Laps läks kooli. Tunde on sisuliselt 4 iga päev. Kaks vahetundi on söögivahetunnid st 20 minutit. Ühe ajal lapse klass sööb ja teine on siis lihtsalt pikk, söövad teised. Minu laps on täiesti ise, mina ega tema isa pole küll seda soovitanud, otsusutanud vahetundide ajal koduseid töid teha ja ärateha, need ülesanded mis just on teha antud, et ta teeb järjest – lapse enda jutt. Ei anta ka ülearu palju – midagi lõpuni joonistada, loendada ja kirja panna, luuletus pähe vms. Pikapäeva rühma alguseks on siis kõik juba tehtud ja saab kohe mängima hakata. Või ei jäägi ta pikapäevarühma, ja koju tulles jääb vaid õiged asjad kotti pista, ning ta on vaba. Oleneb päevast.
Minu meelest päris tore mõte! Ja eriti, et inimene ise otsustas – olgu lahke ja õppigu aga, millaliganes soovib!!
Nüüd olla õpetaja vahetunni ajal õppimise ja koduste tööde tegemise ärakeelanud. Et las nad parem puhkavad st jooksevad ringi või mängivad nukkudega või autodega (tüdrukutel on tõesti nukud ja poistel autod kaasas, klassis on mängunurk olemas), või mängigu laualmänge.
Kuna minu meelest peab laps õpetajat autoriteediks pidama, ei kostnud ma selle uudise peale midagi. Pigem, ah soo.
Ma saan aru ja ei saa ka.
Laps ei ole pärast kooli väsinud ei vaimselt ega füüsiliselt. On energiat veel kõiksugu ideedeks ja mängudeks.
Ilmselt pole ta väsinud õppetööst ka keset koolipäeva! ISE ta ju hakkas õppima.
Laps muidugi ütles mulle, et ma ikkagi MÕTLESIN selle ülesande lõpuni, mis koju teha jäi 🙂 Seda – mõtlemist- ju ei keelatud!
Kuidas ka mujal elatakse? Kas peaks õpetaja metoodikat ja sellega seoses ka autoriteeti kahtluse alla seadma?! Kui ta juba klassile ütles, siis selleks, et seda muuta, juhul kui ta üldse nõustuks et laps õppigu kui soovib, oleks vaja ju tal enda eelmist korraldust muuta…
