Esileht Hobinurk Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid, mis osutusid pettumuseks

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 99 )

Teema: Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid, mis osutusid pettumuseks

Postitas:
Kägu

Kooli kohustuslikust kirjandusest oli “Meister ja Margarita” kõige jubedam. Lugeda meeldis aga no sellest raamatust närisin kuidagi ennast läbi ja meeles ainult kui absurdne see oli ja mingit loogikat polnud.

Vene kirjandusega jätkates “Anna Karenina” no raske lugeda teost kui ühtegi meeldivat tegelast ei ole. Keira Knightley-ga film sellest oli ka kohutav, kui raamatut enne lugenud poleks oleks vist väga segaseks jäänud.

“Vihurimäe” oli ka täielik pettumus, teised Brönte õdede teosed meeldivad väga, aga ei saa aru miks see just teistega vōrreldes esile toodud on.

Tõde ja õiguse lugemise jätsin ka kuskil teise osa 60ndal leheküljel pooleli, linnateatri etendus sellest oli sama igav.

“Jumalaema kirik Pariisis” olen ka mitu korda alustanud aga pooleli jätnud. “Hüljatud” samas on suur lemmik ja olen mitu korda lugenud.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen korduvalt alustanud, kuid peale paari lk ära pannud “Jane Eyre” ja “Jumalaema kiriku kellalööja”.

Jane Eyre ja Jumalaema kirik Pariisis on minu absoluutsed lemmikud jällegi 😁, eriti just viimane. Olen seda lugematu arv kordi lugenud ja isegi lõpus olevad lisaseletused olid kunagi peas.
Samas Hugo Hüljatud ei istu mulle üldse.

Arusaamatuks jäi mulle Potter, ei suuda mõista, mis selles köidab. Filmiga sama lugu.
Kuristik rukkis sama asi, no ei kõneta.
Tõde ja õigus – loetav on ainult esimene osa.

Paljukiidetud ja fännatud Luule Viilma raamatud – absoluutselt mõistetamatud minu jaoks. Ei suua lugeda.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lõpetasin just Anna Karenina. Ei tea, kust alata. Võibolla sellest, et raamatus, mille nimi on Anna Karenina, räägiti Annast võibolla 25% ulatuses. Umbes poole pealt hakkasin lihtsalt valikuliselt lugema ja lehti vahele jättes edasi lappama. Igavesti kestev jauramine põllumajanduse, kohaliku poliitika, filosoofia, usu jms teemadel. Tegelased muutusid kõik lõpuks nii rumalateks, et… Mitte Anna Karenina vaid Anna kannatust oleks pidanud selle raamatu nimi olema.

+13
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lõpetasin just Anna Karenina. Ei tea, kust alata. Võibolla sellest, et raamatus, mille nimi on Anna Karenina, räägiti Annast võibolla 25% ulatuses. Umbes poole pealt hakkasin lihtsalt valikuliselt lugema ja lehti vahele jättes edasi lappama. Igavesti kestev jauramine põllumajanduse, kohaliku poliitika, filosoofia, usu jms teemadel. Tegelased muutusid kõik lõpuks nii rumalateks, et… Mitte Anna Karenina vaid Anna kannatust oleks pidanud selle raamatu nimi olema.

Loe parem Mills&Boon tüüpi naistekaid. Seal ei targutata,  vaid minnakse kohe asja juurde. Õnnelik lõpp ka kindel. Naine abiellub oma musklilise tursaga kindlasti.

+5
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lõpetasin just Anna Karenina. Ei tea, kust alata. Võibolla sellest, et raamatus, mille nimi on Anna Karenina, räägiti Annast võibolla 25% ulatuses. Umbes poole pealt hakkasin lihtsalt valikuliselt lugema ja lehti vahele jättes edasi lappama. Igavesti kestev jauramine põllumajanduse, kohaliku poliitika, filosoofia, usu jms teemadel. Tegelased muutusid kõik lõpuks nii rumalateks, et… Mitte Anna Karenina vaid Anna kannatust oleks pidanud selle raamatu nimi olema.

Loe parem Mills&Boon tüüpi naistekaid. Seal ei targutata, vaid minnakse kohe asja juurde. Õnnelik lõpp ka kindel. Naine abiellub oma musklilise tursaga kindlasti.

Mul ei ole vaja, et lõpp oleks õnnelik või keegi kellegagi abielluks. Mul on vaja, et huvitav oleks, ükskõik, mis võtmes siis. Anna Karenina võib klassika ju olla, aga kõik klassika ei ole tegelikult tingimata hea lihtsalt sellepärast, et tegu klassikaga on (siin kohal juhiks sinu tähelepanu ka antud teema pealkirjale. Et mida sa siit täpselt leida lootsid..?). Ma ei tunne, et peaksin kõike klassikalist tagant kiitma, et intelligentset muljet jätta. Su kibedast reageeringust saan aru, et sina seda raamatut nautisid vist ja ma astusin sulle kuidagi eriti valusalt jala peale sellega, et mulle ei meeldinud? Üsna lapsik reageering, eriti arvestades, et sa oma kommentaaris tundud vihjavat, et hoopis mina olen küündimatu. PS. et asjad selged oleks – ma mingeid naistekaid ja armastusromaane ei loe. Nagu üldse. Aga kui keegi loeb, siis…andku minna. I ain´t judging.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Sõrmuste isand”

Ei suuda ei lugeda ega filmi vaadata.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lugesin lapsega Timm Thalerit, ja ei suutnud ka lapsele ära põhjendada, miks see kohustuslik peaks olema. Sama Meelisega, nii igav ja ühekülgne. Langustide osas nõus – arusaamatu, mis seal nii erilist. Coelho ja nt Dale Carnegie – kuidas võita sõpru… ei suutnud lugeda, üks mõte kogu raamatu kohta.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei ole viimasel ajal enam palju lugenud, aga varasemast mäletan, et Jane Eyre ja Jumalaema kirik Pariisis olid minu vaieldamatud lemmikud. Viimase puhul on väga palju kiriku kirjeldusi. Need kohad lasin diagonaalis üle. Kuid lugu ise oli lõpmatult huvitav. Meeldis ka Tõde ja õigus I osa. Samuti palju lohisevaid olustiku kirjeldusi, aga sisu iseenesest väga hea. Minu jaoks tegi selle raamatu heaks teatud ütlused. Ma vist joonisin paremad väljendid isegi alla plaaniga neid pärisellu üle võtta.

Teisi osasid lugenud ei ole. Tõde ja Õigus V olen käinud Linnateatris vaatamas. Ja teatritükina meeldis väga.

Läbi ei suutnud lugeda Kuritöö ja karistust. See oli koolis kohustuslik kirjandus. Kuidagi kolme peale vastasin selle ära, kasutades vist raamatu lühikirjeldust.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Anna Karenina võib klassika ju olla, aga kõik klassika ei ole tegelikult tingimata hea lihtsalt sellepärast, et tegu klassikaga on

Mulle endale Tolstoi ka üldse ei istu, koolis kohustuslikku “Sõda ja rahu” lugesin siit-sealt ja sain oma hinded kätte – muidu olin selles vanuses väga suur lugeja. Aga sellest sinu lausest võib tuletada, et “kõik klassika ei ole hea, näiteks “Anna Karenina” ei ole hea”. Ühesõnaga: mulle ei meeldi = on halb raamat. Jah, halbu raamatuid on päriselt ka olemas, aga klassikaks ei saa neist ükski. Aga klassika, see ei ole tänapäeva kirjandus, eks. Sellega on üldjuhul nii, et omas ajas oli ta palju rohkem laiatarbe-kirjandus kui nt sada aastat hiljem, sest tuttava konteksti tõttu pakkus huvi rohkematele (kuigi on ka erandeid, mõni klassikateos nõuab lugejalt nii suurt erudeeritust, et olles küll ajatult hea, pole ometi kunagi eriti laialt armastatud).

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Anna Karenina võib klassika ju olla, aga kõik klassika ei ole tegelikult tingimata hea lihtsalt sellepärast, et tegu klassikaga on

Mulle endale Tolstoi ka üldse ei istu, koolis kohustuslikku “Sõda ja rahu” lugesin siit-sealt ja sain oma hinded kätte – muidu olin selles vanuses väga suur lugeja. Aga sellest sinu lausest võib tuletada, et “kõik klassika ei ole hea, näiteks “Anna Karenina” ei ole hea”. Ühesõnaga: mulle ei meeldi = on halb raamat. Jah, halbu raamatuid on päriselt ka olemas, aga klassikaks ei saa neist ükski. Aga klassika, see ei ole tänapäeva kirjandus, eks. Sellega on üldjuhul nii, et omas ajas oli ta palju rohkem laiatarbe-kirjandus kui nt sada aastat hiljem, sest tuttava konteksti tõttu pakkus huvi rohkematele (kuigi on ka erandeid, mõni klassikateos nõuab lugejalt nii suurt erudeeritust, et olles küll ajatult hea, pole ometi kunagi eriti laialt armastatud).

Ei ma päris nii seda ei mõelnud. Kuna mu tsiteeritud inimese tekstist jäi mulje, et sellepärast, et see on klassika, peaks see universaalselt meeldima kõigile ja alati ja kui ei meeldi, siis oled harimatu mats, siis vastasingi sellest lähtuvalt. Pigem on see, mis ma tahtsin öelda, et “kõik klassika ei pea kõigi meelest hea olema”.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuna mu tsiteeritud inimese tekstist jäi mulje, et sellepärast, et see on klassika, peaks see universaalselt meeldima kõigile ja alati ja kui ei meeldi, siis oled harimatu mats, siis vastasingi sellest lähtuvalt.

Ei, otseselt seda muljet ei jäänud, vaid pigem mulje “kui sulle ei meeldi klassikaline kirjandusteos, siis oled madalalaubaline, kes võiks jääda naistekate juurde”. Mis ka muidugi on täiesti vale seos. Klassika ei tähenda kindlasti kirjandust, mis peaks universaalselt meeldima kõigile ja alati. Vaid kirjandust, mis on nii universaalselt hea, et elab üle oma ajastu piiride. Ja mitte nii, et minu või sinu meelest see ikka ei ole hea. Minu või sinu meelest see ei pruugi olla huvitav või lugema kiskuv – see määratleb raamatut lähtuvalt lugeja eelistustest, taustast ja võimetest, aga ei anna hinnangut raamatule kui sellisele. Võib ju öelda, et see on tähenärimine, räägitakse ju ikka, et üks või teine on minu meelest hea raamat. Aga kui lugeda siin kõiki neid kägude kommentaare stiilis “proovisin lugeda sellist klassikateost ja see on täitsa jama” – nad ei kirjuta ehk küll otse, et miks selline jama raamat üldse on klassikaks kuulutatud ja mida inimesed ometi küll selles leiavad, aga vägisi tekib selline tunne. Vabandust, kui ma eksin.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole küll teemasse, sest tahan kommenteerida hoopis teatrilavastust. Rakvere “Tavaline ime” on nii pagana välja müüdud kogu aeg, kuigi piletid on kallimad kui muidu, 25 € tükk. Aga, oh imet, õnnestus saada piletid. Esimesse ritta koguni. Tavaliselt tähendab pidevalt väljamüüdud saal head tükki. Kui rabavat kunstielamust ei saa, siis naerda või nutta ikka. Seekord… Mul on kahju sellest raisatud ajast ja raisatud rahast ja ma üldse ei saa aru, miks need inimesed seda hordide kaupa vaatama tormavad.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Tuulest Viidud” ei meeldi ei raamatu ega filmina. Sorry, not sorry.

Filmina olen jupiti näinud, erilist muljelt ei jätnud. Kui raamatut lugesin siis lihtsalt vihastasin. Mis krdi suur armastuslugu, Scarlett oli ju suht juhm tgelane.

Lugesin kunagi kusagilt, et autor olevatki mõelnud Scarletti sellise antikangelasena ja teda üllatas see, et lugejad said kuidagi hoopis teistmoodi aru.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paljud kohustusliku klassikalise kirjanduse teosed tuli meil läbi lugeda laste või teismelistena. Mitte kõik, aga osad neist raamatutest ongi mõeldud sellises vanuses lugemiseks. Mul on kombeks loetud raamatute sisu täielikult unustada, nii et ma enam ei oska öelda, kui väga mulle “Kuristik rukkis” praegu meeldiks, aga teismelisena, ma mäletan, nautisin seda raamatut väga. Siis meeldis mulle ka “Jane Eyre” (olin vist 13), mistõttu on täiesti normaalne, et 30ndate keskel ma enam selliseid raamatuid lugeda ei viitsiks. Aga sellise elukogemuse ja intelligentsiga, mis mul tol hetkel oli, olid need raamatud sobivad. Nii et tundub ebaõiglane neid raamatuid kehvadeks nimetada, lihtsalt tuleks piirduda eakohase kirjandusega.

Coelho puhul oli mu arust sama teema, et 20-aastasena üks raamat läbi lugeda oli igati okei. Rohkem pole vaja, mõte kordub. Samas kui Osho on mu meelest igas vanuses totaalne jamps.

“Tõde ja õigus” I osa on mu lemmikraamat, samas kui II osa võiks prügikasti visata, hullemat jura on raske leida. Lihtsalt kui peategelane on nii ebasümpaatne (sest ta on nii puruloll), siis ei suuda lugeda, 200 lk punnitasin, enne kui pooleli jätsin.

Krossi on siin nimetatud. “Kolme katku vahel” oli mu meelest väga hea ja mõnusasti loetav.

Uutest raamatutest tooks välja Osolini “Kus lendab part” – sorry, aga jama. Ei soovita kellelgi selle lugemisele aega raisata. Miks väga hea huumorisoonega Mart Juur on selle raamatu kohta öelnud “kriminaalselt naljakas”, jääb täiesti arusaamatuks. Naerda ei saanud kordagi.

 

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

samas kui II osa võiks prügikasti visata, hullemat jura on raske leida. Lihtsalt kui peategelane on nii ebasümpaatne (sest ta on nii puruloll), siis ei suuda lugeda, 200 lk punnitasin, enne kui pooleli jätsin

No eks ole: mulle hakkas vastu, järelikult on selline jama, et võiks prügikasti visata! Ausalt, ma ei arva midagi sinu enda kohta selle järgi, et sulle “Tõe ja õiguse” II osa ei meeldi, no lihtsalt on selline raamatumaitse, eks ole. Aga hea raamatu tunnus tegelikult ei ole see, et peategelane on tark ja sümpaatne. Seal on hoopis teistsugused kriteeriumid.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

samas kui II osa võiks prügikasti visata, hullemat jura on raske leida. Lihtsalt kui peategelane on nii ebasümpaatne (sest ta on nii puruloll), siis ei suuda lugeda, 200 lk punnitasin, enne kui pooleli jätsin

No eks ole: mulle hakkas vastu, järelikult on selline jama, et võiks prügikasti visata! Ausalt, ma ei arva midagi sinu enda kohta selle järgi, et sulle “Tõe ja õiguse” II osa ei meeldi, no lihtsalt on selline raamatumaitse, eks ole. Aga hea raamatu tunnus tegelikult ei ole see, et peategelane on tark ja sümpaatne. Seal on hoopis teistsugused kriteeriumid.

Et….tegelikult see teema ongi siin tehtud isikliku arvamuse avaldamiseks. Ja see kui keegi arvab, et raamatu võiks prügikasti visata, siis see ongi tema isiklik arvamus. Ja kui talle ei meeldinud raamat, sest peategelane ei meeldinud, siis on see ka tema enda valik. Miks sa üldse tunned, et pead siin kõikide negatiivselt arvustatud raamatute kaitseks välja astuma ja neid õigustama kuidagi? Ja sellest viimasest lausest jääb mulje nagu sa tahaks meid lolle harida vms. Et kui sa räägid, et tegelikult peate hoopis seda või toda hindama seal, siis hakkame kohe oma arvamusi lihtsalt selle põhjal ümber kujundama.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Film “Birdman” – Oscari võitnud ja palju muid auhindu ning tunnustust saanud – üks imelikuimaid filme, mida vaadanud olen. Halvas mõttes imelik.

Film “The Shape of Water” – no ma ei tea…kuidagi suutsin ikka lõpuni vaadata, aga teist korda kindlasti mitte enam.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Film “Birdman” – Oscari võitnud ja palju muid auhindu ning tunnustust saanud – üks imelikuimaid filme, mida vaadanud olen. Halvas mõttes imelik.

Ja minu arvates just heas mõttes imelik. Ikka väga pikalt hiljemgi mõtlesin sellest filmist. Kuidagi väga hinde läks mulle.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle meeldiks lugeda rohkem külastajate ausaid arvamusi teatritükkide kohta. Eriti keeruline on 12-13 a lapsega – ei tahaks, et ta satuks kehvi tükke vaatama, lastekad ei sobi, paljud täiskasvanute omad ka mitte. väga raske on ette ennustada tüki tegelikku kvaliteeti. tuleb meelde üks nukuteatri jõuluetendus, kus oli elevant vms – lugu ise oli etteaimatav ja üheplaaniline, muusikaga ka koonerdati. Aga koolid käisid massiliselt vaatamas, selliste tükkidega luuakse “teater on igav” kuvand, sama on kihustusliku kirjandusega, peaks olema rohkem valikuvõimalusi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle meeldiks lugeda rohkem külastajate ausaid arvamusi teatritükkide kohta. Eriti keeruline on 12-13 a lapsega – ei tahaks, et ta satuks kehvi tükke vaatama, lastekad ei sobi, paljud täiskasvanute omad ka mitte. väga raske on ette ennustada tüki tegelikku kvaliteeti. tuleb meelde üks nukuteatri jõuluetendus, kus oli elevant vms – lugu ise oli etteaimatav ja üheplaaniline, muusikaga ka koonerdati. Aga koolid käisid massiliselt vaatamas, selliste tükkidega luuakse “teater on igav” kuvand, sama on kihustusliku kirjandusega, peaks olema rohkem valikuvõimalusi.

Mulle ei meeldinud üldse Ugalas etenduv”Sõprusest. Armastusest.Hullumeelsusest”. Aga saal oli täis ja paljud paistsid nautivat nii et tõenäoliselt oli seal midagi, millele ma lihtsalt pihta ei saanud. Võibolla vene satiir ei ole minu teema.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Film “The Shape of Water” – no ma ei tea…kuidagi suutsin ikka lõpuni vaadata, aga teist korda kindlasti mitte enam.

Nõustun, nõme, klisheelik film!

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks sa üldse tunned, et pead siin kõikide negatiivselt arvustatud raamatute kaitseks välja astuma ja neid õigustama kuidagi? Ja sellest viimasest lausest jääb mulje nagu sa tahaks meid lolle harida vms. Et kui sa räägid, et tegelikult peate hoopis seda või toda hindama seal, siis hakkame kohe oma arvamusi lihtsalt selle põhjal ümber kujundama.

Ilmselt selles mõttes tahtsin jah harida, et juba teemapüstituses on mu arust teatud käärid: klassikaline, kiidetud, armastatud – need määratlused võivad omavahel kattuda, aga hästi palju oleneb sellest, kes räägib. Suurem osa nn klassikalisest kirjandusest-filmikunstist ei ole kindlasti suurema osa inimeste jaoks armastatud, sest jääb tänapäeval lihtsalt sisuliselt ja stiililiselt kaugeks. Määratlus “kiidetud” võib olla klassika puhul üldkehtiv, kui lugeda kiitjaks akadeemilist kultuurilugu. Kui kiitjaks-laitjaks on tavalugeja, siis see hinnang ei määratle teost klassikaliseks (või heaks), vaid nende hinnangute suurema hulga analüüsil saab teada, kas teos on praegu pigem armastatud või mitte.

Ja ma kindlasti ei taha, et keegi peaks hakkama oma arvamusi ümber kujundama. Lihtsalt prügikasti viskamine on raamatu (klassikalise kirjandusteose) jaoks liiga negatiivne kujund, isegi kui seda sõna-sõnalt ei mõeldud. Prügikasti visates justnagu ütled, et keegi teine ka kunagi ei peaks seda lugeda saama, sest see on nii halb.

Kui me koolis pidime lugema “Sõda ja rahu”, see oli ilmselt mingis keskkooliklassis, seletasin mina ka õpetajale tiineka ülbuses, et mis mõttes keegi on raisanud oma aega paksu raamatu kokkukirjutamisele, kui mina nüüd võtan selle ja ei vaevu rohkemaks kui see tunni-paariga läbi sirvida. Õpetaja ilmselt muigas minu jutu peale, nagu minagi nüüd tagantjärele.

 

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks sa üldse tunned, et pead siin kõikide negatiivselt arvustatud raamatute kaitseks välja astuma ja neid õigustama kuidagi? Ja sellest viimasest lausest jääb mulje nagu sa tahaks meid lolle harida vms. Et kui sa räägid, et tegelikult peate hoopis seda või toda hindama seal, siis hakkame kohe oma arvamusi lihtsalt selle põhjal ümber kujundama.

Ilmselt selles mõttes tahtsin jah harida, et juba teemapüstituses on mu arust teatud käärid: klassikaline, kiidetud, armastatud – need määratlused võivad omavahel kattuda, aga hästi palju oleneb sellest, kes räägib. Suurem osa nn klassikalisest kirjandusest-filmikunstist ei ole kindlasti suurema osa inimeste jaoks armastatud, sest jääb tänapäeval lihtsalt sisuliselt ja stiililiselt kaugeks. Määratlus “kiidetud” võib olla klassika puhul üldkehtiv, kui lugeda kiitjaks akadeemilist kultuurilugu. Kui kiitjaks-laitjaks on tavalugeja, siis see hinnang ei määratle teost klassikaliseks (või heaks), vaid nende hinnangute suurema hulga analüüsil saab teada, kas teos on praegu pigem armastatud või mitte.

Ja ma kindlasti ei taha, et keegi peaks hakkama oma arvamusi ümber kujundama. Lihtsalt prügikasti viskamine on raamatu (klassikalise kirjandusteose) jaoks liiga negatiivne kujund, isegi kui seda sõna-sõnalt ei mõeldud. Prügikasti visates justnagu ütled, et keegi teine ka kunagi ei peaks seda lugeda saama, sest see on nii halb.

Kui me koolis pidime lugema “Sõda ja rahu”, see oli ilmselt mingis keskkooliklassis, seletasin mina ka õpetajale tiineka ülbuses, et mis mõttes keegi on raisanud oma aega paksu raamatu kokkukirjutamisele, kui mina nüüd võtan selle ja ei vaevu rohkemaks kui see tunni-paariga läbi sirvida. Õpetaja ilmselt muigas minu jutu peale, nagu minagi nüüd tagantjärele.

Keskkooli tiinekas peab iga paksu raamatut aja raiskamiseks. See pole pädev võrdlus. Inimene, kes on elu jooksul hea hulga pakse raamatuid läbi lugenud ega arva, et paksu raamatu kirjutamine on tohutu elu ja aja raiskamine, on vast pädevam kaht paksu raamatut omavahel võrdlema.

Veel puust ja punaseks:

“Tõe ja õiguse” I osa on mu lemmikraamat. Nii Eesti kui kõigi teiste autorite seast.

“Tõe ja õiguse” II osa on minu meelest totaalne jura. Ei soovita kellelegi.

Elu on liiga lühike, et halbu raamatuid lugeda. Kui mõnel autoril on raamatuid, mis on väga hästi välja kukkunud, ei tähenda see veel seda, et kõik tema sulest pärinev on puhas kuld. Ei ole ka Tammsaare nii püha, et absoluutselt kõik tema raamatud meeldima peaks.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inglise patsient – film meeldis väga, raamat ei edenenud üldse.

Austeni puhul on filmid väga head, raamatud saan vaevaliselt lõpuni.

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Tõe ja õiguse” II osa on minu meelest totaalne jura. Ei soovita kellelegi. Elu on liiga lühike, et halbu raamatuid lugeda. Kui mõnel autoril on raamatuid, mis on väga hästi välja kukkunud, ei tähenda see veel seda, et kõik tema sulest pärinev on puhas kuld. Ei ole ka Tammsaare nii püha, et absoluutselt kõik tema raamatud meeldima peaks.

Kui sulle väga meeldib “Tõde ja õigus” I, siis võibolla ka Knut Hamsuni “Maa õnnistus”. Aga kindlalt ma ei julge öelda, maitsed on ikka väga erinevad.

Siiski, “Tõe ja õiguse” II osa mina võin küll lugemiseks soovitada (eriti veel neile, kellele talupojaelu teema väga ei sobi, nii et I osa jätab külmaks). See on Tammsaarel täiesti korralik raamat. Pigem III osa peetakse vähem õnnestunuks. Aga IV ja V osa on jällegi head, kumbki omamoodi. V osa meenutab kõige rohkem esimest, aga on mõnevõrra tumedama tooniga – jällegi ei või pead anda, et sulle meeldib. “Põrgupõhja uut vanapaganat” ma ilmselt sulle ei soovitaks, see on stiililt hoopis teistsugune. Mu enda lemmik Tammsaarelt muide on hoopis “Kõrboja peremees”, selline parasjagu napp, väljapeetud ja hästi poeetiline.

Ja kordan, loomulikult ei ole ükski kuulus kirjanik nii “püha”, et kõigile kõik tema raamatud meeldima peaks. Või isegi et kõik tema sulest pärinev oleks puhas kuld, st hea kirjandus. Näe, meil on täitsa palju ühiseid arvamusi, ainult see üks aspekt – et raamat võib siiski objektiivselt võttes hea olla ka siis, kui see mulle ei meeldi – on erinev. Jah, elu on liiga lühike, et halbu raamatuid lugeda, aga ma mõistan, et isegi kõige triviaalsemale naistekale on kuskil oma lugeja, kellele sellest saadav lugemiselamus korvab raamatu objektiivse halbuse – järelikult tema jaoks see ei ole “halb” raamat. Nii et minu sõnadega: elu on liiga lühike, et lugeda raamatuid, mis sulle ei meeldi. Ja otsusta ise, mis sulle meeldib ja mis mitte, ära kuula kägu, kes ütleb, et see või see on totaalne jura ja ta ei soovita seda kellelegi.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma õpetan oma lastele kogu aeg, et toidu kohta võib öelda “See ei maitse mulle”, aga mitte “See on vastik”, “Öka!” vmt. Täpselt samuti võib kultuurne inimene rahumeeli öelda kirjandusklassikasse kuuluva raamatu kohta, et see ei meeldi talle, tundub talle igav, ta ei mõista selle raamatu fenomeni, aga kui hakatakse kasutama selliseis väljendeid nagu “totaalne jura”, “võiks prügikasti visata” jne, siis räägib see rohkem ütleja enda kui raamatu või kunstiteose kohta.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Veebiraamat

Soovitaksin lugeda raamatut “Hinge olemus ja eksistents”, mis on omapärane ja vaatleb maailma läbi nn hingeprisma. Otsingut kasutades leiab üsna kiiresti üles ning lugemise eest maksma ei pea.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siiski, “Tõe ja õiguse” II osa mina võin küll lugemiseks soovitada (eriti veel neile, kellele talupojaelu teema väga ei sobi, nii et I osa jätab külmaks). See on Tammsaarel täiesti korralik raamat.

See on lõputu ususoigumine ja täielik lugemise enesetapp.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keskkooli tiinekas peab iga paksu raamatut aja raiskamiseks. See pole pädev võrdlus.

Järgmine üldistus, mis ei pea paika. “Keskmine” keskkooli tiinekas peab iga paksu raamatut ajaraiskamiseks. Mina keskkooli tiinekana olin juba aastatepikkuse paksude raamatute lugemise kogemusega. Täpselt ma oma lugemisajalugu ei mäleta, aga näiteks on meeles, et 4. klassis lugesin “Hirvekütti” ja väga meeldis, selle järel teised Nahksuka jutud. Lugesin ka meeldinud raamatuid korduvalt üle. Ja olen kuulnud, et tänapäevalgi veel leidub selliseid tiinekaid. Ega need Harry Potteri raamatud ka õhukesed ei ole ja nende fänne on vist täitsa palju, ja mis need tänapäeva noorteraamatud kõik on.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keskkooli tiinekas peab iga paksu raamatut aja raiskamiseks. See pole pädev võrdlus.

Järgmine üldistus, mis ei pea paika. “Keskmine” keskkooli tiinekas peab iga paksu raamatut ajaraiskamiseks. Mina keskkooli tiinekana olin juba aastatepikkuse paksude raamatute lugemise kogemusega. Täpselt ma oma lugemisajalugu ei mäleta, aga näiteks on meeles, et 4. klassis lugesin “Hirvekütti” ja väga meeldis, selle järel teised Nahksuka jutud. Lugesin ka meeldinud raamatuid korduvalt üle. Ja olen kuulnud, et tänapäevalgi veel leidub selliseid tiinekaid. Ega need Harry Potteri raamatud ka õhukesed ei ole ja nende fänne on vist täitsa palju, ja mis need tänapäeva noorteraamatud kõik on.

Kui sa niimoodi sõnasabast kinni soovid võtta, siis palun näita, kus öeldi: “keskmine keskkooli tiinekas” või “iga keskkooli tiinekas”. Jutt käis sellisest keskkooli tiinekast, kellena vastuses tsiteeritu enese väitis olevat.

Pole kusagil keegi väitnud, et kõik keskkooli tiinekad peavad pakse raamatuid mõttetusteks ja seda nii minevikus kui tänapäeval.

+2
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 99 )


Esileht Hobinurk Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid, mis osutusid pettumuseks