Kui mina armukese rollis rasedaks jäin, marssisin mehe vanematekoju, kus elas ka ta toonane naine nende lapsega ja andsin kõigile teada oma olukorrast. Meest ennast polnudki tol hetkel kodus. Muide, see naine sai lapse nõnda, et jättis pillid ära, seda mehele ütlemata..
Tegin seda seetõttu, et asi oleks aus. Seda meie suhet teati juba niigi: ei olnud välk selgest taevast!
Eelmine naine oli temalt ka nime luninud (eks ma mõistan: et lapsega oleks sama nimi), aga mees keeldus temaga abiellumast. Sest armastust nende vahel polnud. Oli kohusetunne. Vähemalt mitte mehe poolt. Kahjuks või õnneks.
Siis tulin mängu mina ja 7 kuud peale tutvumist abiellusime.. On suur armastus ja mees väga hea: tark, südamlik, kena, rikas 🙂 , töökas, loomi armastav. Viimast pean ka väga oluliseks omaduseks inimeste puhul.
Poeg eelmisest suhtest on igati toredaks ja nägusaks noormeheks sirgunud. Isa koopia.
Kas mees on mind petnud, ma ei tea. Arvan, et pole, sest tunnen hoolimist ja hoidmist. Sõbradki tal ütlesid, et muutus peale minuga kohtumist. Ja seda heas mõttes. Alles hiljuti kostis üks sõber, et meid olevat nii tore koos vaadata…nagu äsja armunud 😀
“Lihtsalt huvitab, kas selline lüke on kellelegi üldse õnne ka toonud.”
Seega kokkuvõtvalt – jah, tõi see justkui jultunud lüke õnne!