Süda läheb pahaks ja klomp tuleb kurku, kui meenutan enda aastatetagust purunenud abielu vaimse manipulaatori ja vägivalduriga. Kokku andestasin petmise kahel korral (2 x füüsiline). Kolmandal korral jõuti ka samasuguste sõnumiteni (kuigi lubati härdalt, kuidas petmised ei kordu enam iial!), kuni mõtlesin – maksku mis maksab – end kokku võtta ja see vildakas abielu lõpetada. Aitas ka üks sõbranna, kes kujundlikult öeldes mõistuse pähe tagus.
Aga enne olin samasuguses eitus- ja kaitserežiimis, kuna ma lihtsalt ei osanud tol hetkel paremini. Igapäevaselt tambiti mulle kodus, et temal pole midagi viga, süüdi olen mina. Kaks last väikese vahega sünnitanud, end käest lasknud, pole enam tema jaoks aega, tegelen vaid “titemajandusega”. Tal on niigi pingeline aeg tööl, stress. Tuled koju, hakkab ka mingi titekisa pihta, naine ei rahulda jne jne. Hakkasin uskuma, et ongi ju minu süü, et kõrvalt otsima mindi! Tal oli selleks täielik õigus!
Kui jube aeg mu elus. Siiani meenutan õudusega neid etteheiteid ja süüdistusi. Ja lõpuks “aga kuhu sul minna? Kes sind keskharidusega ja kahe lapsega üksikema tahab, ah?”
Siiani tänan end ja oma sõbrannat, et end kokku võtsin, sellest pääsesin ja uuesti elamisväärse elu endale sain. Vaikselt lakun küll siiani haavu (loe: ravin ärevushäiret), kuid ei ole kunagi sellist uhkust, vabanemist ja vabadust tundnud, kui tookord uue kodu uksest lastega ja tuhande kompsuga sisse astusin. Ma suutsin, ära tegin!
Kes iganes end sellisest olukorrast leiab – siit on väljapääs. Ükskõik kui lootusetu see hetkel ei tundu! Manipulaator on teile muidugi selgeks teinud, et ei ole muud võimalust, kui temaga jääda, kuid see päriselt ei ole nii. Eneseväärikus, korras närvid, pingeteta elu/suhe ja endaga rahulolu kaaluvad sajakordselt üles iga-aastase Instagrami uhke lillekimbu-postituse sellest, kui mitu aastat juba abielus on püsitud ja kui “tugevalt” kõigest koos välja on tuldud. See ei ole tugevus. See on hirm. Hirm tundmatuse ees.