab ja räägib pehmelt ja sisi kürvale antakse soovitusi, kuidas ema võiks läbipõlemist vältida ja aegajalt teraapias käia ????
Mine palun arene! Mu ema oli minuga vaimne ja füüsiline vägivallatseja. Kes keda piinas lõpuks? Kust sina tead üldse? Arvad, et kõik emad on emaks sündinud ja kõik hoolivad sama palju oma järglastest? Kus mannavahus sina küll elad. Läksingi jooma ja vaatasingi ,et saaks hullumajast (kodust) minema. Olenamata haigest kodust, hakkas mul ikkagi südametunnistus piinama ja minu algatusel koju tagasi mindigi ilma, et keegi oleks sinna tagasi oodanudki. Mind ei tahetudki sinna, jalus olin vaid. Kasuisal oli probleem, e tmiks tema peab võõrast last toitma ja ema oli närvihaige ja hoidis oma mehe poole. Tol ajal oli mul ka viimane piisk ja nuputasin, et kelle juurde ja kuhu ma elama minna saan, aga kuskile polnud minna. Lihane isa ei võtnud enda juurde. Kellelegi polnud vaja. Lõpuks valisin kaugele kooli, kus sain ühiselamus elada ja kodus käisin vaid siis, kui kasuisa ära oli. Hea, et ma enesetapupeole ei läinud. Oli ka selline võimalus, et noored planeerisid majaläbu, kus toimub massienesetapp. Kõik katkiste hingedega noored saavad kokku ja lõpetavad oma piinad. Plaan oli selline. See jäi mingil põhjusel siiski ära 🙂 Õnneks.
See ei ole ju nii lihtne ja mustvalge, et kas hoolimatu ja süüdimatu teismeline või hoolimatud ja külmad vanemad. Teismelistel tihti katus nö sõidab, hormoonid jah möllavad, ega nad sellepärast veel ei ole pahatahtlikud. Mul endal käis ka selles vanuses mõte peast läbi, et laseks jalga, poeks peitu, kool oli nõme, teised lapsed nõmedad, arvan, et mul oli depressioon, mida toona ju lastel ei diagnoositud. Aga mõtlesin ka, et mu vanemad ilmselt kurvastaks ja neile ma seda ei taha, kuigi soov kusagile peitu – niimoodi metsatallu just – pugeda oli suur. Mul olid head, soojad ja toetavad vanemad!
Ilmselt on teismelisi, keda sellisest soovist ka head ja hoolivad vanemad tagasi ei hoiaks, aga neid süüdistada on jumala jabur. Varateismelise aju ongi sassis, alanud hormoonidemöll kujundab seda väga suurel määral ümber ja see on sassis samamoodi, nagu näiteks korrastamiseks tühjaks kallatud sokisahtel moodustab segase hunniku. Kas te süüdistaksite skisofreenikut ja hauguksite ta kallal, et sina käitud valesti, ise oled süüdi, et sul peas hääled räägivad?
Ja on mõistlikke teismelisi, keda ka hullud vanemad kodunt eemale ei peleta.
Enamasti muidugi on vanemate ja teismeliste käitumine korrelatsioonis, ses mõttes on need küsimused õigustatud, ent see seos ei ole nii otsekohene ja üksühene.
Minu meelest ikka enamasti on asi vanemates.
Mina jooksin teismelisena mitu korda kodust ära algas see umbes 14a. Mina kogesin kodu nii vaimset kui füüsilist vägivalda.
Füüsiline vägivald lõppes kui lubasin oma kasuisa politseisse üles anda ( olin 13) aga alateadlik hirm jäi veel pikaks ajaks ,ma arvan, et isegi 20 aastasena veel võpatasin kui keegi kõvema hääle ja ähvardava olekuga minu poole tuli.
Kõik sõbrannad kellega tollel ajal lävisin läksid alati koju sest nad julgesid ja kedagi kes kodust ära oleks jooksnud ma ei tea peale enda. ( 1 .2 päeva kodust ära olemine on jah on mingi teismeliste värk ja hormoonidest aga planeeritud kodust ärajooksmine vähemalt minusilmis on millegi tagajärg mis kodus toimub)
Ja pealtnäha olid mul toredad vanemad kes hoolisid ja hoitsid, ega ma siis teiste ees neid lööke ja halvustamisi ei saanud ikka kodus suletud uste taga…
17 aastasena jooksin kodust ära ja tagai koju enam ei läinud.
Ütlen ausalt, et mina ei usu, et soojade ja normaalsete vanemate juurest teismelised ära jooksevad. Ei, vanemad ei pea olema täiuslikud ja ükski vanem päris kindlasti ei ole ka, aga kusagil on mingi piir, kus vanemad ei ole enam nö “piisavalt head”.
Pealtnäha toredates ja normaalsetes peredes võivad olla väga külmad peresuhted, mis jätavad lapsed emotsionaalselt nälga või siis vastupidi toimub ülemäärane kontroll ja lämmatamine, mis samuti ei pruugi kuidagi välja paista. Sellistel juhtudel on teismelise hullumeelne käitumine lihtsalt sümptomiks peresuhete dünaamika kohta ning tema viis olukorraga hakkama saada.
Jah, pole mõtet ilma asjaolusid teadmata vanemaid süüdistada, aga samamoodi pole mingit põhjust eeldada, et peresuhetes on kõik korras ning lihtsalt teismeline on loll ja hull. Selleks, et aru saada, mis seal tegelikult toimus, tuleb uurida konkreetset juhtumit, mida meie siin perekoolis nagunii teha ei saa.
Mina ise olin ka raske teismeline ning põhjusega. Kuigi pealispindselt tundus pere olevat normaalne (küll üksikema, aga keegi ei joonud, ei peksnud, ei olnud päris näljas ega paljas), siis valitses kodus täielik emotsionaalne külmus laste suhtes ning minu ainuke võimalus üleüldse kelleltki tähelepanu saada, oli hängida mingite poistega. See kõik on tagantjärele analüüs, tol taipasin olukorrast vaid nii palju, et ma ei soovi kodus olla, et mu ema on mulle ebameeldiv ning mulle tundus vajalik ja tore hängida kambakesi igal õhtul tänavatel.
Jagan su arvamust. Pealtnäha võib olla ükskõik, mida iganes, aga tegelikkus on midagi muud. Minu kasuisast poleks ka iial keegi uskunud seda, mis ta tegelikult koduseinte vahel oli. Väljas ja kodus oli nagu hoopis 2 erinevat isikut. Ei pea ka jõhkard olema, vaid lihtsalt liiga tundekülm ja äkki liiga tööelu elav, kel laste jaoks aega piisavalt pole, et neid kuulata ja südamest südamesse rääkida.
Jagan samuti teie arvamust. Minu peres oli ka kõik pealtnäha hästi, aga kui kella 21ks koju ei jõudnud või koolis 2 sain, ei julgenud ma koju minna. Sain seal lihtsalt peksa! Korduvalt olen peksuhirmus nädalateks kodust ära jooksnud teismelisena. 16-aastasena kolisin kodust lõplikult ära.
Jah, loomulikult mingi põhjus on. Aga see ei pea olema tingimata alati hirm vanemate ees vaid võib olla näiteks ka hirm igavesti kestvate kohustuste (nagu kool ja töö) ees, mis mind pani teismelisena mässama.
Minul on väga väga toedad vanemad, aga nende elus on väga stressirikas periood, kuna vanaema jäi haigeks ning vajas kodus hooldamist. Siis läksid ka vanemate vahelised suhte käest, karjuti lausa üksteise peale. Olin toonas 12-13 ja mõtlesin, et kui nad lahutavad – lähen lastekodusse, kumbagi vanemat ma ei eelista. Aga ka siis ei tulnud pähe kodust ära joosta.
Teismelistega tekivad probleemid, kui vanematel endil on mingi jama – lahutus, uue kaaslase leidmine, haigestunud vanem, töö kaotus – siis vanematel on endiga nii palju tegemist, et pubekaga tegeleda ning siis ongi probleem majas.
Kipun ka olema selle poolt, et kui päris ärajooksmiseks läheb, siis on kodus midagi valesti. Inimestel on üldiselt olemas alalhoiumehhanism, sh. Teismelistel. See on lihtsalt siis tulem sellele tundele, et kuskil mujal on parem, kasvõi üksinda ja külmas. Mingid plärtsumised ja maailma paika panemised sellises vanuses on normaalsed, ära jooksmine on siiski ekstreemne samm. Me tõesti ei tea, mis suletud uste taga toimub. Aga tean paljusid nüüdseks juba täiskasvanuid, kes ikka veel elavad oma lapsepõlve hirmudega.
Mina jooksin teismelisena korduvalt ära, ööbisin väljas, kuurides, bussijaamas. Tagantjärgi imestan, kuidas midagi hullu ei juhtunud. See oli 90ndate alguses. Mul oli igati korralik pere, liigagi. Isa oli väga karm. Mind ei lubatud kuhugile ja mul polnud sõpru, olin väga üksik. Kui 15-aastaselt viimaks tekkisid sõbrad, siis need olid hoopis teistsugustest peredest, sellised parajad pätipoisid, ja loomulikult ei tohtinud ma nendega ei telefonitsi rääkida ega väljas käia. Siis jooksingi ära sageli, lõikusin veene, sõin tablette. Sõpru pole mul siiani, aga pere on. Mul omal on ka väga rasked lapsed, aga kodust ära jooksnud pole keegi, annan neile (vahel mõne arust ehk liigagi palju võibolla) vabadust, aga siiani pole seda kurjasti kasutatud.
tänapäeval aga arvatakse, et hea vanem on see, kes oma lapsi ei keela, ei kurjusta nendega, ainult peegeldab ja räägib pehmelt ja sisi kürvale antakse soovitusi, kuidas ema võiks läbipõlemist vältida ja aegajalt teraapias käia ????
kust pagana kohast sellised vaated küll levivad??? ükski päriselt spetsialist (psühholoog, pedagoog..) ei saa sellist suhtumist ju omada.. kuidas see siis tavainimesteni nii moondunult küll jõuab? kurb.. :S
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
