Esileht Hobinurk Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid, mis osutusid pettumuseks

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 50 )

Teema: Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid, mis osutusid pettumuseks

Postitas:
Kägu

Lugesin ära “Hommikueine Tiffany juures” ja no nii pettusin. Kuidagi nii segaselt kirjutatud tekst oli, et kohe vihaseks ajas. Jutt, mida Holly suust välja ajas oli mingi eriline jamps ju. Ja kogu see virr-varr. Kõigest sain aru ja raske teos polnud, aga eriliselt lollid tundusid tegelaste vahelised dialoogid. See Truman Capote, nagu lugesin, oli narkomaan ja alkohoolik, ja ju ta laksu all kirjutas, aga miks see teos nii ülihinnatud on, sellest aru ei saa.

Kirjutage oma kehvadest elamustest ülikiidetud raamatute või filmidega. Millistes pettusite.

 

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa seda just pettumuseks nimetada, aga nüüdseks juba aastakümneid olen kuulnud, kuidas Šveijk on megahea raamat ja no mina selle lugemisega hakkama ei saa. Mitu korda olen üritanud, aga no ei lähe üle esimese paarikümne lehekülje mingi valemiga. Ma nagu rumal inimene just ei ole ja raamatuid loen stabiilselt ikka palju, aga vot see ei õnnestu kuidagi 😀

+18
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsena “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”. Alustasin mitu korda, aga jäi pooleli.

Võimalik, et mingit mõju avaldas sellele ka film. Ka seda ei suutnud ma lõpuni vaadata.

Kõik teised Lindgreni raamatud meeldivad.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa seda just pettumuseks nimetada, aga nüüdseks juba aastakümneid olen kuulnud, kuidas Šveijk on megahea raamat ja no mina selle lugemisega hakkama ei saa. Mitu korda olen üritanud, aga no ei lähe üle esimese paarikümne lehekülje mingi valemiga. Ma nagu rumal inimene just ei ole ja raamatuid loen stabiilselt ikka palju, aga vot see ei õnnestu kuidagi 😀

Hah, täpselt sama siin :). Mees mul muudkui tsiteerib Švejki mingites olukordades. Samas olen ise korduvalt üritanud lugeda, aga vot ei saa ka kaugemale kui mõniteist lk. Ei paelu lihtsalt ja ei saa aru sellest huumorist või mis iganes fenomenist selle raamatuga seoses.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Stepihunt, Olemise talumatu kergus, Kellavärgiga apelsin. Esimest ei lugenud isegi lõpuni. Ju ma ei ole lihtsalt piisavalt diip.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen  Švejki lugenud vähemalt 20 korda ja pean  parimaks raamatuks, aga tean inimesi, kes seda lugeda ei suuda. Hašekil on kummaline huumorimeel, millest ei olegi kõigil võimalik aru saada – haridusel ei ole sellega pistmist. Ka minul on pikad tsitaadid sellest raamatust peas.

Ülikooli ajal oldi väga vaimustatud Wilde “Dorian Gray portreest”,  mina nii tohutut vaimustust ei tundnud.

Ei saa aru Coelho fenomenist.

Soovitan lugeda Truman Capote “Külmavereliselt”, see on väga hea raamat. Hommikusööki ei ole lugenud, film on küll hea.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Stepihunt, Olemise talumatu kergus, Kellavärgiga apelsin. Esimest ei lugenud isegi lõpuni. Ju ma ei ole lihtsalt piisavalt diip.

+ Coelho ka. Esimesed ca 10lk ühte tema raamatut lugedes olin väga vaimustuses, sest olid täpsed samad mõtted/nägemus elust nagu minul. Ja siis ta ülejäänud raamatu muudkui korrutas neid samu mõtteid, erinevates vormides. Proovisin ühte raamatut talt veel lugeda ja sellega oli täpselt sama lugu. Nagu..ma ei ole rumal, ma sain aru, mida sa öelda tahad, ei ole vaja seda sama asja üha uuesti ja uuesti rääkida.

Stalker – üliaeglane. Ja  vist ka ülidiip, sest ma ei saanud jälle aru, et mis värk on.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Haa, hea teema! James Joyce’i Ulysses loomulikult. Ei, ma ei lugenud seda läbi. Ei, ma ei kavatse seda mitte kunagi enam lugeda. Ärge mind, palun, iirlastele välja andke. Puänt on selles, et olen inglise filoloog.

Teine, ei ole küll ilukirjandusteis, Derrida Differance. Ma olen sel teemal omal ajal seminaris tarka ka pannud. Tegelikult ei saa ma sellest essugi aru ja ei huvita ka karvavõrdki.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Meister ja Margarita”. No üldse ei haagi see maailm seal.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saanud “Düüni” lugemisega hakkama, kuigi ulme meeldib.

 

“Hommikueine Tiffany juures” ongi mu meelest filmina kultusteos, lugeda… pigem keskpärane. Kuigi ka võib-olla ajastu (kõver)peegel.

 

 

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Tuulest Viidud” ei meeldi ei raamatu ega filmina. Sorry, not sorry.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Dostojevski “Idioot” – algul vaatasin sarjana, midagi ei saanud aru. Siis lugesin raamatukolaka läbi, et äkki oli sari kuidagi “mööda” tehtud – veel segasemaks läks. Lõpuks vaatasin sarja Dostojevski elust ja seal tuli välja, et kirjanik oli selle raamatu suures rahahädas valmis vorpinud ja ka kaasaegsed ei mõistnud “Idiooti”.

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Tuulest Viidud” ei meeldi ei raamatu ega filmina. Sorry, not sorry.

Mina lugesin kõigepealt läbi raamatu ja siis nägin filmi – milline pettumus oli Ashley osatäitja – raamatu järgi arvasin, peaks olema imekena mees, keda siis Scarlett nii ihaldas, aga filmis oli nii hall kuju.

Meister ja Margaritat ei suuda enam lugeda pärast seda, kui vaatasin ära venelaste tehtud seriaali – see oli nii võimas, et kui loen, siis jookseb seriaal silmade ees.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Osho raamatud. Hullemat saasta pole olemas. 3lk lugesin ja tagastasin. Õudne
Klassikutest- Hamlet on jube igav, Kuritöö ja karistus…sama

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ülikiidetud/armastatud ja klassikalised on ikkagi kaks suhteliselt eraldi hulka. Ma ei tea, et nüüd “Kuritööd ja karistust” või “Hamletit” nii väga massides kiidetud oleks. Üks asi, et nad esindavad tänapäeva inimese jaoks väga teistsugust ajastut, neist päriselt arusaamiseks peab üsna hästi tundma ka nende ajastu konteksti. Ja ega ilmselt “Hamlet” Shakespeare’i ajalgi polnud mingi laiade masside ajaviitekirjandus.

James Joyce – ma ise ei ole inglise filoloog ega lugenud. Aga ühes lasteraamatus (“Vahetuslaps”) oli inglise poiss, kes luges vist “Finnegans Wake’i” ja ütles, et ta ei saa mitte millestki aru, aga see on nii ilus. Ilmselt seal mingi selline fenomen on, et keeletundlik inimene võib seda väga nautida.

Mulle oli viimane pettumus paljukiidetud “La La Land”, puhtalt inertsist ja hädavaevu viitsisin lõpuni vaadata.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule ei meeldinud “Düün” filmina. Igav oli. Aga Tristan Priimägi kiitis, et ülihea film.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõustun kriitikaga teemal “Hommikueine Tiffany juures”, kusjuures filmi lõpp on klišee, raamat lõpeb lihtsalt eikuhugi ja kiisumiisu ta ka jättis omapead ja see leidis endale ise kodu, nii et rohkem tühjust, julmust ja ängi kui filmis. Teine, millega osalt nõustun, on “Idioot”, seal on raske lihtsalt aru saada, mis kärbes neid tegelasi täpselt nüüd hammustanud on ja mida see Mõškin üritab. Rogožin on muidugi tüüpiline kirglik vägivaldur, aga teised on üsna aneemilised veidrikud. “Kuritöö ja karistus” samas on mu meelest hea raamat ja sellele ma saan ikka pihta ka, hea on jälgida seal politseiniku tööd ja taktikat ja seda, kuidas mõne inimese alatusel pole piire.

“La La Land” oli lihtsalt igav mu jaoks. Ja Coelho kirjutaks nagu idiootidele, süžeed ju isegi on mõnes teoses mingil määral, aga midagi tema stiilis hakkab vastu.

“Stepihunt” on lihtsalt keskeakriisis suitsiidse ja natuke liiga ennast täis mehe märg unenägu, ei meeldinud see ka mulle.

Selline ma siis olen, kõrge kunst käib liiga suure kaarega üle pea ja mõni natuke lihtsama ajuehitusega inimestele suunatud teos on jälle liiga lapsik.  Õnneks on ikka mulle ka üht-teist toredat vahel lugemiseks sattunud.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule ei meeldinud “Düün” filmina. Igav oli. Aga Tristan Priimägi kiitis, et ülihea film.

Ma olin “Düüni” filmist absoluutses vaimustuses, see oli lihtsalt imeline.

Aga raamatut olin ma varasemalt suure ulmefännina mitu korda lugenud ja oli selline… meh, ei saand nagu hästi pihta ja polnud väga huvitav ka. Aga nüüd peale filmi vaatamist lugesin kohe uuesti ja oli hoopis teine tera. Püüan terve sarja nüüd kohe soojaga ära lugeda.

Nagu öeldud, olen suur ulme- ja veel suurem fantasy-fänn, aga mulle näiteks ei meeldi “Harry Potter”. Olen lugenud ainult esimest raamatut, aga no kohe üldse ei haagi, mitte natukest ka. Samas ma tean mitmeid inimesi, kellele muidu ulme ega fantasy üldse vastuvõetav ei ole, aga HP jälle väga meeldib. Mine võta siis kinni…

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vihurimäe – suure surmaga lugesin läbi, õudne raamat.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nagu öeldud, olen suur ulme- ja veel suurem fantasy-fänn, aga mulle näiteks ei meeldi “Harry Potter”. Olen lugenud ainult esimest raamatut, aga no kohe üldse ei haagi, mitte natukest ka.

Esimene osa ongi vilets, seal on lausa silmaga näha, kuidas ta veel kirjutada ei oska. Järgmised on juba palju, palju paremad kõik.

Kuritöö ja karistus oli nii sünge, et lihtsalt ma ei suuda lugeda. No ei taha sellist painajat. Sofi Oksase Puhastuse lugesin suure tahtejõuga läbi, aga no ei istu mulle see porikärbse jälgimise lõputu kirjeldus..

Ja mis peaksin ära mainima, ei ole küll teemaks, aga Armastus kolme apelsini vastu – no ei suuda seda lavastust vaadata, mina huumorit seal ei näe, lihtsalt jama mu meelest.. Inimesed ikka nii erinevad.

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule ei meeldinud “Düün” filmina. Igav oli. Aga Tristan Priimägi kiitis, et ülihea film.

Ma olin “Düüni” filmist absoluutses vaimustuses, see oli lihtsalt imeline.

Aga raamatut olin ma varasemalt suure ulmefännina mitu korda lugenud ja oli selline… meh, ei saand nagu hästi pihta ja polnud väga huvitav ka. Aga nüüd peale filmi vaatamist lugesin kohe uuesti ja oli hoopis teine tera. Püüan terve sarja nüüd kohe soojaga ära lugeda.

Nagu öeldud, olen suur ulme- ja veel suurem fantasy-fänn, aga mulle näiteks ei meeldi “Harry Potter”. Olen lugenud ainult esimest raamatut, aga no kohe üldse ei haagi, mitte natukest ka. Samas ma tean mitmeid inimesi, kellele muidu ulme ega fantasy üldse vastuvõetav ei ole, aga HP jälle väga meeldib. Mine võta siis kinni…

Ma just see inimene, kes eriti ulmet ega fantaasiat ei loe, aga mingid(vist siis mainstream) asjad nagu Potter, LOTR ja Troonide mäng näiteks meeldivad väga. Esimesed kaks on tegelikult ühed mu lemmikud läbi aegade.

Ja Düüni film oli mu meelest nii hea, et ma oleks seal kinos võinud vabalt veel sama palju aega otsa istuda kui ainult edasi oleks näidatud. See oli kuidagi nii….ilus vaadata.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

LaLaLand ja Star is born viimase aja filmidest – ei mõista, mida seal kiidetakse.

Paljude raamatutega on nii, et kunagi teismelisena ja kahekümneste alguses lugesin neid ja mäletan seda emotsiooni… nüüd tahaks sama uuesti kogeda ja olen võtnud selle eesmärgiga kunagised lemmikud ette. Ja ei leia enam seda, mida kunagi tundsin neid lugedes. Ju siis elatud elu mõjutab nii palju ka lugemiskogemust.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Natuke teemast mööda, sest pole klassika, aga mina ei suuda vaimustuda Cecilia Aherni raamatute fenomenist. “P.S I love you” oli filmina hea, seega lugesin ka raamatu läbi aga tema teised teosed- sorry, no ei kõneta. Paarkümmend lehte loetud ja siis rändab raamat tagasi riiulisse.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Balzaci teosed on minu meelest päris raskesti loetavad, olen olnud kooliajal sunnitud üsna mitu läbi lugema a pmt midagi ei mäleta. Ja olen üsna palju, ma ei kujuta ette, kas ja kuidas kaasaja lapsed sellest läbi närivad või mida kaasa saavad.

Uutest menukitest ülistatud “Kus laulavad langustid” – no punnitasin läbi lugeda (nii kiidetud ju), dialoogid olid minu arvates täiesti kohutavad- inimesed ei räägi niimoodi. Tegelased ebausutavad, pealiin totter ja lõputud looduskirjeldused padurast paduigavad.

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hugo ja Balzac – koolis tuli lugeda, rohkem ei iial.

“Moby Dick” – esimestest lehekülgedest edasi ei saanud.

Hästi loetavad on sellised autorid nagu Faulkner, Woolf, Waltari.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Sada aastat üksildust” – ma olen 2 korda hakanud lugema ja mõlemad korrad jäi raamat kuskil maal pooleli.

Apteeker Melchiori raamatud – jälle, olen püüdnud neile anda teist, kolmandat jne võimalust, aga mu meelest kuidagi tüütud – miks, ma öelda ei oska.

Ja sealsamas siin mainitutest nii “Meister ja Margarita” kui nt “Idioot” on mul korduvalt (lihtsalt kirjandusnaudingu pärast) läbi loetud ja klassikalisest kirjandusest ühed täitsa  lemmikutest. Ja Tjorveni filmid ja raamatud samuti meeldivad üliväga (nagu ka muu Lindgreni looming).

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Balzaci teosed on minu meelest päris raskesti loetavad, olen olnud kooliajal sunnitud üsna mitu läbi lugema a pmt midagi ei mäleta. Ja olen üsna palju, ma ei kujuta ette, kas ja kuidas kaasaja lapsed sellest läbi närivad või mida kaasa saavad.

Kui kummaline! Lugesin teismelisena Balzaci kogutud teoseid (15 paksu raamatut) kordi ja kordi, väga meeldisid.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui kummaline! Lugesin teismelisena Balzaci kogutud teoseid (15 paksu raamatut) kordi ja kordi, väga meeldisid.

Minule ka meeldisid ja ei olnud sugugi raske lugeda :). Naljakas, et siis muudkui õiendati, et ma liiga palju loen, see on umbes sama, nagu miks praegu lapsed arvutis istuvad. Mina olin oma vanemate ja sugulaste arvates jube looder, sest muudkui istusin õues ja lugesin Balzaci. Samal ajal oleks ju võinud näiteks peenraid rohida või tube koristada. Palju kokkupõrkeid oli sel teemal. Nüüd oleks vanematel sellise teismelise üle väga hea meel. Kõik maailmas muutub.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen suur raamatute fänn ja arvan ise, et olen küllaltki hea lugemusega, aga no Stepihunt, Klaaspärlimäng ja Jaan Krossi teosed ei ole mul kunagi edenenud: pole ühtki neist lõpuni lugenud.

Samas jälle: Meister ja Margarita, Kuritöö ja karistus ning Harry Potteri sari on minu jaoks tõelised lemmikud. Kuigi täpsustuseks: Kuritöö ja karistus on mul elus ainult üks kord loetud, elasin sellesse nii sisse, et põdesin pärast lugemist paar nädalat tõsist meeleolulangust, selline tunne oli, nagu oleksin ise kellegi ära tapnud. Sellist ängi ei ole ükski teine raamat minus tekitanud, uskumatu! 🙂

Seega võib tõesti öelda, et maitsed on ikka kardinaalselt erinevad ja fakt, et raamatuid ja lugemist armastad, ei tähenda sugugi, et kõik kiidetud teosed automaatselt meeldivad ja mõnusad lugeda on 🙂 Huvitav jah võrrelda, kuidas üks või teine teos on inimestes täiesti vastandlikke tundeid tekitanud.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Stepihunt, Olemise talumatu kergus, Kellavärgiga apelsin. Esimest ei lugenud isegi lõpuni. Ju ma ei ole lihtsalt piisavalt diip.

Lisaksin nendele “Sada aastat üksildust.” Kohtuav jura minu meelest. Ometi nii hinnatud, nii hinnatud.

+1
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 50 )


Esileht Hobinurk Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid, mis osutusid pettumuseks