Tere,
olen mitu kuud mõelnud, et kas siia postitada või mitte oma mure, aga loodame siis, et nähvajaid ei satu siia väga palju:)
Probleem selles, et põen aastaid juba mingit imelikku häiret, ei tea ise , kas see ongi siis nüüd ärevushäire vms. Ühesõnaga ma olen nagu lõhestunud isiksus, nii ma ise arvan. Mul on vahepeal tunne, et minusugust ei olegi olemas, kuna guugel ka ei leidnud eriti vastuseid selle kohta, mis mina tunnen. Nimelt mul on raskusi lähedastega, kardan koju tulla isegi vahest. Kondan siis väljas hilisõhtuni, et lähedasi, sugulasi vältida. Samas päris üksi nagu ka ei saa elada, tunnen vajadust teisest poolest. Vahepeal on päris õudne, kui tuled töölt, kodus ootavad naine ja laps, aga siis tuleb mingine jube tunne sisse, nagu ei tahaks koju minna. Hakka või nutma. On olnud selliseid olukordi, kus tänaval tuleb tuttav vastu ja selle peale hakkan hoopis teisele poole jooksma, nagu hirm on. Jubedad värinad tulevad sisse ning süda lööb vist siis 200 korda minutis 😀
Samas ma ei tunne, et mul oleks mingi depressioon, sest ma olen üldiselt selline optimistlik ja rõõmus inimene. Ei taha ennast ära tappa ning elu on hea, töökoha,pere ning eluga üldse rahul. Kuid jah sellised hädad ilmnevad vahest ja piinlik on. Mida sa siis hiljem seletad neile, et miks sa ära jooksid , kui ma sind nägin?
Teaks isegi vastust, oleks tore:(
Google leidis küll mingise vaste Hirm Kodu Ees – Ekofoobia. Kuid see on ka kõik,mis ma leidsin.
Leiab igasuguseid vasteid sellele, et (nagu vastupidi) hirm kodust ilmajäämise ees jms.
On kellelgi sellise asjaga kogemusi, oskab keegi aidata?
Tänud ette!
