Kui lapsevanem tahab, et ta laps saab ise hakkama, ei ole vaja 10aastasele vaid krõpsuga tosse osta, talle alati võileivad valmis teha, teda igalpool saata jmt. Tuleb lasta kaelarihm pikemaks, ega ta muidu arenegi.
Erivajadustega laps erineb tavalapsest. Eelkõige just selle poolest, et ta vajab lisaaega või- abi keskmise lapsega võrreldes. Võib-olla ma sain sinu kommentaarist valesti aru, aga mulle jäi mulje, et sa ütlesid, et erivajadusega laps ei saa enda erivajadusest üle, sest vanem abistab teda?
Minul on laps, kes ei suutnud kingapaelu siduda kuni 13-aastaseks saamiseni. MINA olin õnnetu, et minu laps ei oska paelu siduda! MINA häbenesin, et mu algklassilapsest poeg kannab krõpsude ja/või lukkudega jalatseid! Ma praegu sellele ajale tagasi vaadates ei suuda uskuda kui isekas ma olin selle situatsiooni juures! Eriti teravalt tulid need enesehaletsuse hood mul uue kooliaasta alguseks valmistudes – kui pidime otsima aina suuremaks kasvavale jalale sügisjalatseid, millel poleks paelu. Päris keeruline oli lõpuks juba.
Ja siis järsku ühel päeval 13-aastasena võttis kätte ja sidus poes olles talle väga meeldima hakanud saabastel paelad kinni! Pusis küll kaua, aga sõlm jäi pidama. Ja sealt alates on tema sidumisoskus aina paranenud.
Ma olen alles nüüd aru saanud, et ka tema oli õnnetu kõik see aeg, ka tema häbenes. Ta ei saanud kunagi valida neid jalatseid mis meeldisid, sai valida vaid neid, mille kinnitusi ta kasutada oskas. Kui enesekeskne peab üks täiskasvanud inimene olema, et seda mitte näha?!
Ka minu laps on aregus maha jäänud, ta vajab õppimisel ja sotsiaalsetes olukordades palju tuge. Ja eriti hirmus on see, et ta TEAB seda. Ta on täpselt nii piiri peal, et ta suudab end teistega võrrelda ja ära tunda erinevused. Mulle ei tuleks pähegi teda kuidagi iseseisvuma tõugata või nö pikema rihma otsa lasta – ta vajab tuge ja kinnitust, et kuskil on ta piisav, et kodus ja oma pere keskel on ta alati võrdne. Et ta ei tunneks end alaväärsena või saamatuna. Ja ta areneb edasi. Tasapisi, väga tasapisi, aga areneb.