Issand kui õudne oleks, kui mul oleks selline poeg, kelle armuke julgeb minu koju sisse marssida ja midagi nõudma hakata. Kohutav. Mõtleks küll, et mis ma poja kasvatamisel küll valesti olen teinud. Selliseid päheistujaid ise absoluutselt ei kannata ja oleks vist küll välja visanud koos oma titega.
Ei olnud seal midagi 6udsat. Lugesin nyyd ylejäänud kommentaarid ka läbi.
Marssima oli pigem selline kujundlik väljend ehk minu kindlameelsus plaanitavas teos. Ja läks täpselt vastupidiselt Sinu poolt kirjutatule.. Kutsuti hoopis tuppa ja pakuti kohvi. Täitsa päriselt nii oligi. Kutsujaks oli mehe isa, kelle poolehoiu pälvisin meie esimesest kohtumise hetkest ja hoiab mind väga tänini. Väga huvitav on temaga vestelda. Samas mehe emaga sellist klappi pole, aga saame läbi s6bralikult. On tunda hoolimist ja sama on ka minu poolt.
Vestlus oli igati viisaks ja rahulik. Ema “taandus” kuskile tahatuppa (suur maja ja ruumi palju), naine aga seisis juures, käed puusas. Kuna yhtki s6na ta kaasa rääkida ei osanud, ei liitunud ka vestlusega. Midagi seal nähvas ja ropendas, aga see läks mul yhest k6rvast sisse ja teisest välja = ei mäleta.
Loomulikult olin ma kursis ka selle “pereelu” sisekliimaga ja siin välja toodud “pidev riid, kius, vingumine ja näägutamine” olidki seal igapäevased. Paraku seda justnimelt selle naise poolt; vanad inimesed olid rahulikud ja leplikud. Mehel aga pea laiali otsas ja selline elukorraldus oli neil nagunii ajutine. Kui mees oleks selles suhtes olnud 6nnelik, kas ta oleks siis yldse minuga teemat arendanud..? Kui endal on juba pere olemas. Polnud ta selle naisega tervet päevagi koos veetnud, kui juhtus “ups”. T6eline iseloom ilmnes alles hiljem. Oligi selline visiidikas. Kondoomi kasutamine on tagantjärele tarkus, sest naine väitis end pille kasutavat ja m6lemad olid terved inimesed.
Kui tegu tehtud, olematuks ju ei tee. Toodigi naine tema vanemate juurde (nagu öeldud – suur maja ja ruumi palju), mees ise aga elas praktiliselt kontoris. Diivan, dush olemas, kodus käis vaid riideid vahetamas. Rääkis, et ei taha koju minna…niigi tööpinget palju ja see kodune olukord ka veel lisaks. Ning juhtuski nagu väike “ime”…ja avanes v6imalus mul ise see asi korda ajada 🙂 Selle kohta on ytlus, et “m6ned probleemid lahenevad iseenesest” (seda siis antud juhul mehe jaoks, heh). No ja tegelikult olid mu tulevane ämm ja äi mulle sydamest tänulikud, et ma nende poja ellu tulin. Äi kutsus nende juurde elama, aga minu poolt oli siiski kindel ei: eelistan oma kodu ja oma pere. Nii soetasimegi ise omale kodu.
Eelmisele naisele yyris mees korteri ja poega on ka alati toetanud rohkemaga, kui seadus ette näeb. Seega ei visatud kedagi kuuse alla.