Mulle tunduvad just need nn tiinekate raamatud hullud tellised, pealegi veel sarjadena 🙂
Aga kes ei loe, see ei loe väikest vihikutki.
Teema: Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid, mis osutusid pettumuseks
Keskkooli tiinekas peab iga paksu raamatut aja raiskamiseks. See pole pädev võrdlus. Inimene, kes on elu jooksul hea hulga pakse raamatuid läbi lugenud ega arva, et paksu raamatu kirjutamine on tohutu elu ja aja raiskamine, on vast pädevam kaht paksu raamatut omavahel võrdlema.
Selle loogika järgi justnagu ei saa olla inimest, kes on elu jooksul hea hulga pakse raamatuid läbi lugenud, aga arvab sellegipoolest, et mõne kirjutamine on olnud tohutu elu ja aja raiskamine. – Ma tegelikult arvan, et see pädevus võrdlemisel tuleb peale raamatulugemiskogemuse (mis võib olla suur, aga ühekülgne) ka elukogemusest üldse ja kultuurilise harituse pagasist. See tiinekas võis olla küll paar riiulitäit raamatuid läbi lugenud, aga oma lühikese elu jooksul polnud veel omandanud kultuuriloolist arusaama sellest ajaloolisest ja kirjanduslikust kontekstist, milles sündis “Sõda ja rahu”. Aga võibolla leidub siiski mõni gümnasist, kes suudab “Sõda ja rahu” nautida ka ilma põhjalike taustateadmisteta – näiteks meeldib talle just Tolstoi jutustamisstiil vmt?
Keskkooli tiinekas peab iga paksu raamatut aja raiskamiseks. See pole pädev võrdlus. Inimene, kes on elu jooksul hea hulga pakse raamatuid läbi lugenud ega arva, et paksu raamatu kirjutamine on tohutu elu ja aja raiskamine, on vast pädevam kaht paksu raamatut omavahel võrdlema.
Selle loogika järgi justnagu ei saa olla inimest, kes on elu jooksul hea hulga pakse raamatuid läbi lugenud, aga arvab sellegipoolest, et mõne kirjutamine on olnud tohutu elu ja aja raiskamine. – Ma tegelikult arvan, et see pädevus võrdlemisel tuleb peale raamatulugemiskogemuse (mis võib olla suur, aga ühekülgne) ka elukogemusest üldse ja kultuurilise harituse pagasist. See tiinekas võis olla küll paar riiulitäit raamatuid läbi lugenud, aga oma lühikese elu jooksul polnud veel omandanud kultuuriloolist arusaama sellest ajaloolisest ja kirjanduslikust kontekstist, milles sündis “Sõda ja rahu”. Aga võibolla leidub siiski mõni gümnasist, kes suudab “Sõda ja rahu” nautida ka ilma põhjalike taustateadmisteta – näiteks meeldib talle just Tolstoi jutustamisstiil vmt?
Hea oponent, hindad kõnealust tiinekat üle.
Täpne tsitaat:
Kui me koolis pidime lugema “Sõda ja rahu”, see oli ilmselt mingis keskkooliklassis, seletasin mina ka õpetajale tiineka ülbuses, et mis mõttes keegi on raisanud oma aega paksu raamatu kokkukirjutamisele, kui mina nüüd võtan selle ja ei vaevu rohkemaks kui see tunni-paariga läbi sirvida.
Ei kõla just tiinekana, kes on riiulite kaupa raamatuid läbi lugenud. Pigem just selline trotslik jonnipunn, kes vaatab suvalist “tellist” ja mõtleb: milline aja raiskamine!
Veelkord (sinu puhul näib kordamine hädavajalik olevat): keegi pole kusagil väitnud, et kõik keskkooli tiinekad samamoodi mõtlevad.
Ei kõla just tiinekana, kes on riiulite kaupa raamatuid läbi lugenud. Pigem just selline trotslik jonnipunn, kes vaatab suvalist “tellist” ja mõtleb: milline aja raiskamine!
Ainult et see tookordne tiinekas seletas allpool, et ta tolleks ajaks tõepoolest oli riiulite kaupa raamatuid läbi lugenud (jajah, mina olen see tüütu kägu, kes siin muudkui vaidleb). Eks kägude vahel vahet teha ei olegi praegu võimalik. Trotslik jonnipunn olin ma ainult selles mõttes, et keeldusin Tolstoid mõistmast ja sellesse süvenemast. Näiteks “Kuritöö ja karistus” oli huvitav, raamatuid esmapilgul paksuse järgi ajaraiskajateks ma kindlasti ei liigitanud, pigem olid ajaraiskajad tegevused, mis takistasid mind raamatuid lugemast. Tolstoi jt 19. saj klassikute mõistmise olen ma ilmselt elu jooksul saavutanud, süveneda ei ole jõudnud siiamaani. Võibolla kunagi pensionipõlves, kui juhuslikult peaks selline aeg tulema, et päevad ei möödugi ülehelikiirusel.
Stalker. Film siis.
Tõe ja õiguse film muidu meeldis, aga ma olin nii pettunud, et põrsaid hüüti tavalise ja pigem madala häälega. Isegi mina ise oleks selle heldamini sisse hüüdnud.
Põssa, põssa, põssa, kotsu, kotsu, kotsu. Minu arust oli küll piisavalt heledalt.
No ei ole ikka küll midagi muljet avaldavat ega keskmisest kõrgemat heledust. Mis on arusaadav, sest Krõõdast erinevalt on sel näitlejal veits madalam naishääl. Loomade hüüdmine oli tol ajal midagi tavalist ja eks kõik tee seda kõrgendatud häälel, aga seda enam pidi Krõõda hüüdmine olema teistest eristuv ja muljet avaldav olema, et peale surmagi just hääle heledust meenutati.
No ei ole ikka küll midagi muljet avaldavat ega keskmisest kõrgemat heledust. Mis on arusaadav, sest Krõõdast erinevalt on sel näitlejal veits madalam naishääl. Loomade hüüdmine oli tol ajal midagi tavalist ja eks kõik tee seda kõrgendatud häälel, aga seda enam pidi Krõõda hüüdmine olema teistest eristuv ja muljet avaldav olema, et peale surmagi just hääle heledust meenutati.
No seda meenutas vist ainult Pearu? Ja talle Krõõt ju meeldis üleüldiselt nii et võibolla see hääl tundus talle ka nii hele just selle üleüldise meeldimise pärast.
Ma ei tea, kas on juba mainitud “Alice imedemaal”. No selline pudru ja kapsad, et ma ei saanud millestki aru. Saan aru, et Alice unenägu, aga see tundub mulle ikka täielik jura. Nagu laksu all inimese fantaasia. Üritasin lapsena lugeda, ei saanud pihta. Üritasin veel noorena ja siis ka 40-aastasena lugeda. No ei suuda. Läksin lapsega kinno, et ehk film meeldib mulle. Ikka ei, kusjuures mu laps täiega fännab seda filmi. Seletage mulle lahti selle raamatu fenomen.
Ma ei tea, kas on juba mainitud “Alice imedemaal”. No selline pudru ja kapsad, et ma ei saanud millestki aru. Saan aru, et Alice unenägu, aga see tundub mulle ikka täielik jura. Nagu laksu all inimese fantaasia. Üritasin lapsena lugeda, ei saanud pihta. Üritasin veel noorena ja siis ka 40-aastasena lugeda. No ei suuda. Läksin lapsega kinno, et ehk film meeldib mulle. Ikka ei, kusjuures mu laps täiega fännab seda filmi. Seletage mulle lahti selle raamatu fenomen.
No kuuldavasti ongi see totaalse laksu all kirjutatud. Mis ei tähenda, et seal pärit tsitaadid poleks kulda väärt.
“Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?“ „See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,“ ütles Kass. „Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu –“ vastas Alice. „Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,“ sõnas Kass. „ – küll ma ikka kuskile jõuan,“ lisas Alice seletuseks. „Oh, selle peale võid kindel olla,“ ütles Kass, „kui sa ainult kõnnid küllalt kaua.“
Paljukiidetud ja fännatud Luule Viilma raamatud – absoluutselt mõistetamatud minu jaoks. Ei suua lugeda.
Väga naljakas on võrrelda maailmaklassikat ja mingit Luule Viilmat, kes pole kirjanik. Sama hea, kui ma hakkaks Pavarottit ja mõnda külabändi võrdlema.
“12 tooli” oli pettumus.
Väga naljakas on võrrelda maailmaklassikat ja mingit Luule Viilmat
Kes võrdles? See käis palju kiidetud, mitte klassikalise kirjanduse alla
Väga naljakas on võrrelda maailmaklassikat ja mingit Luule Viilmat
Kes võrdles? See käis palju kiidetud, mitte klassikalise kirjanduse alla
Teema oli muidu just klassikaliste raamatute kohta…
Teema oli muidu just klassikaliste raamatute kohta…
Kindel või?
Seda võib mitut moodi lugeda, muuhulgas et on küsitud ka ‘armastatud raamatud/filmid” kohta
+ selgitus teemaalgatusest:
Kirjutage oma kehvadest elamustest ülikiidetud raamatute või filmidega.
+ selgitus teemaalgatusest:
Kirjutage oma kehvadest elamustest ülikiidetud raamatute või filmidega.
Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid
+ selgitus teemaalgatusest:
Kirjutage oma kehvadest elamustest ülikiidetud raamatute või filmidega.
Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid
Tsiteerisid teema pealkirja, mina sisu.
Loe ikka sisubka teinekord.
Puhhi osas ma nõustun, see ei ole minu jaoks lasteraamat, täiskasvanuna lugedes on lemmik. Sama on ka “Väike prints”, alles hiljem olen avastanud selle raamatu võlu. Või Kurt Vonneguti raamatud – nende lugemiseks peab olema ka õige aeg.
Lisaksin veel Muumitrolli.
Remarque’ i “Taeval ei ole soosikuid” – kohutavalt veniv ja sisuvaene.