Esileht Pereelu ja suhted Armukesest uueks naiseks – kas keegi on ka kahetsenud

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )

Teema: Armukesest uueks naiseks – kas keegi on ka kahetsenud

Postitas:
Kägu

Küsin neutraalselt, ei soovi kedagi halvustada.
Kas on keegi endise armukese ja nüüdseks uue naisena ka kahetsenud.
No näiteks, et tegelikult oleks mõne paremagi saanud. Või, et see kärgperendus on jama ikka.
Ise ma olen see vana naine. Eks algul ikka olin katki mis katki, aga siis ühel hetkel tuli vabanemise ja vabaduse tunne. Naudin, et lapsed suured ja kohustusi vähe. Ja nüüd on tekkinud olukord, kus eksmees on huvitatud suhete soojendamisest. Mina aga pole, sest mul on tunne, et uuel naisel on lihtsalt isu täis temast, mitte et mwhel oleks mingi arm mu vastu tärganud.
Seega, kui tihti tüdineb endine armuke naise rollis olles mehest?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seega, kui tihti tüdineb endine armuke naise rollis olles mehest?

Et kui perekooli statistika väidaks, et “tihti”, siis sul oleks õigus ja elaksid rõõmsalt üksi edasi?
Ja kui vastus oleks “õldsehi mitte tihti”, siis hakkaksid mõtlema, et äkki mees ise tüdines sellest lehtsabast ära ja teeksid uue teema meestele, et kui tihti te tüdinete?
Ja kui mehed vastavad, et “üsna tihti”, siis lõpuks oleksid valmis eksmehega suhted üles soojendama, sest sina oled ikkagi parem naine.
Millest ka mees lõpuks aru sai.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seega, kui tihti tüdineb endine armuke naise rollis olles mehest?

Et kui perekooli statistika väidaks, et “tihti”, siis sul oleks õigus ja elaksid rõõmsalt üksi edasi?

Ja kui vastus oleks “õldsehi mitte tihti”, siis hakkaksid mõtlema, et äkki mees ise tüdines sellest lehtsabast ära ja teeksid uue teema meestele, et kui tihti te tüdinete?

Ja kui mehed vastavad, et “üsna tihti”, siis lõpuks oleksid valmis eksmehega suhted üles soojendama, sest sina oled ikkagi parem naine.

Millest ka mees lõpuks aru sai.

Perekooli statistika põhjal ei otsustaks ma midagi.
Ma ise näiteks olen tihti mõelnud, et küll ma olin ikka loll, et just selle mehega koos elama hakkasin. Oleks veidi rohkem ringi vaadanud, oleks ehk mõne mulle sobivama saanud.
Seega ma ise konkreetselt selle mehega koos elamist kahetsen küll. Et kuidas ma ei taibanud, et tegemist on kooseluks mitte just eriti sobiva materjaliga.
Samas ei olnud ma ju selle mehe pärast ka eriti võimelnud. Lihtsalt saime kokku ja nii läks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ausalt – vahel kahetsen. Mehel on eelmisest suhtest kaks täiskasvanud last, nende ema elab väga vaba ja muretut elu, reisib ringi (ta on mu mehega FB-s sõber), tegeleb karjääri ja eneseteostusega.
Samas olen mina seotud väikeste lastega ning paraku ka mehe vanematega, kes jäid üsna korraga kuidagi töntsiks ja pean korraldama nende hooldamise (mees on minust 15 aastat vanem ja seetõttu on ka vanemad eakamad). See on väga tüütu lisakohustus, mis tekkinud.
Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.
Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tänan eelmist vastajat ausa vastamise eest.
Lisan, et minu lapsed ei ole ka huvitatud mehe uue naise ja tema perega suhtlemisest. Küllap on nende jaoks tegemist teatud mõttes nende turvalisuse lõhkunud inimesega. Üldiselt pole noored inimesed niikuinii eriti huvitatud vanematega suhtlemisest. Isegi oma vanemad tunduvad tüütud. Ammugi siis isa uus naine.
Mina ise mehe uue naisega ei suhtle ega pole kunagi suhelnudki. Pole vajadustki olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Mina juba sellise lause pärast kahtleksin, kas või kui pikalt ma selle mehega koos olla. Pealegi, sellise lause eest keelduksin kategooriliselt ka mehe põdurate vanemate eest hoolitsemise, sest sorry aga sa pole nende laps. Las nende laps (või lapsed) tegelevad sellega.

Teemasse – meil ei ole küll pikk kooselu veel olnud aga ei näe põhjust kahetsemiseks, et just selle mehega koos olen. Meil ühiseid lapsi ei ole (ei tule ka) ja tema lastega eelmisest elust saan normaalselt läbi. Tema eksnaisega mina ei suhtle, sest ei ole vajadust. Mees suhtleb ise vajadusel eksnaisega laste jms teemadel ja mina sellesse ei sekku.

Seda, et minu elukaaslane sooviks oma eksiga taas suhteid soojendada, ma ei usu, sest nende lahkumineku põhjustest ma saan üsna hästi aru ja teades seda meest piisavalt kaua, siis usun et enne leiab ta kellegi järgmise, kui et hakkab vana suppi üles soojendama.

Pigem soovitan sul küsida mehelt, miks ta sinu juurde tagasi tikub. Enamasti on selle põhjuseks asjaolu, et uuega ei saa suhet klappima ja vana kooselu, kus kõik nurgad olid juba ümaraks lihvitud, kõik oli tuttav ja selge, tundub nüüd palju mõnusam kui uue eluga täiesti nullist peale hakata. Kahtlen, kas sinu eksmehe uus naine üldse sellest teadlikki on, et mees selline luuser on. Tegelt on mõlemast naisest natuke kahju, mehele annaks jalaga tagumikku.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ausalt – vahel kahetsen. Mehel on eelmisest suhtest kaks täiskasvanud last, nende ema elab väga vaba ja muretut elu, reisib ringi (ta on mu mehega FB-s sõber), tegeleb karjääri ja eneseteostusega.

Samas olen mina seotud väikeste lastega ning paraku ka mehe vanematega, kes jäid üsna korraga kuidagi töntsiks ja pean korraldama nende hooldamise (mees on minust 15 aastat vanem ja seetõttu on ka vanemad eakamad). See on väga tüütu lisakohustus, mis tekkinud.

Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Kui see lugu on tõsi, on teie elukorraldus ja arusaam sellest, milline elu olema peaks, küll üsna kummaline.
Esiteks: mehe eelmise suhte lapsed absouutselt ei peagi muretsema sellepärast, et teil oleks mingit hingetõmbeaega. Sina ja nende isa lõhkusite nende jaoks nende perekonna. Eeldus on selles olukorras ikka just pigem see,et nad ei taha isa uusi lapsi kantseldada. Erand ja vastutulek lastelt on, kui nad peaksid tahtma. Mu sõbranna näiteks hoiab oma isa ja tolle uue naise poega hea meelega, aga ta on konkreetne erand.

Teiseks: vanade vanemate hooldusküsimusega tegelemine on sinu mehe asi, kui tegu on tema vanematega.

Kolmandaks: kui mees mingeid selliseid lauseid loobib, siis mul oleks selles suhtes küll väga imelik jätkata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ausalt – vahel kahetsen. Mehel on eelmisest suhtest kaks täiskasvanud last, nende ema elab väga vaba ja muretut elu, reisib ringi (ta on mu mehega FB-s sõber), tegeleb karjääri ja eneseteostusega.

Samas olen mina seotud väikeste lastega ning paraku ka mehe vanematega, kes jäid üsna korraga kuidagi töntsiks ja pean korraldama nende hooldamise (mees on minust 15 aastat vanem ja seetõttu on ka vanemad eakamad). See on väga tüütu lisakohustus, mis tekkinud.

Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Kuni nende töntside vanemate lapsed on elus, ei olegi lastelaste asi vanavanemate hooldusega tegeleda. Samuti ei ole lastel kohustust hoida oma õdesid-vendi. Sa tasu ikka pakkusid neile hoidmise eest, või ootasid, et peavad tasuta sinu lapsi hoidma?
Ma ei tea, kas need suured lapsed on teismelised või noored täiskasvanud, aga kumbki vanus ei ole selline, mil end vanurite või (mitte enda) väikelaste hooldusesse matta. Õnneks ka minu vanemad ei oodanud minult mu tudengipõlves või värske emana minu vanavanemate hooldust.

Ja sinu põhiprobleem ei tule mitte sellest, et sa olid armuke, vaid sellest, et sa võtsid endast palju vanema mehe, kellel seetõttu on ka vanemad vanad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ausalt – vahel kahetsen. Mehel on eelmisest suhtest kaks täiskasvanud last, nende ema elab väga vaba ja muretut elu, reisib ringi (ta on mu mehega FB-s sõber), tegeleb karjääri ja eneseteostusega.

Samas olen mina seotud väikeste lastega ning paraku ka mehe vanematega, kes jäid üsna korraga kuidagi töntsiks ja pean korraldama nende hooldamise (mees on minust 15 aastat vanem ja seetõttu on ka vanemad eakamad). See on väga tüütu lisakohustus, mis tekkinud.

Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Kui see lugu on tõsi, on teie elukorraldus ja arusaam sellest, milline elu olema peaks, küll üsna kummaline.

Esiteks: mehe eelmise suhte lapsed absouutselt ei peagi muretsema sellepärast, et teil oleks mingit hingetõmbeaega. Sina ja nende isa lõhkusite nende jaoks nende perekonna. Eeldus on selles olukorras ikka just pigem see,et nad ei taha isa uusi lapsi kantseldada. Erand ja vastutulek lastelt on, kui nad peaksid tahtma. Mu sõbranna näiteks hoiab oma isa ja tolle uue naise poega hea meelega, aga ta on konkreetne erand.

Teiseks: vanade vanemate hooldusküsimusega tegelemine on sinu mehe asi, kui tegu on tema vanematega.

Kolmandaks: kui mees mingeid selliseid lauseid loobib, siis mul oleks selles suhtes küll väga imelik jätkata.

Ma olen oma mehega abielus ja tema vanematega tegelemine on siiski ka minu ülesanne – need on ju minu mehe vanemad ja minu laste vanavanemad. Selles osas ma lihtsalt leian, et oleksin võinud muid valikuid teha, mees on mul samas väga tore ja meeldiv inimene, muidu ma ju poleks temaga üldse tegelema hakanud.
Jah, ma olin tõesti tema armuke ja minu tõttu pidi ta oma esimese abielu lahutama, ma ei süüdista tema eelmist naist ja lapsi vms, lihtsalt vastasin ausalt küsimusele – kas ma kahetsen. Vahel kahetsen.
Aga samas ma ju ka teadsin, millesse ennast segasin.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma tean päris mitut meest, kes kahetsenud on. See on loogiline ju ka. Esimese naisega on enamustel n.ö. nurgad maha lihvitud, head ja vead teada. Kui nüüd suure kire ajel lahutad ja uuesti alustad, siis alustad uuesti ka nurkade maha lihvimise, tihtipeale titenduse jms asjadega ehk argielu tuleb uuesti ellu tagasi. Ühel hetkel vaadatakse tagasi ja avastatakse, et polnud ju häda midagi.

Mis mehe poolt pillatud lausesse puutub – ma ei tea, mis jutu sees või mille peale ta seda ütles aga põhimõtteliselt on ju õigus. Kui oled pereliige, siis oled pereliige ja pead peale võtmise ka andma. Armunult on hea idüllilist pereelu ette kujutada aga pikema suhte puhul peab ka murede ja probleemide – haiguste ja surmadega rinda pistma.

Raha ja laste hoidmine – mina olen ikka tuttavate lapsi tasuta hoidnud ja oma õde hoidsin ka tasuta. Olen ka oma lapsi viinud tasuta hoidu ehk külla ja pole selle peale ausalt öeldes tulnudki, et kogu aeg inimestele raha pakkuda. Ilmselt olen kuidagi ajast maha jäänud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin ühe jobu armuke 5 aastat. Ta lahutas ja tegi siis mulle abieluettepaneku, kinkis kihlasõrmuse. Selleks ajaks aga oli minul mõistus koju tulnud, viskasin tüübi välja koos sõrmusega. Mida ta praegu teeb, ei tea.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgatajana paluksin, et keegi ei hakkaks kedagi materdama.
Minu eesmärk ei olnud kellelegi kohta kätte näidata.
Huvitas lihtsalt, et kui oled mehe endale saamise nimel vaeva näinud (ma ise ju kunagi pole pidanud vaeva nägema) – ja olud pole just pärast sellised nagu arvasid, et kas tekib vahel mõte, et tegelikult poleks pidanud,või et parem kui mees oleks ikka oma vana elu juurde jäänud.

Mul on olukord selles mõttes lihtsam, et mehe vanemaid enam ei ole, tema ainus vend elab hoopis teises riigis. Nii pole mu lastel tarvidust mingitel ühisüritustel mehe sugulastega osaledagi.
Endine armuke ja nüüdne uus naine on üritanud laste vastu huvi üles näidata, kuid lapsed ise on passiivsed, oskavad leida vabandusi, miks küllaminek ei sobi. Kes ikka tahaks isa uue naise kodus elutoas diivanil magada.

Eksmehelt ma uurima ei hakka, miks ta suhteid soojendada tahab. Ma ise pole huvitatud ning seetõttu pole tema põhjustel ka mingit tähtsust.

Uuringud näitavad, et korduvabielud lahutatakse suurema tõenäosusega. Miks? Miks uues suhtes kergemini alla antakse või kergemini mõistetakse, et ei ole vaja end alla suruda või leppida ebasobiva suhtega. Kas seetõttu, et ollakse näinud, et elu läheb edasi niikuinii ja lahku kolimine pole veel maailma lõpp?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah ja ei. Lahutasime mõlemad oma abielud, aga need abielud ei olnud tegelikult kumbki õnnelikud. Ma arvan täna, et minu lahkumine oma tolleaegse abikaasa juurest oleks varem või hiljem kindlasti tulnud, mehed on aga mugavad ja võib-olla oleks ta edasi virelenud, kui minusugust poleks kohanud, kes ma talle tema saabuvas keskeakriisis ka päästikuks “vabadusse” olin.
Me olime kindlasti väga armunud, pikalt, armukeseks olemise aeg väga pikk ei olnud. Mina lahutasin enne, kui armukeseks muutusin. Iseloomude ja elustiilide poolest me vist aga ei sobinudki niiväga, vanusevahe oli ka. Meie kooselus tunded olid küll olemas aga klappima me ei hakanudki. Olime koos napi 3 aastat, siis läksime minu algatusel lahku. Aga ma ei arva, et temagi õnnelik oli, ta lihtsalt oleks kannatanud edasi (nüüd juba uue naisega), aga mina kannatustega kooseludesse ei usu ja lõpetasin suhte.

Kas tema kahetses? Ma ei tea, sest me ei saanud nii lähedaseks, et nõnda omavahel rääkida. Kas mina kahetsesin? Ei, olgugi et me kokku ei jäänud.

Sinna on nüüd aastaid tagasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, ma olin tõesti tema armuke ja minu tõttu pidi ta oma esimese abielu lahutama, ma ei süüdista tema eelmist naist ja lapsi vms

Ei, sa ei vastanud lihtsalt küsimusele, kas sa kahetsed, sa nimetasid mehe eelmise abielu lapsi ludrideks, sest nad ei hoia sinu lapsi. See on absurdne ootus ja eeldus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ausalt – vahel kahetsen. Mehel on eelmisest suhtest kaks täiskasvanud last, nende ema elab väga vaba ja muretut elu, reisib ringi (ta on mu mehega FB-s sõber), tegeleb karjääri ja eneseteostusega.

Samas olen mina seotud väikeste lastega ning paraku ka mehe vanematega, kes jäid üsna korraga kuidagi töntsiks ja pean korraldama nende hooldamise (mees on minust 15 aastat vanem ja seetõttu on ka vanemad eakamad). See on väga tüütu lisakohustus, mis tekkinud.

Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Kui see lugu on tõsi, on teie elukorraldus ja arusaam sellest, milline elu olema peaks, küll üsna kummaline.

Esiteks: mehe eelmise suhte lapsed absouutselt ei peagi muretsema sellepärast, et teil oleks mingit hingetõmbeaega. Sina ja nende isa lõhkusite nende jaoks nende perekonna. Eeldus on selles olukorras ikka just pigem see,et nad ei taha isa uusi lapsi kantseldada. Erand ja vastutulek lastelt on, kui nad peaksid tahtma. Mu sõbranna näiteks hoiab oma isa ja tolle uue naise poega hea meelega, aga ta on konkreetne erand.

Teiseks: vanade vanemate hooldusküsimusega tegelemine on sinu mehe asi, kui tegu on tema vanematega.

Kolmandaks: kui mees mingeid selliseid lauseid loobib, siis mul oleks selles suhtes küll väga imelik jätkata.

Ma olen oma mehega abielus ja tema vanematega tegelemine on siiski ka minu ülesanne – need on ju minu mehe vanemad ja minu laste vanavanemad. Selles osas ma lihtsalt leian, et oleksin võinud muid valikuid teha, mees on mul samas väga tore ja meeldiv inimene, muidu ma ju poleks temaga üldse tegelema hakanud.

Jah, ma olin tõesti tema armuke ja minu tõttu pidi ta oma esimese abielu lahutama, ma ei süüdista tema eelmist naist ja lapsi vms, lihtsalt vastasin ausalt küsimusele – kas ma kahetsen. Vahel kahetsen.

Aga samas ma ju ka teadsin, millesse ennast segasin.

Suurem osa su kommetaarist ei läinud teemasse, sest kahetsed sa ju seda, et pead hooldama samaaegselt nii oma väikesi lapsi kui mehe vanu vanemaid, aga see oleks sama ka siis, kui mehel varasemast elust lapsi poleks. Ainus, mis ehk seostub varasema armukeseksolemisega, on see, et sul on võimalus tunda pahameelt mehe vanemate laste üle, kes teie elu asemel omaenese elu elavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ing paraku ka mehe vanematega, kes jäid üsna korraga kuidagi töntsiks ja pean korraldama nende hooldamise (mees on minust 15 aastat vanem ja seetõttu on ka vanemad eakamad). See on väga tüütu lisakohustus, mis tekkinud.
Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.
Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Ma muidu ütleks sulle, et paras, oli sul vaja perekonda lõhkuda, aga… Palju rohkem on siin vaja küsida, miks just sina mehe vanemate eest hoolitsemist korraldad, miks mees ise ei korralda? Mees on sul ise ludri, mitte tema vanemad lapsed ei ole ludrid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olen oma mehega abielus ja tema vanematega tegelemine on siiski ka minu ülesanne

Ei ole, see on sinu mehe ülesanne. Kui sinu vanemad vajaks hooldamist, kas see siis oleks sinu mehe asi? Ei. On nõme, et selised asjad alati naiste kaela lükatakse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Niimoodi vastav mees on sinuarust tore ja hea?
Eriline füürer. Ma ei liigutaks sellise jutu peale lillegi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.

Väga võimalik, et need vanemad lapsed ei pea sinu lapsi endale mingiteks sugulastekski ja neid ei huvita üldse, kuidas sina oma mehega elad või kas puhata saad. Ludrid nad sellepärast ei ole. Oma vanemate eest hoolitsemine on eelkõige su mehe kohustus. Ja õige on ka see, et sellist elu sa endale tahtsid, ole nüüd siis rahul. Kuigi mõnes mõttes saan sinust aru. Mul on sama lugu, et mehel tekkis armuke, kes võimles igati, et mees endale saada. Mina vastu ei vaielnud, kui suur armastus, mis siis minul ikka teha. Kõik haletsesid mind, et vaene sina, ise olin ka kurb, aga alles hiljuti vaatasin mingil üritusel, et minu elu on tegelikult palju parem, kui sellel uuel naisel. Uuel naisel on uus laps, pluss kaks eelmisest abielust, istuda ei saa üldse. Mees eriti ei aita, sest kaks pole ju tema omad ja väike beebi on ju naiste asi. Mehe vanematega käin küll mina läbi, sellest on ta pääsenud, aga muidu paistab kuidagi väsinud ja vaevatud. Minu laps on suurem, pigem hea sõber, tüli pole temast mingisugust. Mina saan reisimas käia, oma aega on palju. Eksmees käib ka meelsasti minu lapsega reisil, et temaga kahekesi aega veeta, siis saan jälle oma aega. Tundub, et see kahekesi aeg on pigem ettekääne, pigem tahab kodusest kisast ja kärast puhata, kolm väikest last pole just naljaasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei kahetse, minu mehe lapsed on mu parimad sõbrad, on aidanud poolvendi hoida. Nüüd hoian mehe lapselapsi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

8.32 vastanu aus vastus on saanud siin niigi rohkem kommentaare kui teemaalgataja vastuseid, aga ei saa veel üht küsimust esitamata jätta. Oma vastuses kirjutab ta, et mees ütles põhjenduseks, miks tema ämma-äiaga peab tegelema:
“Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”
Ja oma teises postituses kirjutab vastaja:
“Jah, ma olin tõesti tema armuke ja minu tõttu pidi ta oma esimese abielu lahutama…”
Miks PIDI? Seati oodatava lapsega fakti ette v? Esitati ultimaatum: kas nüüd jätad oma pere maha ja tuled minu juurde või …?
See on ainus, mis selgitaks mehe veidrat etteheidet perekonda tungimise kohta – ja sellisel juhul näitab see, et mees on praegusse koosellu sunnitud, see kõik ei huvita teda enam väga (võiks ka ju ekskaasa kombel vabadust nautida ja ringi reisida) ja see on pereelus tajutav. Siis naine püüabki olla kõigiti meeltmööda, hoolitseda mehe vanemate eest ja võtta seda enesestmõistetavana – sest krahhi hõngu on pisut õhus?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin ühe jobu armuke 5 aastat. Ta lahutas ja tegi siis mulle abieluettepaneku, kinkis kihlasõrmuse. Selleks ajaks aga oli minul mõistus koju tulnud, viskasin tüübi välja koos sõrmusega. Mida ta praegu teeb, ei tea.

See on muidugi huvitav vastus. Miks see jobu sulle 5 aastat armukeseks sobis, aga pärast seda kui lahutas, kadus huvi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kohtusin mehega, siis ta väitis, et nad on otsustanud oma naisega lahku minna. Nädal pärast meie tutvumist mees ütles oma naisele, et ta kohtus minuga ja kolis välja oma ema juurde. Ma ei tea, kas peale paari kohvikus käimist saab inimest armukeseks nimetada. Mehe eks leidis ka omale varsti uue mehe ja paari kuu pärast nad kolisid kokku. Ma kolisin mehega kokku peale 6 kuulist tutvumist. Mis puutub mehesse, siis ma ei kahetse, aga kärgperekonna poolest kahetsen küll. Mehe laps ei võtnud mind omaks, süüdistas mind kõikvõimalikes asjades ja lisaks oli ta üsna sõnakas ka minu eelmisest kooselust lapse suhtes. Nüüdseks on sellest mitu aastat möödas ja suhted rahulikud, aga mingi okas on mul ikka südames. Mehe laps oli tollal 9 aastane ja ma mõistan, et ta pidi kellegi peal oma valu välja elama- emal uus mees ja isal uus naine. Täiskasvanuna ma pean mõistma lapse valu, aga kogu see olukord mõjus mu tervisele väga halvasti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin ühe jobu armuke 5 aastat. Ta lahutas ja tegi siis mulle abieluettepaneku, kinkis kihlasõrmuse. Selleks ajaks aga oli minul mõistus koju tulnud, viskasin tüübi välja koos sõrmusega. Mida ta praegu teeb, ei tea.

See on muidugi huvitav vastus. Miks see jobu sulle 5 aastat armukeseks sobis, aga pärast seda kui lahutas, kadus huvi?

Sest see suhe kulges oma loomulikku rada. Ma olin väga armunud, kuigi tema jobusus oli siis juba ilmnenud. Ma ei suutnud teda maha jätta, sest tunded olid nii tugevad, kogu aeg neelasin tema matslikkust alla ja lakkusin vaikselt neid haavu, mis ta mulle oma sõnadega tekitanud oli (tema tegi kõike muidugi tahtmatult enda arust). Siis hakkasid mu tunded järk-järgult nõrgenema, lisandus uusi nõmedaid asju tema poolt, tema aga samal ajal oli sõiduvees, lahutas ja viskus mu ette põlvili oma sõrmusega…mul aga selleks ajaks tunded peaaegu otsas, lahkuminekuplaanid peas…vormistamise küsimus. Lihtsalt kõikide nende sündmuste ajastus sattus niimoodi olema, et ta jõudis mulle abieluettepaneku teha täpselt siis, kui ma olin aru saanud, et põlgan teda. ÕNNEKS ei teinud ta seda ettepanekut paar aastat varem – krt, oleksingi abiellunud ja siis hakka jälle sellest molust lahutama. Napikas pääsemine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Päris jube ikka milliste isenditega inimesed koos elavad…

Kui mulle keegi nii ütleks, siis vist oleks kohe kõik ka.
Krdi debiil, kohe, õigel ajal ei võinud siis öelda, et mina olin ainuke, kes tahtis?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Väga omapärane, et mõni mees ise tunnistab, et naine suutis ta maha murda. Tavaliselt isegi juhtumitel, kus teine naine meest meeletult taga ajab, on mehed õhku täis, et nemad on need suured valijad ja naisevõtjad, kes kõike otsustavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda saab hinnata juba selle järgi, kui mees armukest peab. On päris selge, et ta pole just kõige parem materjal, kellega koos hakata elama, lapsi veel teha ja abielluda. Üks hetk on jälle uued tuuled. Ei peagi teiste pealt vaatama ja küsima. Mind paneb kohe mõtlema, et miks suhe lörri läks ja ma tahakski seda konkreetselt ka teada. Head ja tugevad mehed ei võta armukesi ja suhted ka niisama ei purune. Või siis, et kui teisele naisele enam ei sobinud, siis miks mulle peaks sobima. Ei tahaks jäänuseid korjata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda saab hinnata juba selle järgi, kui mees armukest peab. On päris selge, et ta pole just kõige parem materjal, kellega koos hakata elama, lapsi veel teha ja abielluda. Üks hetk on jälle uued tuuled. Ei peagi teiste pealt vaatama ja küsima. Mind paneb kohe mõtlema, et miks suhe lörri läks ja ma tahakski seda konkreetselt ka teada. Head ja tugevad mehed ei võta armukesi ja suhted ka niisama ei purune. Või siis, et kui teisele naisele enam ei sobinud, siis miks mulle peaks sobima. Ei tahaks jäänuseid korjata.

Jaa, seda arvad sina ratsionaalselt mõeldes. Aga armukeste loogika on ju teine. Nemad arvavad (vahel ka mehed neile nii räägivad), et armukest hakati pidama vaid sellepärast, et mees on ju suhtes nii õnnetu ja eelmine naine on igavene nõid, kellega polegi muudmoodi võimalik. Ega pole mingit armastust üldse olnudki, kuidagi juhuslikult satuti suhtesse ja saadi lapsed. Aga nüüd, kui on suur armastus ja hingesugulus selle armukesega, on ju asi hoopis teine. Paljud naised arvavad, et nemad on need suured päästjad, kes mehe sellest väga halvast suhtest ära lohistavad. Tõde jõuab kohale alles siis, kui endaga sama juhtub, et tuleb jälle keegi päästja. Enne neil ei tule pähegi, et mehes võib olla viga, et armukesi peavad, enne usuvad tõsimeeli, et naine on halb.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hehh, naised te siiski ei suuda seda teemat neutraalselt arutada ja mõtlete liiga isiklikult ja hirmu vaatenurgast – oi-oi võõras naine tuleb ja võtab mehe ära, igavane siga selline. Armuke on alati paha, õel naine ja mehed on lapse mõistusega olendid, keda saab kommiga meelitada.

Mis seal vahet, kas esimese või teise ringi mees. Mõlemal juhul võib valikuga puusse panna ja kahetseda. Tõenäosus, et sa selles suures maailmas jooksed kokku kõige sobivama partneriga, on tegelikult väike.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ausalt – vahel kahetsen. Mehel on eelmisest suhtest kaks täiskasvanud last, nende ema elab väga vaba ja muretut elu, reisib ringi (ta on mu mehega FB-s sõber), tegeleb karjääri ja eneseteostusega.

Samas olen mina seotud väikeste lastega ning paraku ka mehe vanematega, kes jäid üsna korraga kuidagi töntsiks ja pean korraldama nende hooldamise (mees on minust 15 aastat vanem ja seetõttu on ka vanemad eakamad). See on väga tüütu lisakohustus, mis tekkinud.

Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Aga mis oleks teisiti, kui tal poleks enne sind naist olnud??? Mitte midagi. Vanemad oleks sama töntsakad ja need laised lapsed oleks sinu omad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )


Esileht Pereelu ja suhted Armukesest uueks naiseks – kas keegi on ka kahetsenud