Võibolla rohkem ajviiteteema tegelikult. Kellel on olnud vähemalt korra selline kogemus – mis sellest loost sai? Endal korra kogetud ja sai see, et meespool ilmus ja kadus (tänapäeval vist tavaline suhtlusstiil?) ja lõpuks kaduski. Nii tühi tunne jäi. Tahaks teada, kuidas teistel on olnud.
Mehed armuvad peaaegu alati esimesest silmapilgust, sest nende jaoks on naine ahvatlev juba välimuse poolest. Naised armuvad esmapilgul harva, sest mehed näevad üsna ühesugused välja, tavalised, pole ilusad ega koledad. Väga vähesed mehed on nii atraktiivsed, et täiskasvanud (mitte pubekas) naine neisse armuks. Seega ei pea seda esimesest silmapilgust armumist otsima. See on tegelikult üsna pealiskaudne, läheb üle sama kiirelt, kui tekib.
Mehed armuvad peaaegu alati esimesest silmapilgust, sest nende jaoks on naine ahvatlev juba välimuse poolest. Naised armuvad esmapilgul harva, sest mehed näevad üsna ühesugused välja, tavalised, pole ilusad ega koledad. Väga vähesed mehed on nii atraktiivsed, et täiskasvanud (mitte pubekas) naine neisse armuks. Seega ei pea seda esimesest silmapilgust armumist otsima. See on tegelikult üsna pealiskaudne, läheb üle sama kiirelt, kui tekib.
Aga kui mees armub peamiselt naise välimuse pärast (millega ma iseenesest nõustun), siis tegelikult naise välimus ju üldjuhul püsib ahvatlevana jätkuvalt edasi.. St. et peamine armumise põhjus jääb alles ka pikema aja vältel. Et miks siis peaks mehe armumine kiirelt üle minema?
Lihtsalt jäin siin mōtisklema.
Mehed armuvad peaaegu alati esimesest silmapilgust, sest nende jaoks on naine ahvatlev juba välimuse poolest. Naised armuvad esmapilgul harva, sest mehed näevad üsna ühesugused välja, tavalised, pole ilusad ega koledad. Väga vähesed mehed on nii atraktiivsed, et täiskasvanud (mitte pubekas) naine neisse armuks. Seega ei pea seda esimesest silmapilgust armumist otsima. See on tegelikult üsna pealiskaudne, läheb üle sama kiirelt, kui tekib.
Mina olen ka armunud esimesest silmapilgust kahel korral. Ühe mehega elasin koos 7a, teisega olen siiani abielus. See ei ole ainult nn pildiilu, mis köidab, vaid inimese olemus üldiselt ning keemia, mis tekib.
Mehed armuvad peaaegu alati esimesest silmapilgust, sest nende jaoks on naine ahvatlev juba välimuse poolest. Naised armuvad esmapilgul harva, sest mehed näevad üsna ühesugused välja, tavalised, pole ilusad ega koledad. Väga vähesed mehed on nii atraktiivsed, et täiskasvanud (mitte pubekas) naine neisse armuks. Seega ei pea seda esimesest silmapilgust armumist otsima. See on tegelikult üsna pealiskaudne, läheb üle sama kiirelt, kui tekib.
Aga kui mees armub peamiselt naise välimuse pärast (millega ma iseenesest nõustun), siis tegelikult naise välimus ju üldjuhul püsib ahvatlevana jätkuvalt edasi.. St. et peamine armumise põhjus jääb alles ka pikema aja vältel. Et miks siis peaks mehe armumine kiirelt üle minema?
Lihtsalt jäin siin mōtisklema.
Sest mehed armuvad välimuse alusel järgmisesse naisesse ja nad ongi mõeldud seemet levitama. Isegi õnnelikus suhtes olevad mehed erutuvad mõne aja möödudes võõraste naiste peale, oma naine on vähem huvitavam. See lihtsalt juhtub bioloogiliselt.
See kõik muidugi ei tähenda, et inimene peaks oma loomalikele tungidele järgi andma, tavaliselt mees siiski fantaseerib ja ega need võõrad naised talle iseloomu poolest ei meeldi. Eks fantaseerimine annabki vaheldust ja siis on jälle oma naine nagu uus. Aga meestel on üldiselt nii, et võivad olla armunud mitmetesse ja samal ajal vaadata tänaval teisi naisi, naised üldiselt mitmesse korraga ei armu ning armunud olles võõraid mehi ei vaata.
Mehed armuvad peaaegu alati esimesest silmapilgust, sest nende jaoks on naine ahvatlev juba välimuse poolest. Naised armuvad esmapilgul harva, sest mehed näevad üsna ühesugused välja, tavalised, pole ilusad ega koledad. Väga vähesed mehed on nii atraktiivsed, et täiskasvanud (mitte pubekas) naine neisse armuks. Seega ei pea seda esimesest silmapilgust armumist otsima. See on tegelikult üsna pealiskaudne, läheb üle sama kiirelt, kui tekib.
Aga kui mees armub peamiselt naise välimuse pärast (millega ma iseenesest nõustun), siis tegelikult naise välimus ju üldjuhul püsib ahvatlevana jätkuvalt edasi.. St. et peamine armumise põhjus jääb alles ka pikema aja vältel. Et miks siis peaks mehe armumine kiirelt üle minema?
Lihtsalt jäin siin mōtisklema.Sest mehed armuvad välimuse alusel järgmisesse naisesse ja nad ongi mõeldud seemet levitama. Isegi õnnelikus suhtes olevad mehed erutuvad mõne aja möödudes võõraste naiste peale, oma naine on vähem huvitavam. See lihtsalt juhtub bioloogiliselt
Igaüks rääkigu enda eest. Minu mees ei ole kohe päris kindlasti järgmisesse naisesse armunud ja huvi kahanemist ei ole samuti täheldanud. Ei ole mees nii primitiivne olend, nagu naised ette kujutavad.
Igaüks rääkigu enda eest. Minu mees ei ole kohe päris kindlasti järgmisesse naisesse armunud
Äh?
Kus sina tead, mida teine inimene oma peas mõtleb ja tunneb?
Sinusugused “aga vot minu mees ei teeks kunagi seda ja toda” ongi tavaliselt need kõige kõrgemalt kukkujad.
Mehed armuvad peaaegu alati esimesest silmapilgust, sest nende jaoks on naine ahvatlev juba välimuse poolest. Naised armuvad esmapilgul harva, sest mehed näevad üsna ühesugused välja, tavalised, pole ilusad ega koledad. Väga vähesed mehed on nii atraktiivsed, et täiskasvanud (mitte pubekas) naine neisse armuks. Seega ei pea seda esimesest silmapilgust armumist otsima. See on tegelikult üsna pealiskaudne, läheb üle sama kiirelt, kui tekib.
Nii ta on. Mehe jaoks on vaja kui naine on ilus ja seksikas. Naise jaoks on esmatähtis mehelt midagi saada. Ükskõik mida siis saadakse, kas lilli, ilusaid sõnu, mingi väike kingitus… aga naine ei hakka seksima mehega, kes ei tee nö välja. Ainult siis naised on nõus seksima kui mees on teiste naiste poolt väga tahetud ja hinnatud. Siis seksib naine mehega mehe endale saamise nimel. Aga muidu ei saa ükski mees keppi kui ta ei oska naist moosida ehk talle midagi pakkuda.
Mees armus esimesest silmapilgust, kõik sujus, lastki soovis ja nii läkski aga oma isest ja harjumustest lahti lasta ei suuda. Ja kõige hullem, mida mees ei tunnista ka oma vigade juures, on sõna palun! Tema väide: Tema iial kedagi kinni hoidma ei hakka ja paluma ammugi mitte, kui tahab las läheb…see näitab mida?! Tore on, kui keegi kogu aeg omada, aga tahaks siiski jälgida pilti ka väljaspool suhet! See on lihtsalt vastik. Inimene pole suhteks loodud, kuna plaane tukeviku vaates ei tee, õigustab end kahe karile jooksnud abielu pärast. Aga mina ei plaani olle see ohver, kes nüüd kõigest nii kingitustest kui usaldusest peab ilma jääma kuna teised kooselud on karile jooksnud. Mees peab hindama igas suhtes ja naises tema omapära, mitte võrdlema eelnevate naiste käitumiste ja haiget saamistega. Suhte loomine ongi risk, kuid austus ja usaldus peab jäädav olema esimesest hetkest, muud moodi midagi luua ei sasgi.
Meie lugu kestab ja läheb aina paremaks.
Tegelikult polnudki see armumine esimesest silmapilgust, vaid olime mõlemad armunud juba enne, kui üksteisega päriselus kohtusime. Tutvusime netis ja jutuajamine muutus kiiresti pealiskaudsest small-talkist sügavamaks vestluseks. Rääkisime kõigest ja kuidagi klappis meil maailmavaade, suhtumine asjadesse, kõik, kõik, kõik. Kohtusime siis, kui olime nädal aega sisuliselt lakkamatult sõnumeid vahetanud. Minu esimene mõte teda nähes oli, et “appi, ta pole üldse selline nagu pildil!”. Ei, mitte koledam, aga mitte ka ilusam – lihtsalt teistsugune. Selleks ajaks polnud aga “teha” enam midagi, sest me mõlemad olime omadega täiesti sees. Ilma teineteist päriselt nägemata. Tema tunnistas hiljem, et esimest korda elus armus ta naise olemusse ilma tema välimust päriselt nägematagi. Mina nagunii mehe välimust väga oluliseks ei peagi ja armusin samuti tema sisusse kõigepealt. Hiljem ka välimusse.
Tol kohtumisepäeval olime koos olnud umbes paar tundi, kui mõlemad tundsime, et me ei saa teineteiseta olla. See tunne aina kestab ja süveneb. Ma arvasin varem, et sellised muinasjutud toimuvad vaid teistega, filmides ja raamatutes. Aga nüüd olen ma ise muinasjutus. Kõige imelisem on asja juure see, et me mõlemad tunneme nii.
Esimesesst silmapilgust ei ole tekkinud, aga esimest “kõrvahelist” küll, st kui mees ütles ühe lause (mida, ei mäleta), kusjuures mitte mulle ja ei midagi erilist, siis tema hääl pani minus kõik judisema. Tema hääl tekitab siiani, aastakümneid hiljem, hinges resonantsi, kuigi me pole väga ammu kohtunud. Aga kui kuulen (telekas vm), on tunne sama. ON karismaatiline isiksus ja küllap see on aidanud tal paljut saavutada. Suhet meie vahel ei olnud, tegevuspõhiselt kohutusime mingi aeg, siis hakkasid mu tunded mulle jalgu jääma ning suundusin teistele “jahimaadele”.
Kõige imelisem on asja juure see, et me mõlemad tunneme nii.
Järgmine tarkpea.
Meie lugu kestab ja läheb aina paremaks.
Tegelikult polnudki see armumine esimesest silmapilgust, vaid olime mõlemad armunud juba enne, kui üksteisega päriselus kohtusime. Tutvusime netis ja jutuajamine muutus kiiresti pealiskaudsest small-talkist sügavamaks vestluseks. Rääkisime kõigest ja kuidagi klappis meil maailmavaade, suhtumine asjadesse, kõik, kõik, kõik. Kohtusime siis, kui olime nädal aega sisuliselt lakkamatult sõnumeid vahetanud. Minu esimene mõte teda nähes oli, et “appi, ta pole üldse selline nagu pildil!”. Ei, mitte koledam, aga mitte ka ilusam – lihtsalt teistsugune. Selleks ajaks polnud aga “teha” enam midagi, sest me mõlemad olime omadega täiesti sees. Ilma teineteist päriselt nägemata. Tema tunnistas hiljem, et esimest korda elus armus ta naise olemusse ilma tema välimust päriselt nägematagi. Mina nagunii mehe välimust väga oluliseks ei peagi ja armusin samuti tema sisusse kõigepealt. Hiljem ka välimusse.
Tol kohtumisepäeval olime koos olnud umbes paar tundi, kui mõlemad tundsime, et me ei saa teineteiseta olla. See tunne aina kestab ja süveneb. Ma arvasin varem, et sellised muinasjutud toimuvad vaid teistega, filmides ja raamatutes. Aga nüüd olen ma ise muinasjutus. Kõige imelisem on asja juure see, et me mõlemad tunneme nii.
Muinasjutud on ilusad, kuid siiski vaid muinasjutud.
Minu “muinasjutt” sai alguse põgusast kohtumisest, mille jooksul meespoolele nii sügava mulje jätsin, et sellele järgnes mitmenädalane intensiivne suhtlus sotsiaalmeedias, mitmetunnised telefonikõned ning ka mõned kohtumised (elasime eri linnades). Mulle see mees meeldis tema olemuse ja meie sarnase maailmavaate tõttu, välimuselt pigem mitte.
Juhtus aga, et me viimasel kohtumisel läks siiski asi füüsiliseks ning siis olin omadega sees igas suhtes. Armastasin juba eelnevalt tema mõistust ja nüüd ka keha. Jõudsin mõtteni, et kas tõesti minu muinasjutt… Kõik oli ju täiuslik. Füüsiline tõmme, sarnane maailmavaade. Me isegi lõpetasime teineteise lauseid.
Aga minu elu ei ole muinasjutt ja mina ei ole nõiutud printsess ning järgmisel hetkel tuli teade, et ups, sorry, aga tegelikult armastan teist ka.
Loodetavasti sul läheb kõik kenasti, kuid hoia pea selge.
Meie lugu kestab ja läheb aina paremaks. Tegelikult polnudki see armumine esimesest silmapilgust, vaid olime mõlemad armunud juba enne, kui üksteisega päriselus kohtusime. Tutvusime netis ja jutuajamine muutus kiiresti pealiskaudsest small-talkist sügavamaks vestluseks. Rääkisime kõigest ja kuidagi klappis meil maailmavaade, suhtumine asjadesse, kõik, kõik, kõik.
Minul on samamoodi 🙂 armusin mehesse läbi interneti vesteldes ja juba esimesest kirjast alates tekkis tunne, et tema võibki minu jaoks see õige, või hingesugulane, teine pool jne olla, varem pole mitte kellegagi sellist tunnet kunagi tekkinud. Esimest korda kohtudes ja teda puudutades see tunne muidugi süvenes ja kuigi meie suhe areneb rahulikult, olen mina juba arusaamisele jõudnud, et armastan teda tõeliselt.
olen 31. oma elu armastust kohtasin 8 aastat tagasi meie ühises töökohas.
mäletan siiani seda esimest korda, kui teda nägin ja me silmad kohtusid. Ma mäletan, mis tal seljas oli. see tunne oli kohe selline, et vot see ongi see õige. loomulikult see oli välimuse põhjal tehtud hinnang… ta oli pikk, kena , sportlik . võttis kohe hinge kinni.
sellest hetkest läks aega umbes 1 aasta, kuni me omavahel rääkima hakkasime (st. ka muust peale töö). peale seda olime lahutamatud.
oleme 7 aastat koos ja 4 aastat abielus. on ka lapsed ja oleme õnnelikud. loomulikult argipäevaseid muresid on meilgi aga olen ikkagi õnnelik, et elu mind just temaga kokku viis.
Minul oli oma tulevase abikaasaga kummaline kogemus viis aastat enne seda, kui meil asi tõsiseks läks. Kohtusime esimest korda ühel sünnipäeval seltskonnas, vaatasin talle otsa ja äkitselt teadsin, et temast saab minu mees. See ei olnud armumine, vaid lihtsalt äratundmine. Armumine tuli juba hiljem ja sellest ajast saadik oleme juba kakskümmend viis aastat praktiliselt lahutamatud, koos kodu rajanud, pereettevõtte teinud, lapsed suureks kasvatanud.
Mehed armuvad peaaegu alati esimesest silmapilgust, sest nende jaoks on naine ahvatlev juba välimuse poolest. Naised armuvad esmapilgul harva, sest mehed näevad üsna ühesugused välja, tavalised, pole ilusad ega koledad. Väga vähesed mehed on nii atraktiivsed, et täiskasvanud (mitte pubekas) naine neisse armuks. Seega ei pea seda esimesest silmapilgust armumist otsima. See on tegelikult üsna pealiskaudne, läheb üle sama kiirelt, kui tekib.
Aga kui mees armub peamiselt naise välimuse pärast (millega ma iseenesest nõustun), siis tegelikult naise välimus ju üldjuhul püsib ahvatlevana jätkuvalt edasi.. St. et peamine armumise põhjus jääb alles ka pikema aja vältel. Et miks siis peaks mehe armumine kiirelt üle minema?
Lihtsalt jäin siin mōtisklema.Sest mehed armuvad välimuse alusel järgmisesse naisesse ja nad ongi mõeldud seemet levitama. Isegi õnnelikus suhtes olevad mehed erutuvad mõne aja möödudes võõraste naiste peale, oma naine on vähem huvitavam. See lihtsalt juhtub bioloogiliselt
Igaüks rääkigu enda eest. Minu mees ei ole kohe päris kindlasti järgmisesse naisesse armunud ja huvi kahanemist ei ole samuti täheldanud. Ei ole mees nii primitiivne olend, nagu naised ette kujutavad.
Siin läks vist natuke sassi. Mina mõtlesin sellist esimesest pilgust armumist, mis meestel kergesti juhtub ja ka üle läheb. Kindlasti mitte pikaajalist suhet. Mehed ajavad seksiisu sageli armumisega sassi ja arvavad, et on 10 min tagasi kohatud naisesse nii armunud.
Olen kuulnud paljusid mehi endale kurtmas, et kuidas nad jälle armusid naisesse ning ei tulnud midagi välja. Jutu põhjal aga ilmnes, et rääkisid üheöösuhtest või suvalisest vestlusest ja peaaegu kõik naised, kellesse mehed niimoodi armunud on, olid väga ilusad. Nad ise ei saagi aru, et neile meeldis lihtsalt välimus. “Ei, see naine oli tõesti eriline, polnud õel bitch või ajudeta tibi,” üritavad nad mulle selgitada. Minu jaoks on loogiline, kõik ilusad naised polegi sita iseloomuga, nagu kuskil filmides näeb, see ei tähenda aga, et mees neid tegelikult teaks ja armastaks. Keskmise välimusega naisesse niimoodi pea iialgi ei armuta, olgugi, mis tahes iseloom. Ikka väga ilusatesse. Ja siis ei saa mehed aru, et midagi välja ei tule, sest ei taipa, et on ise loonud naisest ideaalettekujutluse oma peas.
Teine asi, millest ma kirjutasin, on see, et mehed soona vaatavad teatud aja möödudes tänaval võõraid naisi pea alati. On ka naisi, kes märkavad võõraid mehi, aga bioloogiliselt on see keskmisel mehel sagedasem, et hakkab võõraid naisi vaatama. See lihtsalt juhtub nii, mehed on loodud seemet levitama ja võõraste naiste nägemine erutab neid. See pole aga armumine, sest mehe jaoks on seks ja armumine lahus. Samuti ei tähenda see, et mees hakkaks petma, enamasti on see lihtsalt vaatamine ja fantaseerimine. Mõne aja pärast võib jälle oma naist värskema pilguga vaadata.
Naine fantaseerib ju samuti, kuigi mitte alati võõraid mehi vaadates. Naine kujutab ette pigem mõnda filmistaari või raamatutegelast, kelle iseloomu ta teab, sest enamik suvalisi mehi tänaval pole nii huvitavad, et lihtsalt peale vaadates neid tahad. Vaevalt, et on ükski paar, kes omavahel 30 aastat koos elades pole kedagi teist vaadanud ega fantaseerinud.
Armastus tekib ikka aastatega.
Aga jah, armunud olen ühe korra elus küll esimesest silmapilgust. Seda loomulikult lähtudes vaid füüsilist väljanägemist ja olekut silmas pidades. Hiljem sain teada, et mees on ka seestpoolt sama jalustrabav. Täna oleme abielus.
Mina teadsin enda abikaasat esimesest pilgust. Tutvusime ühel tööalasel olengul 8a tagasi. Piisas sellest paarist õhtusest tunnist. Kurb lugu oli see, et meil mõlemal olid sel hetkel elukaaslased, seega me ei suhelnud umbes pool aastat peale esmakohtumist. Selle ajaga aga olime mõlemad oma eelmisele suhtele kriipsu peale tõmmanud ja tema otsis mind ise uuesti üles. Ma ei uskunud oma silmi. Mõtlesin veel, et kas ta on sotsiaalmeedias minu järel nuhkimas käinud või 😀 Aga seda ta ei teinud siiski. Lihtsalt oli sisetunne ja minagi olin talle südamesse jäänud esmakohtumisest pool aastat varem.
Mehed armuvad peaaegu alati esimesest silmapilgust, sest nende jaoks on naine ahvatlev juba välimuse poolest. Naised armuvad esmapilgul harva, sest mehed näevad üsna ühesugused välja, tavalised, pole ilusad ega koledad. Väga vähesed mehed on nii atraktiivsed, et täiskasvanud (mitte pubekas) naine neisse armuks. Seega ei pea seda esimesest silmapilgust armumist otsima. See on tegelikult üsna pealiskaudne, läheb üle sama kiirelt, kui tekib.
Nii ta on. Mehe jaoks on vaja kui naine on ilus ja seksikas. Naise jaoks on esmatähtis mehelt midagi saada. Ükskõik mida siis saadakse, kas lilli, ilusaid sõnu, mingi väike kingitus… aga naine ei hakka seksima mehega, kes ei tee nö välja. Ainult siis naised on nõus seksima kui mees on teiste naiste poolt väga tahetud ja hinnatud. Siis seksib naine mehega mehe endale saamise nimel. Aga muidu ei saa ükski mees keppi kui ta ei oska naist moosida ehk talle midagi pakkuda.
Soo? Ilu ja seksi jahtiv mees ei tahagi midagi saada? Hiljem tavaliselt ka korras kodu, valmis söök ja puhas pesu… Puhtast altruismist tegutseb?
armusin kohe kui nägin teda, olime koos 4,5 aastat. kooselu sellest oli 1,5 aastat. sellest on 8 aastat möödas ja siiani suhtleme -esimene armastus ikkagi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
