Ma olen siis see mees suhtes, sest mul raske neid sõna öelda. Mitte, et ei tunneks. Samuti kasvanud nii üles, et tunnetest keegi ei rääkinud. Samas on ka tema nii üles kasvanud, aga pole probleemi sellega.
Ta teab, näeb ja tunneb, et ma armastan, aga ütleb, et tore oleks siiski neid sõnu kuulda/lugeda vahel. Tõsi ta on, sest armas endalgi, kuigi mõtlen, et tean ju ka, kuidas ta tunneb. Soojaks teeb siiski, kui seda öeldakse.
Olin eelmises püsisuhtes 8 aastat ja vahetasime neid sõnu korra selle aja jooksul. Me üksteise tunnetes aga pea lõpuni ei kahelnud. Et ei pea ka mõtetuks seda, kui ei öelda välja, vähemalt, kui mõlemad sellega rahul.
Kuid jube raske on öelda, ma isegi ei tea miks. On ju vaid üks lause, kolm sõna, aga suur lause ja suured sõnad. Olen suutnud seni öelda vaid vastu, et: mina sind ka. Enne ei vastanud ma miskit…kuigi sama tundsin.
Sa pole ainuke mees jah, kes on nii öelnud, et a tähega sõna on nii suur sõna, et seda ei saa kohe üldse välja öelda. Üks ütles selle asemel, et tunnen ikka, natuke rohkem kui vaid natuke ikka, noh ega ta seda kuigi kaua ei tundnud ka muidugi minu kurvastuseks.
Vahest mõtlen, kas mehed ei oska oma tunnetele anda nimetusi, ei oska neid määratleda või vaimselt on keeruline välja öelda, sest muidu annad endast tüki ära ja oled justkui paljas kõigi ees? Mulle meeldivad julged mehed, need, kes julgevad tunnet välja ütleda ja on valmis ka haiget saama ehk pettuma, aga tulevad ikkagi toime iseendaga.
Ütleks, et ärge elage elu keeruliseks ja nagu raamatus või USA filmis. Lihtsalt elage ja nautige oma elu ja inimesi, kes teile on antud.