…vähemalt mitte kõigi jaoks. Mitte kunagi. Isegi parima tahtmise juures. Isegi parimate püüdluste juures jääb midagi alati puudu… Alati…
Esileht › Pereelu ja suhted › Armastust pole olemas
Teema: Armastust pole olemas
Äkki püüad liiga palju?
Armastus on nagu õrn metsikloom, kui sa teda püüad, siis jookseb eest ära, kui vangistad kaotab oma võlu ja kire, kui lihtsalt oled ise ja lased tal olla ise, vahel annad süüa ning teed talle õrnalt pai, siis õpid ennast armastama ja teda ka.
Äkki püüad liiga palju?
Armastus on nagu õrn metsikloom, kui sa teda püüad, siis jookseb eest ära, kui vangistad kaotab oma võlu ja kire, kui lihtsalt oled ise ja lased tal olla ise, vahel annad süüa ning teed talle õrnalt pai, siis õpid ennast armastama ja teda ka.
Armastuse nimel tuleb teha ennastsalgavat tööd. Aga… Keegi suudab alati rohkem… Ja ilma ennastsalgavuseta…
Nõme enesehaletsus.
Armastus on alati olemas, mitte keegi ei saa sul keelata kellegi armastamist ning keegi kolmas ei saa selles kuidagi midagi “ära võtta”.
Mida olemas ei ole, on õiglus, ehk et sinu armastamised võivad jääda palju kordi õiglaselt vastamata.
See aga ei tähenda, et armastust olemas ei oleks.
Armastus on iga inimese sees. Ehk otsid lihtsalt täiesti valest kohast. Vaata endasse.
Nõme enesehaletsus.
Armastus on alati olemas, mitte keegi ei saa sul keelata kellegi armastamist ning keegi kolmas ei saa selles kuidagi midagi “ära võtta”.
Mida olemas ei ole, on õiglus, ehk et sinu armastamised võivad jääda palju kordi õiglaselt vastamata.
See aga ei tähenda, et armastust olemas ei oleks.
Armastus ilma vastuarmastuseta on sama hea kui olematu. See on mull. Illusioon. Rangelt ei enamat.
Armastus ilma vastuarmastuseta on sama hea kui olematu. See on mull. Illusioon. Rangelt ei enamat.
Põhimõtteliselt nõus, et enamikule surelikest ei paku selline armastus midagi. See aga ei muuda taolist armastust olematuks. Ta on olemas ikka, mis sellest, et sina oled praktilisema meelelaadiga ning sooviksid armastust koos vastuarmastusega.
Kui keegi sinu tunnetele ei vasta, siis see ju ei tähenda, et tal kellegi teise vastu armastust ei oleks. Nii et armastus on olemas ikka, sihtmärgid on segased.
Armastuse nimel tuleb teha ennastsalgavat tööd. Aga… Keegi suudab alati rohkem… Ja ilma ennastsalgavuseta…
Armastus ei nõua mingit tööd. Ta kas on või ei ole.
Armastus ei nõua mingit tööd. Ta kas on või ei ole.
Armastuse hoidmine nõuab tööd. Armastuse tekitamine ei nõua.
Armastuse hoidmine nõuab tööd
Siis ei ole see armastus.
Armastuse hoidmine nõuab tööd
Siis ei ole see armastus.
Ah jäta see titajutt. Ma ei viitsi seda klassikalist perekooli vaidlust jätkata. Igiliikurit pole olemas, ka mitte armastuse näol. Alati on vaja mingit tööd masina tööl hoidmiseks.
Armastus ilma vastuarmastuseta on sama hea kui olematu. See on mull.
Tead, ka siis, kui inimesed teineteist armastavad, võib juhtuda, et nad ei suuda koos olla. Kaaslase nägemine või hääle kuulmine võtab jalust nõrgaks ka aastaid peale kohtumist, aga iseloomude ja taustade (kultuuride) erinevused võivad olla nii suured, et see vastastikune armastus ei suuda neid ületada, eriti veel juhul kui ollakse seisukohal, et armastus ei nõua mingit pingutust ja kõik on lill. Ei ole.
Mu ema kunagi ütles, et kõige ilusam armastus on õnnetu armastus, sest see ei upu iial argiellu ära.
Ah jäta see titajutt. Ma ei viitsi seda klassikalist perekooli vaidlust jätkata. Igiliikurit pole olemas, ka mitte armastuse näol. Alati on vaja mingit tööd masina tööl hoidmiseks.
Sul on õigus sinu isikliku veendumuse ja kogemuse pinnal. Nagu teistel on õigus oma veendumuse ja kogemuse pinnal.
Ah jäta see titajutt. Ma ei viitsi seda klassikalist perekooli vaidlust jätkata. Igiliikurit pole olemas, ka mitte armastuse näol. Alati on vaja mingit tööd masina tööl hoidmiseks.
Sul on õigus sinu isikliku veendumuse ja kogemuse pinnal. Nagu teistel on õigus oma veendumuse ja kogemuse pinnal.
No ei. Füüsika seadused kehtivad kõigis veendumustes ja kogemustes ühesugustena, ükskõik, kuidas asjaosalised ise ka uskuda sooviks. Kui auto liigub, siis kuskil keegi teeb tööd – kas mootor, pukseeriv auto, lükkav sõber või raskusjõud mäenõlval. Täpselt sama on suhtega. Võimalik, et sa ei oska lihtsalt tööd ära tunda – töö võib olla ka tore ja mittehigine.
Kas täiskasvanud peaksid üldse sellistel pubekateemadel mõtlema, et milline mees neid tahab ja milline mitte? See elufaas võiks keskkooli alguseks läbi olla.
Täpselt sama on suhtega. Võimalik, et sa ei oska lihtsalt tööd ära tunda – töö võib olla ka tore ja mittehigine.
Justnimelt. Sinu jaoks see on vblla töö, aga teise jaoks vaid fun.
Ja loomulikult ta siis seda tööks ei nimeta.
Ja ära aja seda aurumasina juttu rohkem . mõnikord võid sellele oma #armastusele” sütt alla loopima jäädagi, ikkagi ei sõida.
Täpselt sama on suhtega. Võimalik, et sa ei oska lihtsalt tööd ära tunda – töö võib olla ka tore ja mittehigine.
Justnimelt. Sinu jaoks see on vblla töö, aga teise jaoks vaid fun.
Ja loomulikult ta siis seda tööks ei nimeta.
Mul on täitsa ükskõik, kuidas ta tööd nimetab – aga see ei muuda asja sisu, tegu on endiselt tööga ehk sihipärase tegevusega armastuse elus hoidmiseks. Mina saan aru nii, et tema väidab, et suhe elab ise, ilma ühegi välisimpulsita.
Ja ära aja seda aurumasina juttu rohkem . mõnikord võid sellele oma #armastusele” sütt alla loopima jäädagi, ikkagi ei sõida.
Muidugi ei sõida, kui masin rikkis on. Aga terve masin ei sõida ka ilma kütteta.
Armastus ilma vastuarmastuseta on sama hea kui olematu. See on mull. Illusioon. Rangelt ei enamat.
Sinu tingimuseks on see, et sind armastataks vastu. Et peab armastama just see, kelle vastu sul tunded on. Et peab armastama just nii nagu sina armastad. Et peab armastama just selliselt nagu sina tahad. Sellised tingimused tekitavadki tühja mulli ja illusiooni. Ehk on ka sinu armastus vaid illusioon? Sest päris armastus õitseb ka ilma taoliste tingimusteta, see on olemas ka siis kui vastuarmastust ei ole, see ei nõua ega oota midagi. Selline armastus teeb vabaks ja mitte sõltuvaks.
Mitte armastus ise ei nõua tööd ja pingutust, vaid inimeste muude emotsioonide ohjamine nõuab pingutust ja tööd. Sest armastus võib muude emotsioonide alla ka teenimatult mattuda, kui sellega ettevaatlikult ümber ei käida. Siis võib küll tunduda, et armastus on kaotsi läinud.
Ehk on ka sinu armastus vaid illusioon? Sest päris armastus õitseb ka ilma taoliste tingimusteta, see on olemas ka siis kui vastuarmastust ei ole, see ei nõua ega oota midagi. Selline armastus teeb vabaks ja mitte sõltuvaks.
Ah, unista edasi. Enamik inimesi ei ole sellised inglid. Ikka oodatakse. Isegi emad ootavad oma lastelt midagi vastu, mis sest, et paljud on valmis laste eest surema ja enamik ka soovib, et neil hästi läheks, rääkimata kui tegu on kirega seotud armastusega, ei tee see midagi nii hirmus vabaks ja enamasti oodatakse ja loodetakse midagi vastu. Mõni lihtsalt ajab endale udumullikesi mõnda aega, et ah, olen õnnelik ka tema häälekõla kuuldes ja kannan seda tunnet kui päikesekiirekest enda sees, aga paraku liigub enamik sealt faasist edasi, mõni läheb suisa päris ogaraks oma ühepoolsest armastusest.
Ah, unista edasi. Enamik inimesi ei ole sellised inglid. Ikka oodatakse. Isegi emad ootavad oma lastelt midagi vastu, mis sest, et paljud on valmis laste eest surema ja enamik ka soovib, et neil hästi läheks, rääkimata kui tegu on kirega seotud armastusega, ei tee see midagi nii hirmus vabaks ja enamasti oodatakse ja loodetakse midagi vastu. Mõni lihtsalt ajab endale udumullikesi mõnda aega, et ah, olen õnnelik ka tema häälekõla kuuldes ja kannan seda tunnet kui päikesekiirekest enda sees, aga paraku liigub enamik sealt faasist edasi, mõni läheb suisa päris ogaraks oma ühepoolsest armastusest.
See, mida sa kirjeldad, on ego seatud nõuded ja tingimused, omandiiha, kontrollivajadus, millel lastakse otsuseid teha ja armastuse üle valitseda. Muidugi oodatakse ja loodetakse, et saadakse midagi vastu, inimloomus ongi juba kord selline mitmepalgeline. Ning ka pettutakse, kui ootused ja lootused ei vasta reaalsusele. Hirm, armukadedus, viha. See ongi ego, mis tegelikult vastandub ja isegi takistab armastust. Igal inimesel on aga valik, millel lastakse oma elus valitseda, kas egol või armastusel. Sul on igal hetkel võimalik valida, mida sa mõtled ja kuidas sa käitud.
Ego ootab ja loodab midagi, mis teeks tema elu heaks, paremaks ja nauditavamaks. Ta ei mõtle selle peale, keda väidetavalt armastab. Ootab, et läbi teiselt saadu oleks tema elu täiuslik ja rahuldatud ning loodab, et teine oleks selline nagu tema tahab ja vajab. Milline see teine inimene aga tegelikult on, ongi pettumuse allikaks. Oodatakse ja loodetakse võimatut, midagi, mis tegelikult ei eksisteerigi. Seetõttu suhted purunevad ning jääb arusaam, et armastust polegi olemas.
see töö armastuse nimel ja heaks… kui sul VÄGA veab, siis see ei tundugi töö ka aastaid hiljem mitte! Või no ütleme, et see on samasugune töö ja pingutus nagu nt hingamine, see tuleb iseenesest ja teisiti ei saa.
Armastus on olemas, minu jaoks kohe kindlasti. Olen tundnud, olen näinud, ju mul on ropult vedanud. Ei ole midagi puudu ega üle.
küünikust mina arvab, et armastus on skisofreeniline haigus
Ma juurdlesin ka just hiljaegu sama teema üle. Tuli pähe, et ma pole vist mittekunagi olnud oma abikaasasse isegi mitte armunud, abiellusime sellepärast, et mõlemad tahtsime perekonda luua, huvid ja erialad olid ka sarnased. Ma ei tea, milline oleks mu elu siis, kui oleksin tema asemel abiellunud mõnega neist tüüpidest, kellesse 20ndates aastates kõrvuni armunud olin – tõenäoliselt oleks ammu lahutanud.
Aga 30sena sõlmitud nn mõistuseabielu püsib senini, juba üle 20a koos ja tõenäoliselt nii jääbki.
Fööniks, sina või?
Ma juurdlesin ka just hiljaegu sama teema üle. Tuli pähe, et ma pole vist mittekunagi olnud oma abikaasasse isegi mitte armunud, abiellusime sellepärast, et mõlemad tahtsime perekonda luua, huvid ja erialad olid ka sarnased. Ma ei tea, milline oleks mu elu siis, kui oleksin tema asemel abiellunud mõnega neist tüüpidest, kellesse 20ndates aastates kõrvuni armunud olin – tõenäoliselt oleks ammu lahutanud.
Aga 30sena sõlmitud nn mõistuseabielu püsib senini, juba üle 20a koos ja tõenäoliselt nii jääbki.
Kas perekooli keskmine vanus ongi 50-60 eluaastat? Mõistuabielu on tegelikult kõige mõttetum abieluvorme üldse. Selline kooselu on nagu töölkäimine, kõik on toredad töökaaslased, aga sisimas oled täiesti ihuüksi. Seda kõike kuni juhtud kokku sellega kellesse totaalselt ära armud ja sinu senine elu tundub korraga tohutu eluraiskamisena. Alles siis tõded kuidas kulutasid 20 aastat oma elust inimesele keda sa pole kunagi armastanud. Muidugi kui oled juba 50-60 aastane, ega siis vist enam armastust ei leitagi.
Ma juurdlesin ka just hiljaegu sama teema üle. Tuli pähe, et ma pole vist mittekunagi olnud oma abikaasasse isegi mitte armunud, abiellusime sellepärast, et mõlemad tahtsime perekonda luua, huvid ja erialad olid ka sarnased. Ma ei tea, milline oleks mu elu siis, kui oleksin tema asemel abiellunud mõnega neist tüüpidest, kellesse 20ndates aastates kõrvuni armunud olin – tõenäoliselt oleks ammu lahutanud.
Aga 30sena sõlmitud nn mõistuseabielu püsib senini, juba üle 20a koos ja tõenäoliselt nii jääbki.
Kas perekooli keskmine vanus ongi 50-60 eluaastat? Mõistuabielu on tegelikult kõige mõttetum abieluvorme üldse. Selline kooselu on nagu töölkäimine, kõik on toredad töökaaslased, aga sisimas oled täiesti ihuüksi. Seda kõike kuni juhtud kokku sellega kellesse totaalselt ära armud ja sinu senine elu tundub korraga tohutu eluraiskamisena. Alles siis tõded kuidas kulutasid 20 aastat oma elust inimesele keda sa pole kunagi armastanud. Muidugi kui oled juba 50-60 aastane, ega siis vist enam armastust ei leitagi.
Kuidas see, et inimesed kirelõõmas ei abiellunud tähendab, et sisimas täiesti ihuüksi oled? Need asjad pole ju omavahel tingimata üldse seotud. Iga armastus ei pea algama kärtsu, mürtsu ja pauguga, aga ega see sellepärast veel vähem armastus ei ole.
Sellest, mis on armastus, saab igaüks ilmselt erinevalt aru. Mõnel on vaja mingeid meeletuid liblikaid, teistel mitte.
Mõistuabielu on tegelikult kõige mõttetum abieluvorme üldse. Selline kooselu on nagu töölkäimine, kõik on toredad töökaaslased, aga sisimas oled täiesti ihuüksi. Seda kõike kuni juhtud kokku sellega kellesse totaalselt ära armud ja sinu senine elu tundub korraga tohutu eluraiskamisena. Alles siis tõded kuidas kulutasid 20 aastat oma elust inimesele keda sa pole kunagi armastanud. Muidugi kui oled juba 50-60 aastane, ega siis vist enam armastust ei leitagi.
Inimesed abielluvad väga erinevatel põhjustel. Aga pikaajaliseks kooseluks on ehk sõprusel ja lugupidamisel põhinev abielu tunduvalt parem ja tasakaalukam kui kirel põhinev. Mõistusega suudad paljudest nendest asjadest üle olla, mis kire ja armumisega üle võivad keeda. Võtad vabamalt ja rahulikumalt.
Arvata, et sõprus ja lugupidamine on vähem väärt kui see “totaalne ära armumine” on samuti naiivne. Jah, noorena kipume nii arvama, kuid edukaks kooseluks on vaja palju rohkemat kui seda “totaalset ära armumist”.
Mis vanusesse puutub, siis armastust võib leida igas vanuse, ka liblikad võivad kõhus lendama hakata igas vanuses, mitte ainult 50selt, vaid ka 80selt või 90selt. Aga ka ilma liblikateta võib 80selt armastada tugevamalt ja jõulisemalt kui 20selt oskasid ettegi kujutada. Kogemus toetab.
Ma juurdlesin ka just hiljaegu sama teema üle. Tuli pähe, et ma pole vist mittekunagi olnud oma abikaasasse isegi mitte armunud, abiellusime sellepärast, et mõlemad tahtsime perekonda luua, huvid ja erialad olid ka sarnased. Ma ei tea, milline oleks mu elu siis, kui oleksin tema asemel abiellunud mõnega neist tüüpidest, kellesse 20ndates aastates kõrvuni armunud olin – tõenäoliselt oleks ammu lahutanud.
Aga 30sena sõlmitud nn mõistuseabielu püsib senini, juba üle 20a koos ja tõenäoliselt nii jääbki.
Kas perekooli keskmine vanus ongi 50-60 eluaastat? Mõistuabielu on tegelikult kõige mõttetum abieluvorme üldse. Selline kooselu on nagu töölkäimine, kõik on toredad töökaaslased, aga sisimas oled täiesti ihuüksi. Seda kõike kuni juhtud kokku sellega kellesse totaalselt ära armud ja sinu senine elu tundub korraga tohutu eluraiskamisena. Alles siis tõded kuidas kulutasid 20 aastat oma elust inimesele keda sa pole kunagi armastanud. Muidugi kui oled juba 50-60 aastane, ega siis vist enam armastust ei leitagi.
Kuidas see, et inimesed kirelõõmas ei abiellunud tähendab, et sisimas täiesti ihuüksi oled? Need asjad pole ju omavahel tingimata üldse seotud. Iga armastus ei pea algama kärtsu, mürtsu ja pauguga, aga ega see sellepärast veel vähem armastus ei ole.
Mina pole ennast elus kunagi rohkem üksi tundnud, kui kooselus, mis algas meeletu kire ja suurte tunnetega, aga kus lõpuks välja tuli, et me pole üldse vaadete ja suhtumiste poolest ühel lainel.
Muidugi kui oled juba 50-60 aastane, ega siis vist enam armastust ei leitagi.
Hahahahahahahaaaaaa!!!!!!!!! See saab küll vaid mingi väga noore inimese jutt olla. Inimeste tundemaailm ei muutu kortsude tekkimisega, täpselt sama segaseks võib keerata kahe- ja kuuekümneselt. Nähtud neid kuuekümneselt esmapilgult armujaid küll ja enam – aga eks enne peab inimene sinnamaani elama, et “nii vanad” inimesed tema ringkonda kuuluksid.
Esileht › Pereelu ja suhted › Armastust pole olemas
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.