Kui palju on teie elus inimesi, kelle suhtes te tunnete armastust, sest nad väga meeldivad teile inimestena või tekitavad teis tunnet, et nad väga hoolivad teist. Seda võiks ka imetluseks nimetada, aga imetlus pole ikka päris õige nimetus. kuna ma imetlen paljusid inimesi, ilma et midagi enamat tunneks.
Samas jäävad need inimesed liiga kaugeks, et neile seda armastust avaldada. Minu elus on kaks sellist naist.
Üks on kaugem sugulane, kes tegelikult on nii kauge, et väga tihe kontakt ei ole loomulik. Vanuselt võiks ta mu ema olla. Aga aegajalt suhtleme ja uurime, kuidas läheb ja siis ma justkui tunnetan temapoolset hoolivust ja armastust minu vastu. Tema viis minuga suhelda tekitab minus positiivsete tunnete energiavoolu. Omaenda ema puhul pole ma kahjuks kunagi nii tundnud ja sellele sugulasele mõeldes mõtlen, et ei tea kas kellelgi on oma emaga selline suhe? Või ehk enamikul ongi hoopis emaga selline suhe?
Teine on kolleeg. Mulle kõige lähedasem kolleeg, aga me pole eraelus sõbrannad. Tööl räägime siiski palju isiklikest asjadest ka. Ja tema on mu jaoks nagu ideaalinimene. Ta on väga soe ja sõbralik, samas ka tööl professionaalne. Ta pole kunagi väiklane, õel, ebaaus ega pahatahtlik. Ta lihtsalt nii meeldib mulle, et mul on tunne, et armastan teda lausa. Kolleegid oleme olnud juba 7-8 aastat ja ta on mulle alati väga meeldinud.
Nii et minu elus kaks sellist inimest.
Mul on ka üks sõbranna, keda imetlen meeletult, aga ma ei tunne sellist armastuselaadset soojapuhangut tema peale mõeldes. Ja lisaks on veel palju toredaid inimesi, kes mulle meeldivad, aga ei tekita minus tundeid. Ja on inimesi, kes mulle inimesena ei meeldigi väga aga armastan ikka, sest ikkagi oma ju (vend).
Küsimus on, kes on teie elus need inimesed, keda nii armastate kui ka imetlete?
Teema: Armastus natuke teistmoodi, mitte romantiline või vanema-lapse suhte
Mul kaks sellist inimest. Parim sõbrants ja parim sõber. Lihtsalt kõik läheb soojaks ja helgeks ja heaks, kui nendega kokku saan. Saame ka kõik kolmekesi väga hästi läbi ja käime perekonniti läbi – meie kõigi lapsed mängivad koos, kaasad tunnevad teineteist ja saame kõik läbi. Mõlemaga olen nö koos üles kasvanud, teismeliste lollused koos teinud ja koos täiskasvanuks saanud. Nad on minu inimesed ja armastus on lihtsalt liiga vähe, et minu suhet nende inimestega kirjeldada.
On mõned sellised inimesed täitsa olemas. Suhtlen nendega harva ja ka nemad on tunnistanud, et side meie vahel on olemas ilma pideva suhtlusetagi 🙂
Hinge poeb kohe helge tunne, kui neile mõelda.
2 neist on mehed ja 2 naised. Üks endine töökaaslane, üks endine koostööpartner, kunagine lähedane sõbranna, kes elab nüüdseks liiga kaugel ja kunagine naabrinaine.
Pole ühtegi sellist inimest. Niimoodi eelkirjeldatult armastan ainult oma last. Isegi meeste kohta ei oska öelda, kas on armumine, armastus, kiindumus või sõltuvus vm.
Üks on kaugem sugulane, kes tegelikult on nii kauge, et väga tihe kontakt ei ole loomulik.
Miks ei või kauge sugulasega tihedalt suhelda? Sugulased on ka inimesed. Minul on näiteks üks onupoeg, kes on ka mulle sõber. Suhelda tuleb ikka nendega, kes on sümpaatsed. Mina ei viitsi eriti oma emaga suhelda (oleme väga erinevad), aga olen väga rõõmus, et ta suhtleb ühe minuvanuse kaugema sugulasega väga tihedalt, kes on jällegi oma ema juba matnud.
Mul on mitu sõpra, kelle kohta võin öelda, et ma armastan neid. Ja see on lihtsalt tunne, mis jääb surmani – kui nad peaks hätta sattuma, siis astun nende eest välja ja olen nende poolt ka siis kui ülejäänud maailm vastu on.
