Vahel ikka loen siin teemasid ja nii paljudel mureks et mehed petavad ja neil on armukesed.
Minul on meestega hoopis teised probleemid olnud, mitte kunagi pole olnud seda, et mees minu kõrvalt armukest peaks. Esimene mees, kellega suhe tekkis, oli minu järele hull. Töötasime koos ja vahel veetsime ka nädalavahetused koos alati tema initsiatiivil, kuid mitte kunagi pühad. Siis umbes poolteist aastat hiljem sain teada, et ta on abielus ja 2 last… 🙁 (olin ise hoopis armuke, ise seda teadmata). Jätsin kohe maha.
Teine mees, kellest sai mu abikaasa, oli süütu noormees, kui minuga tutvus ja armus minusse kirglikult. Abiellusime ja saime lapsed, kuid tal olid kehvad sõbrad ja nõrk iseloom, lubadusi ei pidanud ja alkoholiga sõbrustas liigselt. Ei mingeid armukesi. Jätsin maha. Tema jaoks olin ideaalne naine ja ta ei tahtnud lahutada, kuid ennast kokku võtta ka ei suutnud.
Kolmas, praegune austaja, käib mul järel, kuid tema suhtes pole mul õigeid tundeid tekkinud, kuna mulle tundub, et meie iseloomud ja keemia ei klapi. Tema nii ei arva, ihaldab just mind ja lahti ei lase.
Kõige õnnelikum olin esimeses suhtes, kus oli nii keemia kui vaimne klapp ideaalne. Vahel mõtlen ja kahetsen, et ei teinud seda, mida see abielumees soovis: koos minna teise linna ja ühist elu alustada. Aga ma poleks temast enam lugu pidanud ja just tema puhul pelgasin, et kui ta ühe korra armukest (mind) pidas, siis võib ta ka edaspidi seda teha…
Lihtsalt mõtisklen siin oma keeruliste suhete üle. Ilmselt pole ma veel seda õiget leinud. Võibolla ei leiagi.
