On küll suured projektid, mis tuleb ära teha: raamatud läbi lugeda, uurimistöö kirjutada, kontrolltööd iga paari nädala tagant, aga sellist paari ülesande kaupa kodutööde pudistamist ei ole. Mu arust on ka niimoodi parem.
Mina jällegi teisest aspektist vaadatuna pooldan just sellist igal õhtul natuke “pudistamist” ???? Eriti esimestes klassides, mil tuleb hakata kujundama tööharjumust ning ikka targu ja tasapisi. Ühe lapse klassis anti iga päev õppida, aga natukene! Lapsel kujunes kiirelt välja harjumus, et tuleb lõunal koolist koju, sööb, puhkab, mõnel päeval nädalas on ka trenn, ja siis õpib natuke. Õppimine võttis aega kuni tunni ja pärast seda oli jälle vaba. Tekkis kiirelt rutiin ja harjumus oma tööd ära teha. Seevastu teisele lapsele antakse kodutöid mitte iga päev, vaid mõnikord, ja siis korraga palju. See võib olla hea vanemates klassides, aga mitte 1.-2.klassis, mil lapsed veel ei oska end sundida ja liiga mahukas kodutöö võib hoopiski õppimise juurest eemale peletada. Teise lapse puhul on küll probleemiks, et kui tuleb siis see päev nädalas, mil äkitselt on antud hunnik kodutöid, siis poeb ta kirjutuslaua alla peitu ja karjub seal. Sest teistel päevadel nädalas on tema harjunud tulema koolist koju ja puhkama ning multikaid vaatama – tal ei ole sees rutiini, et nii, istun nüüd natukeseks ja teen oma väikese kordamistöö ära.
🙂 Mina olin selline laps, kes kodutööde eest laua ja voodi alla peitu puges:).
Ma ei ole väga kodutöödeusku inimene. Küll see tööharjumus tuleb, pole mõtet karta.
Ma arvan, et kodutööd peaks tõesti lapsevanema enda hinnangu järgi tegema. Kui jääb mulje, et laps tunnis ei saanud asju selgeks, siis tuleb kodus tööd juurde teha. Aga muidu – kodutööd kodutööde pärast on ikka üsnagi mõttetu tegevus. Ka algklassides.
