Teema: Armumine kolleegi

#2926905:

olen täiskasvanud naine (mitte pubekas) kellel on pere ja super 5+ mees. “turn off” nupp. töötame tihedasti koos samas meeskonnas.

Normaalses suhtes inimene kipub vastassugu vaatama nagu sootuid olendeid.
Kui seal kellessegi kipud aeg-ajalt ära kukkuma, siis nii 5+ ikka vist ei ole, sest naise sisetunne ei peta. (nagu ütleb pk vanasõnastik)

Aga mingit nuppu peale töökohavahetuse pole olemas. Te võite isegi teineteisele abikaasadega külla minna, külmiku taha kabistamise mineku soov säilib ikka.
Seega, kuna sinu probleem, töökohta pead sina vahetama. Leiad omale uue jalkameeskonna, muud variandid puuduvad.

Jumal küll, see on lihtsalt niiiiiii loll jutt, et 5+ suhtes on kõik ülejäänud inimesed suhtesolija jaoks sootud. Võib-olla 20-aastaselt jah tunned nii või siis, kui oledki väga raskesti (kui üldse) armuvat tüüpi. Või oled oma kaasa suhtes erakordselt omandihimuline-klammerduv.
Tead üllatust – armumisvõime ei kao sageli abielludes, ka ideaalse partneriga koos olles, kuhugi! Armumisperioodil, muidugi, ei ole mingit särinat kellegi muu vastu võimalik endas tekitada, aga kedagi sügavalt, soojalt armastades 20+ aastat jutti – ikka võib tekkida meeldimisi ja isegi armumisi, ilma et pikaajaline kaasa – turvaline, läbi ja lõhki oma ja käes – seda kuidagi tingiks. Saadki mõistusega ja hingega aru, et ei vahetaks oma kallist kaasat kellegi teise vastu, tunned tema suhtes jätkuvalt romantilisi tundeid, aga omal süda puperdab ilusa ja toreda kelleiganes peale. Keemiline värk, ei saa kuidagi takistada ka, kui see tunne äkitselt tuleb. (Ajaga läheb üle ka, kui püüda võimalikult vähe kokku puutuda, võimalikult vähe unistada jne.)

Teemaalgatajale ei oskagi midagi öelda. Mina olen 20+ aastat abielus olnuna 2 korda väga armunud olnud, üks kord ühe- ja teine kord kahepoolselt. Kummalgi korral üle piiri asi ei läinud, oli ilus ja valus olemine küll, läks u 1-2 aastaga ise vaikselt üle lihtsalt ja armastan jätkuvalt oma abikaasat, tunnen tema vastu kirge ja ei vahetaks teda iial kellegi teise vastu.

#2926905:

Palun andke ideid kuidas see “turn off” nupp oma peas aktiveerida. Antud hetkel mittesuhtlemine ei ole mõeldav, kuna töötame tihedasti koos samas meeskonnas.

Olen olnud sama probleemi ees ja lahendust väga ei tulnudki. Väljalülitusnuppu ei leidnud, lõpuks sai patarei vaikselt tühjaks.
Ahjaa, mind aitas see, kui ma küsisin kolleegilt tema pere, naise ja lapse kohta, noh nagu kergvestluse käigus ikka küsitakse, see tuletas mulle meelde, et hõivatud mehesse armumine on tobe. Ja oma mehega hakkasin teadlikult rohkem väljas käima ja koos olema.
Aga sellegipoolest võttis ülesaamine ülearu palju aega ja päris lõplikult pole see tunne veel kadunud praegugi. Ise ainult loodan, et kolleeg ei märka midagi ja üritan piinlikke olukordi vältida.

Läheb üle ise, ega see nupp nii vägisi ei tööta ka.
Kui iga tundevirvenduse peale olemasolevast perest saba seljast minema ei joosta, siis pole armumine traagilist midagi. Mina pärast 10a “5+” abielu lausa igatseksin jäle seda tunnet, oled siis nagu rohkem elus. Aga lihtsalt tundena, petma ega peret lõhkuma poleks plaanis hakata. Muidugi on armumine üsna, khm, väsitav ja võtab omadega läbi.

#2927068:

No ma ei tea. Kui mina olen suhtes, 5+ inimesega, siis ma lihtsalt ei lase ennast vaadata teisi inimesi “sellise” pilguga. Armumine kellessegi teisesse ei saa lihtsalt juhtuda, kui mu elus on juba väga oluline inimene olemas. Juhtub siis, kui olemasolev suhe tundub perspektiivitu.

Saab, paraku saab! Raiusin ka vastu rinda, et seda minuga enam ei juhtu! Ja ma armusin nii kõvasti, et otsapidi olin psühhiaatria ukse taga. Ja olen alati olnud veendunud ja olen siiani, et mul on maailma parim abikaasa, kes iial saab minule olla! Nüüd on sellest tohutust armumisest möödas üle aasta ja vaikselt hakkab nagu taanduma, see õudne keemiline protsess….ma tõetsi loodan, et seda iial enam kogema ei pea. Igatahes jah, pidurid peale tuleb tõmmata väga vara, sest kui natukenegi järgi annad (ka tore lähedane vestlus on järgi andmine) tõmbad ennast sellisesse tornaadosse, et ainult kahetsed ja kahetsed, sest tead, et su abikaasa pole milleski süüdi ega ära teeninud, et su peake on sassis kellegi teise pärast. Kohutav kogemus.

#2926905:

Täitsa lõpp noh, olen täiskasvanud naine (mitte pubekas) kellel on pere ja super 5+ mees. Ja nüüd siis nii. Olen kõrvuni armunud oma kolleegi (õnneks ühepoolselt, ma loodan). Arvasin, et see möödub nagu kõik ikka, aga hetkel olen juba jõudnud omadega niikaugele, et keeruline on tollega suhelda, sõnad ei tule suust välja ja põsed hakkavad õhetama. Õnneks mul tundub, et kas ta ei saa sellest aru või proovib ignoreerida.

Palun andke ideid kuidas see “turn off” nupp oma peas aktiveerida. Antud hetkel mittesuhtlemine ei ole mõeldav, kuna töötame tihedasti koos samas meeskonnas.

Mingit suhet ei otsi ja annan endale aru, et tagajärg oleks sellest katastroofiline mõlemale.

Miks sa valetad endale ja teistele? Kui sul oleks super 5+ mees, siis sa ei armuks mitte kellessegi teisesse.

Mina suutsin selle tunnetetulva harjal hakata päris hästi sporti tegema (see ka väsitas, rahustas), kaotasin kaalust, nägin parem välja. Magusvalus oli ikka, vahel kohe päris valus ka hingel.

Aitab ka see, kui on võimalik oma abikaasaga kahekesi vähemalt 5-päevane reis ette võtta ja siis tema peal välja elada oma kihud. Toob suhet lähedasemaks ja uued kogemused summutavad seda armumist.

Aja jooksul läheb üle. Mul oli ühe korra nii suur armumine, et süda pidi lõhkema ja kui üle läks, siis ei suuda ära imestada, et ma üldse suutsin seda inimest selle pilguga vaadata. Täiesti null hingeliigutust tema peale praegu. Müstika! Küll ma olen õnnelik, et oma abikaasa juurde jäin ja tema teada ei saanud.

mina ei saa sellest aru, et kui super 5+ mees ja armun teisesse ja kohe nii, et kõrvuni sees? Mul oleks 5+ suhte korral silmi ainult oma mehe jaoks. Jah, ma võin vaadata teist meest, et kobe, kena. Armumine ikka nii lihtsalt ei käi, kui tõesti pubekas pole. Ju ikka midagi puudu siis.