Esileht Hobinurk Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid, mis osutusid pettumuseks

Näitan 9 postitust - vahemik 91 kuni 99 (kokku 99 )

Teema: Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid, mis osutusid pettumuseks

Postitas:
Kägu

Mulle tunduvad just need nn tiinekate raamatud hullud tellised, pealegi veel sarjadena 🙂
Aga kes ei loe, see ei loe väikest vihikutki.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keskkooli tiinekas peab iga paksu raamatut aja raiskamiseks. See pole pädev võrdlus. Inimene, kes on elu jooksul hea hulga pakse raamatuid läbi lugenud ega arva, et paksu raamatu kirjutamine on tohutu elu ja aja raiskamine, on vast pädevam kaht paksu raamatut omavahel võrdlema.

Selle loogika järgi justnagu ei saa olla inimest, kes on elu jooksul hea hulga pakse raamatuid läbi lugenud, aga arvab sellegipoolest, et mõne kirjutamine on olnud tohutu elu ja aja raiskamine. – Ma tegelikult arvan, et see pädevus võrdlemisel tuleb peale raamatulugemiskogemuse (mis võib olla suur, aga ühekülgne) ka elukogemusest üldse  ja kultuurilise harituse pagasist. See tiinekas võis olla küll paar riiulitäit raamatuid läbi lugenud, aga oma lühikese elu jooksul polnud veel omandanud kultuuriloolist arusaama sellest ajaloolisest ja kirjanduslikust kontekstist, milles sündis “Sõda ja rahu”. Aga võibolla leidub siiski mõni gümnasist, kes suudab “Sõda ja rahu” nautida ka ilma põhjalike taustateadmisteta – näiteks meeldib talle just Tolstoi jutustamisstiil vmt?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keskkooli tiinekas peab iga paksu raamatut aja raiskamiseks. See pole pädev võrdlus. Inimene, kes on elu jooksul hea hulga pakse raamatuid läbi lugenud ega arva, et paksu raamatu kirjutamine on tohutu elu ja aja raiskamine, on vast pädevam kaht paksu raamatut omavahel võrdlema.

Selle loogika järgi justnagu ei saa olla inimest, kes on elu jooksul hea hulga pakse raamatuid läbi lugenud, aga arvab sellegipoolest, et mõne kirjutamine on olnud tohutu elu ja aja raiskamine. – Ma tegelikult arvan, et see pädevus võrdlemisel tuleb peale raamatulugemiskogemuse (mis võib olla suur, aga ühekülgne) ka elukogemusest üldse ja kultuurilise harituse pagasist. See tiinekas võis olla küll paar riiulitäit raamatuid läbi lugenud, aga oma lühikese elu jooksul polnud veel omandanud kultuuriloolist arusaama sellest ajaloolisest ja kirjanduslikust kontekstist, milles sündis “Sõda ja rahu”. Aga võibolla leidub siiski mõni gümnasist, kes suudab “Sõda ja rahu” nautida ka ilma põhjalike taustateadmisteta – näiteks meeldib talle just Tolstoi jutustamisstiil vmt?

Hea oponent, hindad kõnealust tiinekat üle.

Täpne tsitaat:

Kui me koolis pidime lugema “Sõda ja rahu”, see oli ilmselt mingis keskkooliklassis, seletasin mina ka õpetajale tiineka ülbuses, et mis mõttes keegi on raisanud oma aega paksu raamatu kokkukirjutamisele, kui mina nüüd võtan selle ja ei vaevu rohkemaks kui see tunni-paariga läbi sirvida. 

Ei kõla just tiinekana, kes on riiulite kaupa raamatuid läbi lugenud. Pigem just selline trotslik jonnipunn, kes vaatab suvalist “tellist” ja mõtleb: milline aja raiskamine!

Veelkord (sinu puhul näib kordamine hädavajalik olevat): keegi pole kusagil väitnud, et kõik keskkooli tiinekad samamoodi mõtlevad.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kõla just tiinekana, kes on riiulite kaupa raamatuid läbi lugenud. Pigem just selline trotslik jonnipunn, kes vaatab suvalist “tellist” ja mõtleb: milline aja raiskamine!

Ainult et see tookordne tiinekas seletas allpool, et ta tolleks ajaks tõepoolest oli riiulite kaupa raamatuid läbi lugenud (jajah, mina olen see tüütu kägu, kes siin muudkui vaidleb). Eks kägude vahel vahet teha ei olegi praegu võimalik. Trotslik jonnipunn olin ma ainult selles mõttes, et keeldusin Tolstoid mõistmast ja sellesse süvenemast. Näiteks “Kuritöö ja karistus” oli huvitav, raamatuid esmapilgul paksuse järgi ajaraiskajateks ma kindlasti ei liigitanud, pigem olid ajaraiskajad tegevused, mis takistasid mind raamatuid lugemast. Tolstoi jt 19. saj klassikute mõistmise olen ma ilmselt elu jooksul saavutanud, süveneda ei ole jõudnud siiamaani. Võibolla kunagi pensionipõlves, kui juhuslikult peaks selline aeg tulema, et päevad ei möödugi ülehelikiirusel.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Stalker. Film siis.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõe ja õiguse film muidu meeldis, aga ma olin nii pettunud, et põrsaid hüüti tavalise ja pigem madala häälega. Isegi mina ise oleks selle heldamini sisse hüüdnud.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

 Põssapõssapõssakotsukotsukotsu. Minu arust oli küll piisavalt heledalt.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No ei ole ikka küll midagi muljet avaldavat ega keskmisest kõrgemat heledust. Mis on arusaadav, sest Krõõdast erinevalt on sel näitlejal veits madalam naishääl. Loomade hüüdmine oli tol ajal midagi tavalist ja eks kõik tee seda kõrgendatud häälel, aga seda enam pidi Krõõda hüüdmine olema teistest eristuv ja muljet avaldav olema, et peale surmagi just hääle heledust meenutati.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No ei ole ikka küll midagi muljet avaldavat ega keskmisest kõrgemat heledust. Mis on arusaadav, sest Krõõdast erinevalt on sel näitlejal veits madalam naishääl. Loomade hüüdmine oli tol ajal midagi tavalist ja eks kõik tee seda kõrgendatud häälel, aga seda enam pidi Krõõda hüüdmine olema teistest eristuv ja muljet avaldav olema, et peale surmagi just hääle heledust meenutati.

No seda meenutas vist ainult Pearu? Ja talle Krõõt ju meeldis üleüldiselt nii et võibolla see hääl tundus talle ka nii hele just selle üleüldise meeldimise pärast.

+1
0
Please wait...

Näitan 9 postitust - vahemik 91 kuni 99 (kokku 99 )


Esileht Hobinurk Armastatud/kiidetud klassikalised raamatud/filmid, mis osutusid pettumuseks