Teema: Armukesest uueks naiseks – kas keegi on ka kahetsenud

#3197587:

Ausalt – vahel kahetsen. Mehel on eelmisest suhtest kaks täiskasvanud last, nende ema elab väga vaba ja muretut elu, reisib ringi (ta on mu mehega FB-s sõber), tegeleb karjääri ja eneseteostusega.

Samas olen mina seotud väikeste lastega ning paraku ka mehe vanematega, kes jäid üsna korraga kuidagi töntsiks ja pean korraldama nende hooldamise (mees on minust 15 aastat vanem ja seetõttu on ka vanemad eakamad). See on väga tüütu lisakohustus, mis tekkinud.

Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Kui see lugu on tõsi, on teie elukorraldus ja arusaam sellest, milline elu olema peaks, küll üsna kummaline.
Esiteks: mehe eelmise suhte lapsed absouutselt ei peagi muretsema sellepärast, et teil oleks mingit hingetõmbeaega. Sina ja nende isa lõhkusite nende jaoks nende perekonna. Eeldus on selles olukorras ikka just pigem see,et nad ei taha isa uusi lapsi kantseldada. Erand ja vastutulek lastelt on, kui nad peaksid tahtma. Mu sõbranna näiteks hoiab oma isa ja tolle uue naise poega hea meelega, aga ta on konkreetne erand.

Teiseks: vanade vanemate hooldusküsimusega tegelemine on sinu mehe asi, kui tegu on tema vanematega.

Kolmandaks: kui mees mingeid selliseid lauseid loobib, siis mul oleks selles suhtes küll väga imelik jätkata.

#3197636:

#3197587:

Ausalt – vahel kahetsen. Mehel on eelmisest suhtest kaks täiskasvanud last, nende ema elab väga vaba ja muretut elu, reisib ringi (ta on mu mehega FB-s sõber), tegeleb karjääri ja eneseteostusega.

Samas olen mina seotud väikeste lastega ning paraku ka mehe vanematega, kes jäid üsna korraga kuidagi töntsiks ja pean korraldama nende hooldamise (mees on minust 15 aastat vanem ja seetõttu on ka vanemad eakamad). See on väga tüütu lisakohustus, mis tekkinud.

Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Kui see lugu on tõsi, on teie elukorraldus ja arusaam sellest, milline elu olema peaks, küll üsna kummaline.

Esiteks: mehe eelmise suhte lapsed absouutselt ei peagi muretsema sellepärast, et teil oleks mingit hingetõmbeaega. Sina ja nende isa lõhkusite nende jaoks nende perekonna. Eeldus on selles olukorras ikka just pigem see,et nad ei taha isa uusi lapsi kantseldada. Erand ja vastutulek lastelt on, kui nad peaksid tahtma. Mu sõbranna näiteks hoiab oma isa ja tolle uue naise poega hea meelega, aga ta on konkreetne erand.

Teiseks: vanade vanemate hooldusküsimusega tegelemine on sinu mehe asi, kui tegu on tema vanematega.

Kolmandaks: kui mees mingeid selliseid lauseid loobib, siis mul oleks selles suhtes küll väga imelik jätkata.

Ma olen oma mehega abielus ja tema vanematega tegelemine on siiski ka minu ülesanne – need on ju minu mehe vanemad ja minu laste vanavanemad. Selles osas ma lihtsalt leian, et oleksin võinud muid valikuid teha, mees on mul samas väga tore ja meeldiv inimene, muidu ma ju poleks temaga üldse tegelema hakanud.
Jah, ma olin tõesti tema armuke ja minu tõttu pidi ta oma esimese abielu lahutama, ma ei süüdista tema eelmist naist ja lapsi vms, lihtsalt vastasin ausalt küsimusele – kas ma kahetsen. Vahel kahetsen.
Aga samas ma ju ka teadsin, millesse ennast segasin.

Mina olin ühe jobu armuke 5 aastat. Ta lahutas ja tegi siis mulle abieluettepaneku, kinkis kihlasõrmuse. Selleks ajaks aga oli minul mõistus koju tulnud, viskasin tüübi välja koos sõrmusega. Mida ta praegu teeb, ei tea.

Jah ja ei. Lahutasime mõlemad oma abielud, aga need abielud ei olnud tegelikult kumbki õnnelikud. Ma arvan täna, et minu lahkumine oma tolleaegse abikaasa juurest oleks varem või hiljem kindlasti tulnud, mehed on aga mugavad ja võib-olla oleks ta edasi virelenud, kui minusugust poleks kohanud, kes ma talle tema saabuvas keskeakriisis ka päästikuks “vabadusse” olin.
Me olime kindlasti väga armunud, pikalt, armukeseks olemise aeg väga pikk ei olnud. Mina lahutasin enne, kui armukeseks muutusin. Iseloomude ja elustiilide poolest me vist aga ei sobinudki niiväga, vanusevahe oli ka. Meie kooselus tunded olid küll olemas aga klappima me ei hakanudki. Olime koos napi 3 aastat, siis läksime minu algatusel lahku. Aga ma ei arva, et temagi õnnelik oli, ta lihtsalt oleks kannatanud edasi (nüüd juba uue naisega), aga mina kannatustega kooseludesse ei usu ja lõpetasin suhte.

Kas tema kahetses? Ma ei tea, sest me ei saanud nii lähedaseks, et nõnda omavahel rääkida. Kas mina kahetsesin? Ei, olgugi et me kokku ei jäänud.

Sinna on nüüd aastaid tagasi.

#3197655:

#3197636:

#3197587:

Ausalt – vahel kahetsen. Mehel on eelmisest suhtest kaks täiskasvanud last, nende ema elab väga vaba ja muretut elu, reisib ringi (ta on mu mehega FB-s sõber), tegeleb karjääri ja eneseteostusega.

Samas olen mina seotud väikeste lastega ning paraku ka mehe vanematega, kes jäid üsna korraga kuidagi töntsiks ja pean korraldama nende hooldamise (mees on minust 15 aastat vanem ja seetõttu on ka vanemad eakamad). See on väga tüütu lisakohustus, mis tekkinud.

Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Kui see lugu on tõsi, on teie elukorraldus ja arusaam sellest, milline elu olema peaks, küll üsna kummaline.

Esiteks: mehe eelmise suhte lapsed absouutselt ei peagi muretsema sellepärast, et teil oleks mingit hingetõmbeaega. Sina ja nende isa lõhkusite nende jaoks nende perekonna. Eeldus on selles olukorras ikka just pigem see,et nad ei taha isa uusi lapsi kantseldada. Erand ja vastutulek lastelt on, kui nad peaksid tahtma. Mu sõbranna näiteks hoiab oma isa ja tolle uue naise poega hea meelega, aga ta on konkreetne erand.

Teiseks: vanade vanemate hooldusküsimusega tegelemine on sinu mehe asi, kui tegu on tema vanematega.

Kolmandaks: kui mees mingeid selliseid lauseid loobib, siis mul oleks selles suhtes küll väga imelik jätkata.

Ma olen oma mehega abielus ja tema vanematega tegelemine on siiski ka minu ülesanne – need on ju minu mehe vanemad ja minu laste vanavanemad. Selles osas ma lihtsalt leian, et oleksin võinud muid valikuid teha, mees on mul samas väga tore ja meeldiv inimene, muidu ma ju poleks temaga üldse tegelema hakanud.

Jah, ma olin tõesti tema armuke ja minu tõttu pidi ta oma esimese abielu lahutama, ma ei süüdista tema eelmist naist ja lapsi vms, lihtsalt vastasin ausalt küsimusele – kas ma kahetsen. Vahel kahetsen.

Aga samas ma ju ka teadsin, millesse ennast segasin.

Suurem osa su kommetaarist ei läinud teemasse, sest kahetsed sa ju seda, et pead hooldama samaaegselt nii oma väikesi lapsi kui mehe vanu vanemaid, aga see oleks sama ka siis, kui mehel varasemast elust lapsi poleks. Ainus, mis ehk seostub varasema armukeseksolemisega, on see, et sul on võimalus tunda pahameelt mehe vanemate laste üle, kes teie elu asemel omaenese elu elavad.

#3197744:

Ma olen oma mehega abielus ja tema vanematega tegelemine on siiski ka minu ülesanne

Ei ole, see on sinu mehe ülesanne. Kui sinu vanemad vajaks hooldamist, kas see siis oleks sinu mehe asi? Ei. On nõme, et selised asjad alati naiste kaela lükatakse.

#3197587:

Vahel palun mehe vanematel lastel oma õdedega suhelda ja neid hoida, et saaksime mehega hingata, aga need lapsed on suured ludrid ja ei viitisi isegi oma vanaema ja vanaisa käia vaatamas, rääkimata oma õdedega suhtlemisest.

Väga võimalik, et need vanemad lapsed ei pea sinu lapsi endale mingiteks sugulastekski ja neid ei huvita üldse, kuidas sina oma mehega elad või kas puhata saad. Ludrid nad sellepärast ei ole. Oma vanemate eest hoolitsemine on eelkõige su mehe kohustus. Ja õige on ka see, et sellist elu sa endale tahtsid, ole nüüd siis rahul. Kuigi mõnes mõttes saan sinust aru. Mul on sama lugu, et mehel tekkis armuke, kes võimles igati, et mees endale saada. Mina vastu ei vaielnud, kui suur armastus, mis siis minul ikka teha. Kõik haletsesid mind, et vaene sina, ise olin ka kurb, aga alles hiljuti vaatasin mingil üritusel, et minu elu on tegelikult palju parem, kui sellel uuel naisel. Uuel naisel on uus laps, pluss kaks eelmisest abielust, istuda ei saa üldse. Mees eriti ei aita, sest kaks pole ju tema omad ja väike beebi on ju naiste asi. Mehe vanematega käin küll mina läbi, sellest on ta pääsenud, aga muidu paistab kuidagi väsinud ja vaevatud. Minu laps on suurem, pigem hea sõber, tüli pole temast mingisugust. Mina saan reisimas käia, oma aega on palju. Eksmees käib ka meelsasti minu lapsega reisil, et temaga kahekesi aega veeta, siis saan jälle oma aega. Tundub, et see kahekesi aeg on pigem ettekääne, pigem tahab kodusest kisast ja kärast puhata, kolm väikest last pole just naljaasi.

8.32 vastanu aus vastus on saanud siin niigi rohkem kommentaare kui teemaalgataja vastuseid, aga ei saa veel üht küsimust esitamata jätta. Oma vastuses kirjutab ta, et mees ütles põhjenduseks, miks tema ämma-äiaga peab tegelema:
“Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”
Ja oma teises postituses kirjutab vastaja:
“Jah, ma olin tõesti tema armuke ja minu tõttu pidi ta oma esimese abielu lahutama…”
Miks PIDI? Seati oodatava lapsega fakti ette v? Esitati ultimaatum: kas nüüd jätad oma pere maha ja tuled minu juurde või …?
See on ainus, mis selgitaks mehe veidrat etteheidet perekonda tungimise kohta – ja sellisel juhul näitab see, et mees on praegusse koosellu sunnitud, see kõik ei huvita teda enam väga (võiks ka ju ekskaasa kombel vabadust nautida ja ringi reisida) ja see on pereelus tajutav. Siis naine püüabki olla kõigiti meeltmööda, hoolitseda mehe vanemate eest ja võtta seda enesestmõistetavana – sest krahhi hõngu on pisut õhus?

Kohtusin mehega, siis ta väitis, et nad on otsustanud oma naisega lahku minna. Nädal pärast meie tutvumist mees ütles oma naisele, et ta kohtus minuga ja kolis välja oma ema juurde. Ma ei tea, kas peale paari kohvikus käimist saab inimest armukeseks nimetada. Mehe eks leidis ka omale varsti uue mehe ja paari kuu pärast nad kolisid kokku. Ma kolisin mehega kokku peale 6 kuulist tutvumist. Mis puutub mehesse, siis ma ei kahetse, aga kärgperekonna poolest kahetsen küll. Mehe laps ei võtnud mind omaks, süüdistas mind kõikvõimalikes asjades ja lisaks oli ta üsna sõnakas ka minu eelmisest kooselust lapse suhtes. Nüüdseks on sellest mitu aastat möödas ja suhted rahulikud, aga mingi okas on mul ikka südames. Mehe laps oli tollal 9 aastane ja ma mõistan, et ta pidi kellegi peal oma valu välja elama- emal uus mees ja isal uus naine. Täiskasvanuna ma pean mõistma lapse valu, aga kogu see olukord mõjus mu tervisele väga halvasti.

#3197744:

Korra viitasin mehele, et me võiksime ju ikkagi tema suuremate lastega vanavanemate eest hooldamise kohustusi jagada, sain mehelt üsna imeliku vastuse: “Sa tahtsid nii väga ju minu perekonda tungida, nüüd peadki sellega tegelema.”

Päris jube ikka milliste isenditega inimesed koos elavad…

Kui mulle keegi nii ütleks, siis vist oleks kohe kõik ka.
Krdi debiil, kohe, õigel ajal ei võinud siis öelda, et mina olin ainuke, kes tahtis?

Seda saab hinnata juba selle järgi, kui mees armukest peab. On päris selge, et ta pole just kõige parem materjal, kellega koos hakata elama, lapsi veel teha ja abielluda. Üks hetk on jälle uued tuuled. Ei peagi teiste pealt vaatama ja küsima. Mind paneb kohe mõtlema, et miks suhe lörri läks ja ma tahakski seda konkreetselt ka teada. Head ja tugevad mehed ei võta armukesi ja suhted ka niisama ei purune. Või siis, et kui teisele naisele enam ei sobinud, siis miks mulle peaks sobima. Ei tahaks jäänuseid korjata.

Armuke on alati paha, õel naine ja mehed on lapse mõistusega olendid, keda saab kommiga meelitada.

Paljud äralohistatud mehed ongi ju sellised, siingi üks taoline. Sellise kaotus pole muidugi tegelikult kokkuvõttes üldsegi halb, aga eks alguses on ikka inimene kurb, kui selline asi juhtub, see on inimlik. Lastele on perekonna lagunemine alati traagika ja mõjutab neid palju, igapäevaelu korraldus muutub keerulisemaks, petmine ja reetmine on alati valus jne, need on põhjused, miks tavaliselt õnnest lakke ei karata, olgu see mees milline tahes.