Viimaste kuude jooksul olen iseennast kõvasti üllatanud, paraku halvast küljest. Nimelt armusin tugevalt ühte tudengisse, kellele seminari andsin. Nüüd olen väga suures hädas: mõistus ütleb üht, süda aga vaidleb vastu. Ja oi kui raevukalt vaidleb! Kogu see armutuhin on viimasel ajal hakanud tugevasti segama mu eraelu. Ühelt poolt on energiat ja pealehakkamist rohkem, kuid teisalt tajun, kuidas kogu olukord on kontrolli alt väljunud.
Kõige naljakam on see, et ma pole elu sees olnud tundeline ega romantiline inimene, mõned peavad mind lausa tuimaks või ükskõikseks isiksuseks. Teismeeas, kui paljud neiud siplesid armudraamade keskel, elasin hoopis rahulikumat elu ning tegelesin põhiliselt oma hobidega. Säärane tasakaalukas ning vaikne olek on saatis mind eelmise aasta viimaste kuudeni. Mäletan, et vahepeal lausa needsin saatust, kuidas ma nii tuimaks tükiks loodud olen. Õnneks leidsin siiski endale mehe, kuid nagu pea kõik olulised otsused minu elus, baseerus ka see ratsionaalsel mõisusel, mitte niivõrd tunnetel.
Jutu mõte on selles, et kui mõni inimene on hästi kerge armuja, siis mina seda kindlasti pole. Kuid nüüd näib maailm olevat pea peale pööratud. Kogu lugu hakkas pihta eelmise aasta septembrist. Teen lisaks põhitööle ühes ülikoolis ka natuke õppetööd. Kuna see toimub väikestes rühmades seminari vormis, kus tudengid saavad väga palju ise rääkida, siis saan üsna hästi aimu enda juhendatavate olemusest. Kui sügisel pihta hakkasin, ei osanud ma eluilmaski arvata, kuhu see kõik välja viia võib.
Juba algusest peale jäi silma üks noormees: ainet teadis ta väga hästi, üllatas huvitavate ideedega ning olgem ausad, ka välimus oli täitsa kena. Eriti meeldisid mulle kaunid sinisilmad ja malbe naeratus. Esialgu jäi kõik normaalsetesse piiridesse ega läinud mõõdukast sümpaatiast kaugemale.
Ühel hetkel novembrikuus käis mul peas klõps ära: armusin sisuliselt paari päevaga. Esialgu ei võtnud ma seda tunnet kuigi tõsiselt. Mõtlesin enda jaoks kohe läbi, et oma tudengiga ei tohi mingil juhul hakata armulugu aretama. Esiteks olen abielus ja teiseks näiks see ka niisama kohatuna, kuna võiksin vanuse poolest põhimõtteliselt olla selle noormehe ema.
Vastupidiselt ootustele ja kavatsustele minu tunded süvenesid. Seminaris oli raske temalt pilku ära saada ning kõik, mida see noormees rääkis, tundus nii kaunis, nii õige ja hea. Üha enam tundsin abitust valitseva olukorra suhtes. Võtsin vastu otsuse hakata jõuga enda tundeid maha suruma ning näida klassi ees võimalikult rahulik. Ilmselt see tuli enam-vähem normaalselt välja, kuigi minu sees möllas küll täielik hormoonikokteil.
Õnneks sai ühel hetkel semester läbi ning mina suutsin natukeseks ajaks enam-vähem normaalseks muutuda ning naasta tavapärase elurütmi juurde. Paraku aga hakkab varsti pihta kevadsemester ning juba tajun, kuidas olukord tikub jälle käest ära minema. Ikka ja jälle mõtlen selle noormehe peale ning arendan oma peas nii absurdseid fantaasiaid, et ennastki ehmatab ära. Näiteks vahel õhtuti mõtlen, kuidas oleks temaga koos elada, matkamas käia ning palju muudki teha…
Kuidas ma peaks ometi praeguses situatsioonis käitua!? Tahaks kuulata ratsionaalset mõistust ning õppetöö kevadsemestril normaalselt läbi viia, aga see tunne on lihtsalt nii kohutavalt tugev. Palun ärge hakake hukka mõistma, kuid tunnistan ausalt, et pole elu sees niimoodi armunud olnud. Kuidas saaks oma tundeid natukenegi maha suruda? Või tõesti teha hullumeelne otsus…
