Nõustun kriitikaga teemal “Hommikueine Tiffany juures”, kusjuures filmi lõpp on klišee, raamat lõpeb lihtsalt eikuhugi ja kiisumiisu ta ka jättis omapead ja see leidis endale ise kodu, nii et rohkem tühjust, julmust ja ängi kui filmis. Teine, millega osalt nõustun, on “Idioot”, seal on raske lihtsalt aru saada, mis kärbes neid tegelasi täpselt nüüd hammustanud on ja mida see Mõškin üritab. Rogožin on muidugi tüüpiline kirglik vägivaldur, aga teised on üsna aneemilised veidrikud. “Kuritöö ja karistus” samas on mu meelest hea raamat ja sellele ma saan ikka pihta ka, hea on jälgida seal politseiniku tööd ja taktikat ja seda, kuidas mõne inimese alatusel pole piire.
“La La Land” oli lihtsalt igav mu jaoks. Ja Coelho kirjutaks nagu idiootidele, süžeed ju isegi on mõnes teoses mingil määral, aga midagi tema stiilis hakkab vastu.
“Stepihunt” on lihtsalt keskeakriisis suitsiidse ja natuke liiga ennast täis mehe märg unenägu, ei meeldinud see ka mulle.
Selline ma siis olen, kõrge kunst käib liiga suure kaarega üle pea ja mõni natuke lihtsama ajuehitusega inimestele suunatud teos on jälle liiga lapsik. Õnneks on ikka mulle ka üht-teist toredat vahel lugemiseks sattunud.
