Esileht Ilu ja tervis Ärevikul seekord midagi väga tõsist

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )

Teema: Ärevikul seekord midagi väga tõsist

Postitas:
Kägu

Korralik hirm tuli sisse. Käed värisevad. Pean selle endast välja kirjutama. Teemaks meeletu lihaspinge kaelas.
Olen kriisi algusest saati üli palju lamanud. Palju teadlikult ja ilmselt ka alateadlikult närveerinud. Kõigele lisaks ka mitmed elumuutused käimas. Poolest kriisist hakkasin tundma, et kaua telefon käes lamades on kaelapinge nn käest ära. Vahel oli lausa nii, et patjades vedeledes lõi korraks kõrvad lukku ja hetkeks ka vilises. Ei teagi kas kõrvas või peas.
Kuna oli ka môni selline ärevam tervisega seotud asi, mis tekib mul kui palju vaba aega, no siis kasvas pinge veelgi. Kuklas istus mure, et arstile ju ei saa jne. Aga siis ilmnes mingi muu häda ja eelmine läks üle. Lihaspinge muidugi kõigest sellest paremaks ei lähe. Olen ikka siis proovinud harjutusi teha ja venitusi jne. Mingi hetk tundus, et ka kuivalt neelatades on pinge olemas ja ka kõrvas või kõrva ümber. Just eriti ühel pool. Mõni nädal tagasi tegelesin teisest kõrvast vaiguummistusega(suutsin vatitikuga kõrva lukku torkida), sellega sai korda. Kui nüüd see teine kõrv paaril korral lukku lõi, siis oma targa peaga mõtlesin et puhastaks igaks juhuks ära. Tuli ka sealt palju vaiku, aga see polnud nn ummistunud ikkagi enne puhastamist. Peale loputust sellest nn kõrvaümbruspingest lahti ei saanud, aga mulle hakkas tunduma, et kuulen liiga kõvasti. Kohati helid nagu teravamad. Siis juba natuke ärevus tõusis, et mis värk. Olen teinud võimlemist ja venitust. Olen neid harjutusi saanud spetsialistidelt. Nagu leevendus natuke. Proovisin ka telefoniga mitte vedeleda, pinge vältimiseks. Mõni päev tagasi hakkasin kõndimas käima. Otsusasin nii stressi maandada ja vereringet parandada ja nii edasi. Juba hakkas olema täitsa ok olemine. Isegi kõrv oli eile justkui ununenud. Juba rõõmustasin, et suudan oma nö ärevuse unustada ja sellega kaovad ka pingsa tähelepanu all olnud sümptomid. Et jätkan oma kôndimisega jne. Täna olin kaua pikalt ja kaelapinge tagasi. Magades ja magama jäädes seda ei ole nii hullusti. Tekib siis kui 2-3 tundi laman ja telefonis olen. Täna ma tegin seda, sest laps tegi koolikatseid ja mõtlesin vaikselt olla. Poolest päevast siis kael pinges ja pea natuke paks. Otsustasin kõndima minna. Enne kammisin veel tunnike oma kurja ja rabelevat kassi ja tema kinnihoidmisest ilmselt veel suurem pinge kehas. Edasi siis kõndima..ma pole väga sportinud, alustasin üle saja aasta ja ehk võibolla liiga hooga. Tegin tempokat kôndi üle 10000 sammu. Kõndides tundsin, et kael ikka tahaks massaaži vms. Et võiks pingevabam olla. Venitasin siia sinna. Koju jôudes viskasin pikali peale tempokat liikumist. Juba tundsin et ei sobi asendid, sest viskab vilina taolise vati(ei oska seletadagi) pähe. Meelekohtades nats pinge ja kael k.a kõrvade tagant. Tekkis väike ärevus. Võtsin ampsu süüa, et järsku veresuhkur madal. Siis otsustasin, et tegelen kõrvaliste asjadega, et ärevus rahuneks. Käed nats värisesid jne. Jõin vett. Tegin natuke tolmuimejaga elamist.No ja siis see tundmus platsis, et tolmuimeja undab liiga valjusti. Vaade oli ka selline udune ja pea paks. Ignoreerisin. Lãksin vannituppa, et pesta ja soe vesi leevendab lihaspinget. Proovisin siis kaela venitada igat pidi ja korraga tundus et turjast kahelt poolt kaela ja kuni vist meelekohtade ja põskedeni lihtsalt oli niiii vastik pinge. Hetkeks oli selline tunne, et nüüd saan krambid vms. Et mu alumine osa peast on ûks suur pinge. Proovisin teha grimasse ja hõõrusin ôlgu ja kaela.Samal ajal seisin jooksva vee all. Hull hirm oli sees. Siis kuulsin köögist pliidikella. Oli toidu soojenema pannud aja peale. Kähku rätik pähe ja seda kinni keerama. Siis üritasin veel vaikselt oma märgi jalajälgi kuivatada. Täielik paanika. Pesin “rahulikult” lõpuni ja mõtlesin, et kas nüûd siis on mul ajukasvaja, insult, kramptõbi või mis asi ometi.
See sekundiline nö atakk läks üle, käed värisevad ja keha tudiseb. Kaelapinge on ikka, nagu mul enamasti elu aeg olnud, aga palju tugevamalt.Kõrvade ûmbrus ja lõuad ka pinges kûlgedelt nats. Isegi otsmik natuke, kui sellele mõtlen. Ma niisamagi selline pinges inimene. Vahel avastan et nagu hoian ennast pinges, kuigi ise istun või laman. Hetkel päevade eelne aeg ja muidu ka olemine hell.
Hetkel pea selge, aga veidi kûlmavärinad ja hirm!!! Kaelalihased kisuvad. Tahaks lihtsalt nutta, aga nutt ka ei tule välja. Lapsel koolivahetus käsil, kodu otsimine jne käsil. Mul muidugi must stsenaarium silme ees, kuidas nii tähtsalt ajal elus, mina hakkan surmahaiguse kätte surema.
.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidagi liiga lühike kirjeldus äreviku kohta? Kohati ka anatoomiliselt vastukäiv.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidagi liiga lühike kirjeldus äreviku kohta? Kohati ka anatoomiliselt vastukäiv.

Tean, tundub lugedes endalegi kummaline. Hirmus oli ikka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ärevikul on alati “seekord midagi väga tõsist”…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ärevikul on alati “seekord midagi väga tõsist”…

Ammu pole olnud ja niimoodi pole olnud. Mõistan, et tundub naljakas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ärevikul on alati “seekord midagi väga tõsist”…

Ammu pole olnud ja niimoodi pole olnud. Mõistan, et tundub naljakas.

ei ole selles ärevushoos mitte midagi ei hirmsat ega ka erilist, tavaline veidi tugevam ja äreviku poolt ise tublisti takkaaidatud paanikahoog. Seekord on rohkem kirjeldusele auru pandud kui tavaliselt. Kannatan ise ka paanikahoogude all, tean, et need on paanikahood ja mitte midagi eluohtlikku, surema ei hakka. Igakord mõtlen, et kurat jälle hakkab peale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ärevikul on alati “seekord midagi väga tõsist”…

Ammu pole olnud ja niimoodi pole olnud. Mõistan, et tundub naljakas.

ei ole selles ärevushoos mitte midagi ei hirmsat ega ka erilist, tavaline veidi tugevam ja äreviku poolt ise tublisti takkaaidatud paanikahoog. Seekord on rohkem kirjeldusele auru pandud kui tavaliselt.

Ärevikul on alati “seekord midagi väga tõsist”…

Ammu pole olnud ja niimoodi pole olnud. Mõistan, et tundub naljakas.

ei ole selles ärevushoos mitte midagi ei hirmsat ega ka erilist, tavaline veidi tugevam ja äreviku poolt ise tublisti takkaaidatud paanikahoog. Seekord on rohkem kirjeldusele auru pandud kui tavaliselt.

Ma kirjutasin selle põhimõtteliselt kohe. Tundus, et pean kuskile kirjutama. Kas oled ise kogenud paanikahäiret või tead sellest muul viisil? Tegelikult on päris oluline nö kogemustega inimese hinnang. Ma olen kogenud ärevust nooremana palju. Mõistusega tean, mis see on. Muidu oleksin kiirabi ilmselt kutsunud. Aga väga vastik oli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Põhimõtteliselt sa avastasid, et sa kuuled liiga hästi ja siis läksid ärevusest üle keha pingesse. Naljakas, aga tegelikult saan aru, ma ise samasugune ärevik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ärevikul on alati “seekord midagi väga tõsist”…

Ammu pole olnud ja niimoodi pole olnud. Mõistan, et tundub naljakas.

ei ole selles ärevushoos mitte midagi ei hirmsat ega ka erilist, tavaline veidi tugevam ja äreviku poolt ise tublisti takkaaidatud paanikahoog. Seekord on rohkem kirjeldusele auru pandud kui tavaliselt. Kannatan ise ka paanikahoogude all, tean, et need on paanikahood ja nitte midagi eluohtlikku, surema ei hakka. Igakord mõtlen, et kurat jälle hakkab peale.

Aa nûûd lugesin, et oled.
Ilmselt seetõttu mul pole kaua olnud, et suudan sellest ûle olla. Kui see laps kes tãna katseid tegi, läks esimesse klassi ja ise kõrgkooli lõpetasin, siis oligi viimati. Ja siis oli sûdamepekslemine esikohal. Seda olin tundnud ja mingi piirini ei kartnud. Venitasin mitu päeva, kui siis lãks tööl liiga hulluks. Sellist tunnet nagu praegu, pole olnud. Ilmselt “otsib” midagi, et mind ûle trumbata. Loodan et see nii.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Põhimõtteliselt sa avastasid, et sa kuuled liiga hästi ja siis läksid ärevusest üle keha pingesse. Naljakas, aga tegelikult saan aru, ma ise samasugune ärevik.

Kas saad mulle seletada miks ma kuulen liiga hästi😊. Vahepeal on norm ja siis kohati kõvasti. Mingid helid
Ja usu mind, loen oma juttu nagu mingit tõelist jaburust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Põhimõtteliselt sa avastasid, et sa kuuled liiga hästi ja siis läksid ärevusest üle keha pingesse. Naljakas, aga tegelikult saan aru, ma ise samasugune ärevik.

Kas saad mulle seletada miks ma kuulen liiga hästi😊. Vahepeal on norm ja siis kohati kõvasti. Mingid helid

Ja usu mind, loen oma juttu nagu mingit tõelist jaburust.

Tegelikult sa ei kuule, sulle lihtsalt tundub, ikka see ärevus, tavaliselt kaasneb nagu kuuleksid vere pulseerimist kõrvus. Ka seda olen kogenud kui hakkab tunduma, et kuulen kohinat ja helisid tugevalt, siis tean, et see jätab umbes 5-10 min pärast järgi ja lihtsalt ootan, jätkates tavalist tegevust ja eirates nähtust. Parim on muide kõndimine ja üldse liikumine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.
3.1. Oodatud on arendav ja konstruktiivne arutelu.
Perekooli Moderaator

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.

Jah, ja kindlasti peaks neid KRIMASSE edasi tegema seal duši all.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Põhimõtteliselt sa avastasid, et sa kuuled liiga hästi ja siis läksid ärevusest üle keha pingesse. Naljakas, aga tegelikult saan aru, ma ise samasugune ärevik.

Kas saad mulle seletada miks ma kuulen liiga hästi😊. Vahepeal on norm ja siis kohati kõvasti. Mingid helid

Ja usu mind, loen oma juttu nagu mingit tõelist jaburust.

Tegelikult sa ei kuule, sulle lihtsalt tundub, ikka see ärevus, tavaliselt kaasneb nagu kuuleksid vere pulseerimist kõrvus. Ka seda olen kogenud kui hakkab tunduma, et kuulen kohinat ja helisid tugevalt, siis tean, et see jätab umbes 5-10 min pärast järgi ja lihtsalt ootan, jätkates tavalist tegevust ja eirates nähtust. Parim on muide kõndimine ja üldse liikumine.

Vere pulseeriva tundega ei ole osanudki seosatada. Tundub vahepeal, et toimub midagi kerge survemuutuse sarnast. Nagu ehmumise või liftisõidu puhul vahel juhtub. Midagi nagu korraks “avaneb”. Ja vahepeal selles viimati puhastatud kõrvas justkui oleks kuulmekile liiga “alasti” ja kaitseta. Ma ise mõlen, et kui enamjaolt kõrvas veidi vaiku olnud ja nüüd loputasin ta ikka väga puhtaks, siis ongi ju veidi kõvemini kuulda😊. Kui sellele lisada valvas tähelepanu, siis vôib nii mõndagi tunda. Käisin veidi aega tagasi toidupoes ja ühe riiuli vahel mängis raadio ka liiga kôvasti.
Oeh, seekord vist läks asi päris hulluks.
Võtsin rahusti, et tunnetada kas sümptomid leevenduvad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lugesin selle veidra heietuse läbi ja saan nüüd aru küll, miks mu perekond mind mõistmatusega kostitas, kui mul ärevushood olid. See on lihtsalt nii jabur nagu mingi narkotripi kirjeldus. Jeesus, kus ikka inimene on võimeline iseennast piinama.
No mis ma oskan öelda, ära siis lama telefoniga kui see pingeid tekitab. See pole ju ärevusega seotud, lamades telefoni vahtides ongi kael sundasendis. 3 h järjest telefonis tähendab, et oled sõltuvuses. Ole parem istuli ja loe raamatut vms.

Please wait...
Postitas:
Kägu

tööteraapiat võiksid katsetada, miks sa vedeled niimoodi kogu aeg üldse?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud
4.5 foorumis tuleb vältida valetamist, laimu, vulgaarsust, inimväärikuse alandamist;
Perekooli Moderaator

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Magneesiumi kuuri võiksid ka läbi teha. Aga jah, paanikahoog.

Please wait...
Postitas:
Kägu

tööteraapiat võiksid katsetada, miks sa vedeled niimoodi kogu aeg üldse?

😊 Algul oli ju meil karm karantiin. Lisaks mul koondamine. Ei osanud kohe hakata uusi tegevusi otsima. Vahepeal ju hea ka lihtsalt laiselda. Suur osa ajast korteris viibides jäi diivan pidevalt ette. Polnud kappe koristada ja muud kodutööd. Ristsônad, internet raamatud, telekas. Hommikused kohvijoomised voodis venisid pikaks. Kui asi hakkas ühekülgseks muutuma, siis otsisin rohkem püstiseid tegevusi. Trenni ei saanud, tekkis korralik mandumine.Selline mandumine, et ei tahagi midagi teha.
Ja loomulikult hakkasin selles ennast välja ajama. Samas ikkagi, kohutavalt palju tegevusetust võrreldes varasemaga, kus pigem oli kiire elu. No ja tegevusetusest hakkavad minusugusel tervisehädad. Kui juba mingid tobedad sümptomid platsis, siis on vaja olla tegevuses. Aga töötus ja kodus istumise soovitus kestis ju. Üks asi viis teiseni. Pole pisikesi lapsi, aiamaad. Metsas jalutad ära ja uuesti diivanile. No ja need veebikontserdid ja veebietendused. Kaks kuud netis. Pole eluski nii kaua “puhanud”.
Need siis mu “vabandused”😊
Kummaline öelda, aga hea et mu lugu nii jabur ja ebatõene tundub.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lugesin selle veidra heietuse läbi ja saan nüüd aru küll, miks mu perekond mind mõistmatusega kostitas, kui mul ärevushood olid. See on lihtsalt nii jabur nagu mingi narkotripi kirjeldus. Jeesus, kus ikka inimene on võimeline iseennast piinama.

No mis ma oskan öelda, ära siis lama telefoniga kui see pingeid tekitab. See pole ju ärevusega seotud, lamades telefoni vahtides ongi kael sundasendis. 3 h järjest telefonis tähendab, et oled sõltuvuses. Ole parem istuli ja loe raamatut vms.

.

No mis ma oskan öelda, ära siis lama telefoniga kui see pingeid tekitab. See pole ju ärevusega seotud, lamades telefoni vahtides ongi kael sundasendis.

Jah 1 asi on telefonist jm sundasend, aga lisaks pinged ka muust toimuvast(koondamine, elumuutused, koroonauudised). Kael pinges olnud ennegi, aga kui juba enda olukorda nn kartma hakkasin, siis tuli ärevus lisaks ja kogu värk vôimendus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen ise ärevik ja paanikahoogusid korduvalt kogenud. Nüüdseks tean, et nutisõltuvus on üks väga suur põhjus. Samas on see konkreetselt lahendatav, mitte paranematu haigus. Raske jah, aga sõltuvustest vabanemine ongi raske.

Esiteks on see suur põhjus ärevuseks ja paanikaks sellepärast, et siis sa istud paigal või veel hullem – lamad. Keha vajab liikumist, teatud vanusest hakkab eriti tunda andma, kui ei liiguta. Väga kerge on siis igasuguseid haiguseid endale külge mõelda, kui kusagilt mingi närv tunda annab. Pingeasend on topelthull. Minul läheb kohe kael pingesse ja see omakorda põhjustab peavalusid ja ka kätte valu kiirgamist. Lahenduseks – liigu, liigu, liigu! Ei pea maratoni jooksma või spordiklubiga liituma. Algatuseks aitab ka see, et koristad tuba. Kükitad, tõused, sirutad.

Teiseks sellepärast, et ma ei usu, et sa sealt telefonist loed näiteks lehti, mis õpetavad sind kohal olema, rahulikult hingama jne. Ikka loed uudiseid (enamasti negatiivseid), vahid teiste inimeste sots.meediakontosid, kus on kõigil idülliline õnn ja rõõm ja võrdled enda eluga (ebaõiglaselt). Süstid endasse ainult ebameeldivat, mitte motiveerivat ja rahustavat.

Kui on jube paha olla, siis tundub enda püsti ajamine enesetapuna, aga tegelikult ei juhtu midagi. Õigemini, juhtub küll, aga häid asju. Veri hakkab uuesti kehas normaalselt ringi käima, ainevahetus tööle, aju saab hapnikku. Tee kasvõi ring ümber kvartali ja juba on parem olla. Kui muidu tundub imelik kõndida, siis pane endale ülesanne: pean leidma selle ringi jooksul 10 punast asja, nägema 5 naisterahvast, vähemalt ühte koera jne.

Tegelikult on üks suurem teema veel minu meelest selle ärevusega: me kardame, et see lõpeb ära! Tundub rumal, aga nii see on. Kuigi ärevuses olla on kehv ja vastik, aga vähemalt on see tuttav tunne ja kõik uus tundub imelik ja hirmutav. Miks me endale head olemist keelame ja seda kardame, see on juba ilmselt igaühel erinev ja pikema endasse kaevumise teema. Minul näiteks puudub siis vabandus, miks ma midagi teha ei saa või midagi uut proovida. Kui olen ärevil ja paanikas, siis ei saa ju noh, ärge sundige 🙂 Teine põhjus minu jaoks on see, et kui mul ei ole enam halb olla, siis ma kardan, et juhtub midagi muud halba. Nagu kompenseerimaks. Näiteks mu lähedastega. Kuni mul on halb ja paha, on maailm nö balansis ja midagi hullemat juhtuda ei saa. Mul tuleb see lapsepõlvest, kus vanaema ja ema elasid uskumuses, et ei tohi rõõmustada liiga palju – kutsud kurja karja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen ise ärevik ja paanikahoogusid korduvalt kogenud. Nüüdseks tean, et nutisõltuvus on üks väga suur põhjus. Samas on see konkreetselt lahendatav, mitte paranematu haigus. Raske jah, aga sõltuvustest vabanemine ongi raske.

Esiteks on see suur põhjus ärevuseks ja paanikaks sellepärast, et siis sa istud paigal või veel hullem – lamad. Keha vajab liikumist, teatud vanusest hakkab eriti tunda andma, kui ei liiguta. Väga kerge on siis igasuguseid haiguseid endale külge mõelda, kui kusagilt mingi närv tunda annab. Pingeasend on topelthull. Minul läheb kohe kael pingesse ja see omakorda põhjustab peavalusid ja ka kätte valu kiirgamist. Lahenduseks – liigu, liigu, liigu! Ei pea maratoni jooksma või spordiklubiga liituma. Algatuseks aitab ka see, et koristad tuba. Kükitad, tõused, sirutad.

Teiseks sellepärast, et ma ei usu, et sa sealt telefonist loed näiteks lehti, mis õpetavad sind kohal olema, rahulikult hingama jne. Ikka loed uudiseid (enamasti negatiivseid), vahid teiste inimeste sots.meediakontosid, kus on kõigil idülliline õnn ja rõõm ja võrdled enda eluga (ebaõiglaselt). Süstid endasse ainult ebameeldivat, mitte motiveerivat ja rahustavat.

Kui on jube paha olla, siis tundub enda püsti ajamine enesetapuna, aga tegelikult ei juhtu midagi. Õigemini, juhtub küll, aga häid asju. Veri hakkab uuesti kehas normaalselt ringi käima, ainevahetus tööle, aju saab hapnikku. Tee kasvõi ring ümber kvartali ja juba on parem olla. Kui muidu tundub imelik kõndida, siis pane endale ülesanne: pean leidma selle ringi jooksul 10 punast asja, nägema 5 naisterahvast, vähemalt ühte koera jne.

Tegelikult on üks suurem teema veel minu meelest selle ärevusega: me kardame, et see lõpeb ära! Tundub rumal, aga nii see on. Kuigi ärevuses olla on kehv ja vastik, aga vähemalt on see tuttav tunne ja kõik uus tundub imelik ja hirmutav. Miks me endale head olemist keelame ja seda kardame, see on juba ilmselt igaühel erinev ja pikema endasse kaevumise teema. Minul näiteks puudub siis vabandus, miks ma midagi teha ei saa või midagi uut proovida. Kui olen ärevil ja paanikas, siis ei saa ju noh, ärge sundige 🙂 Teine põhjus minu jaoks on see, et kui mul ei ole enam halb olla, siis ma kardan, et juhtub midagi muud halba. Nagu kompenseerimaks. Näiteks mu lähedastega. Kuni mul on halb ja paha, on maailm nö balansis ja midagi hullemat juhtuda ei saa. Mul tuleb see lapsepõlvest, kus vanaema ja ema elasid uskumuses, et ei tohi rõõmustada liiga palju – kutsud kurja karja.

Jah, nii palju tuttavaid asju ja tuttavaid lahendusi. Aitäh kaasa mõtlemast!
Aga see..
Teiseks sellepärast, et ma ei usu, et sa sealt telefonist loed näiteks lehti, mis õpetavad sind kohal olema, rahulikult hingama jne. ..loen ikka. Pigem loen vajalikke ja asjalikke asju. Muidugi ka sots.meediat, aga mitte enda võrdlemiseks teistega.☺. Negatiivsed uudised olid vahepeal uksest ja aknast. Proovisin ignoreerida, aga mida on palju, see natukenegi mõjutab. Koroonat õnneks ei kartnud, samas siis poleks vbl tulnud “kramptõbe”.
Sul on õigus, kui pole ûht häda, siis on teine.
Kusjuures ma vist avastasin, et see pikutamise vilin ja kõrvad lukku on ka midagi paanika sarnast. See oli üks või kaks korda mingis asendis ja nüüd lamades nn samas olukorras ja kohas, juba olen alateadlikult pinges, et äkki tuleb see vastik tunne. Õhtul voodis vôi teleka ees ei ole midagi häda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen ise ärevik ja paanikahoogusid korduvalt kogenud. Nüüdseks tean, et nutisõltuvus on üks väga suur põhjus. Samas on see konkreetselt lahendatav, mitte paranematu haigus. Raske jah, aga sõltuvustest vabanemine ongi raske.

Esiteks on see suur põhjus ärevuseks ja paanikaks sellepärast, et siis sa istud paigal või veel hullem – lamad. Keha vajab liikumist, teatud vanusest hakkab eriti tunda andma, kui ei liiguta. Väga kerge on siis igasuguseid haiguseid endale külge mõelda, kui kusagilt mingi närv tunda annab. Pingeasend on topelthull. Minul läheb kohe kael pingesse ja see omakorda põhjustab peavalusid ja ka kätte valu kiirgamist. Lahenduseks – liigu, liigu, liigu! Ei pea maratoni jooksma või spordiklubiga liituma. Algatuseks aitab ka see, et koristad tuba. Kükitad, tõused, sirutad.

Teiseks sellepärast, et ma ei usu, et sa sealt telefonist loed näiteks lehti, mis õpetavad sind kohal olema, rahulikult hingama jne. Ikka loed uudiseid (enamasti negatiivseid), vahid teiste inimeste sots.meediakontosid, kus on kõigil idülliline õnn ja rõõm ja võrdled enda eluga (ebaõiglaselt). Süstid endasse ainult ebameeldivat, mitte motiveerivat ja rahustavat.

Kui on jube paha olla, siis tundub enda püsti ajamine enesetapuna, aga tegelikult ei juhtu midagi. Õigemini, juhtub küll, aga häid asju. Veri hakkab uuesti kehas normaalselt ringi käima, ainevahetus tööle, aju saab hapnikku. Tee kasvõi ring ümber kvartali ja juba on parem olla. Kui muidu tundub imelik kõndida, siis pane endale ülesanne: pean leidma selle ringi jooksul 10 punast asja, nägema 5 naisterahvast, vähemalt ühte koera jne.

Tegelikult on üks suurem teema veel minu meelest selle ärevusega: me kardame, et see lõpeb ära! Tundub rumal, aga nii see on. Kuigi ärevuses olla on kehv ja vastik, aga vähemalt on see tuttav tunne ja kõik uus tundub imelik ja hirmutav. Miks me endale head olemist keelame ja seda kardame, see on juba ilmselt igaühel erinev ja pikema endasse kaevumise teema. Minul näiteks puudub siis vabandus, miks ma midagi teha ei saa või midagi uut proovida. Kui olen ärevil ja paanikas, siis ei saa ju noh, ärge sundige 🙂 Teine põhjus minu jaoks on see, et kui mul ei ole enam halb olla, siis ma kardan, et juhtub midagi muud halba. Nagu kompenseerimaks. Näiteks mu lähedastega. Kuni mul on halb ja paha, on maailm nö balansis ja midagi hullemat juhtuda ei saa. Mul tuleb see lapsepõlvest, kus vanaema ja ema elasid uskumuses, et ei tohi rõõmustada liiga palju – kutsud kurja karja.

Jah, nii palju tuttavaid asju ja tuttavaid lahendusi. Aitäh kaasa mõtlemast!

Aga see..

Teiseks sellepärast, et ma ei usu, et sa sealt telefonist loed näiteks lehti, mis õpetavad sind kohal olema, rahulikult hingama jne. ..loen ikka. Pigem loen vajalikke ja asjalikke asju. Muidugi ka sots.meediat, aga mitte enda võrdlemiseks teistega.☺. Negatiivsed uudised olid vahepeal uksest ja aknast. Proovisin ignoreerida, aga mida on palju, see natukenegi mõjutab. Koroonat õnneks ei kartnud, samas siis poleks vbl tulnud “kramptõbe”.

Sul on õigus, kui pole ûht häda, siis on teine.

Kusjuures ma vist avastasin, et see pikutamise vilin ja kõrvad lukku on ka midagi paanika sarnast. See oli üks või kaks korda mingis asendis ja nüüd lamades nn samas olukorras ja kohas, juba olen alateadlikult pinges, et äkki tuleb see vastik tunne. Õhtul voodis vôi teleka ees ei ole midagi häda.

Proovi kõva põranda peale pikali heita ja end sirutada, see võib kaela ära lõdvestada. Muidu on tuttav lugu, mul samu asju olnud, kusjuures koos tasakaaluhäiretega, nii et tänaval kõndimine oli paras vägitükk. Aga ma ikka kõndisin. Mis siis, et tuikudes ja meremehekõnnakul.
Kui voodil tahad lebada, siis ikka koos raamatuga:)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen ise ärevik ja paanikahoogusid korduvalt kogenud. Nüüdseks tean, et nutisõltuvus on üks väga suur põhjus. Samas on see konkreetselt lahendatav, mitte paranematu haigus. Raske jah, aga sõltuvustest vabanemine ongi raske.

Esiteks on see suur põhjus ärevuseks ja paanikaks sellepärast, et siis sa istud paigal või veel hullem – lamad. Keha vajab liikumist, teatud vanusest hakkab eriti tunda andma, kui ei liiguta. Väga kerge on siis igasuguseid haiguseid endale külge mõelda, kui kusagilt mingi närv tunda annab. Pingeasend on topelthull. Minul läheb kohe kael pingesse ja see omakorda põhjustab peavalusid ja ka kätte valu kiirgamist. Lahenduseks – liigu, liigu, liigu! Ei pea maratoni jooksma või spordiklubiga liituma. Algatuseks aitab ka see, et koristad tuba. Kükitad, tõused, sirutad.

Teiseks sellepärast, et ma ei usu, et sa sealt telefonist loed näiteks lehti, mis õpetavad sind kohal olema, rahulikult hingama jne. Ikka loed uudiseid (enamasti negatiivseid), vahid teiste inimeste sots.meediakontosid, kus on kõigil idülliline õnn ja rõõm ja võrdled enda eluga (ebaõiglaselt). Süstid endasse ainult ebameeldivat, mitte motiveerivat ja rahustavat.

Kui on jube paha olla, siis tundub enda püsti ajamine enesetapuna, aga tegelikult ei juhtu midagi. Õigemini, juhtub küll, aga häid asju. Veri hakkab uuesti kehas normaalselt ringi käima, ainevahetus tööle, aju saab hapnikku. Tee kasvõi ring ümber kvartali ja juba on parem olla. Kui muidu tundub imelik kõndida, siis pane endale ülesanne: pean leidma selle ringi jooksul 10 punast asja, nägema 5 naisterahvast, vähemalt ühte koera jne.

Tegelikult on üks suurem teema veel minu meelest selle ärevusega: me kardame, et see lõpeb ära! Tundub rumal, aga nii see on. Kuigi ärevuses olla on kehv ja vastik, aga vähemalt on see tuttav tunne ja kõik uus tundub imelik ja hirmutav. Miks me endale head olemist keelame ja seda kardame, see on juba ilmselt igaühel erinev ja pikema endasse kaevumise teema. Minul näiteks puudub siis vabandus, miks ma midagi teha ei saa või midagi uut proovida. Kui olen ärevil ja paanikas, siis ei saa ju noh, ärge sundige 🙂 Teine põhjus minu jaoks on see, et kui mul ei ole enam halb olla, siis ma kardan, et juhtub midagi muud halba. Nagu kompenseerimaks. Näiteks mu lähedastega. Kuni mul on halb ja paha, on maailm nö balansis ja midagi hullemat juhtuda ei saa. Mul tuleb see lapsepõlvest, kus vanaema ja ema elasid uskumuses, et ei tohi rõõmustada liiga palju – kutsud kurja karja.

Jah, nii palju tuttavaid asju ja tuttavaid lahendusi. Aitäh kaasa mõtlemast!

Aga see..

Teiseks sellepärast, et ma ei usu, et sa sealt telefonist loed näiteks lehti, mis õpetavad sind kohal olema, rahulikult hingama jne. ..loen ikka. Pigem loen vajalikke ja asjalikke asju. Muidugi ka sots.meediat, aga mitte enda võrdlemiseks teistega.☺. Negatiivsed uudised olid vahepeal uksest ja aknast. Proovisin ignoreerida, aga mida on palju, see natukenegi mõjutab. Koroonat õnneks ei kartnud, samas siis poleks vbl tulnud “kramptõbe”.

Sul on õigus, kui pole ûht häda, siis on teine.

Kusjuures ma vist avastasin, et see pikutamise vilin ja kõrvad lukku on ka midagi paanika sarnast. See oli üks või kaks korda mingis asendis ja nüüd lamades nn samas olukorras ja kohas, juba olen alateadlikult pinges, et äkki tuleb see vastik tunne. Õhtul voodis vôi teleka ees ei ole midagi häda.

Proovi kõva põranda peale pikali heita ja end sirutada, see võib kaela ära lõdvestada. Muidu on tuttav lugu, mul samu asju olnud, kusjuures koos tasakaaluhäiretega, nii et tänaval kõndimine oli paras vägitükk. Aga ma ikka kõndisin. Mis siis, et tuikudes ja meremehekõnnakul.

Kui voodil tahad lebada, siis ikka koos raamatuga:)

Mul elu jooksul igasugu asju olnud. Môned aastad tagasi oli pinge kätes. Kui aga pähe löób, siis kuidagi jubedam. ikkagi pea😊. Aga nüüd peale seda kogemust panen tähele, et nii kui tekib ärevus või kui natukenegi mõtlen, et äkki tuleb jälle või äkki ikka midagi tõsist, siis tunnen kuidas kohe pingetunne just kahele poole kaela ja kõrvu hakkab vaikselt kogunema. Nagu suruks kahelt poolt kokku keegi pead. Täna hommikul näiteks. Aga siis kui tuli tel. kõne ja oli vaja paar meili kiirelt vastata, kohe ununes ära. See annab lootust, et järsku ei ole suremas. Nii ammu pole nii hirmutavat tunnet olnud
Tänan soovituste eest!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )


Esileht Ilu ja tervis Ärevikul seekord midagi väga tõsist