Teema: Ärritavad anglitsismid
Milliseid teid häirivad? Miks neid kasutatakse, kuigi eestikeelsed sõnad on olemas.
Näiteks “coaching”. Sisuliselt treening, milleks on vaja uut sõna tuua?
Vibe – tunne, meeleolu. Mispoolest see estongliš parem on?
PS: kirjaviga parandatud, vt allpool.
Mina kasutan väga harva ingliskeelseid fraase/sõnu ja kui kasutan, siis sellepärast, et ma ei leia eestikeelest sellist sõna mis sobib ideaalselt. Tihtipeale läheb ka ingliskeelsetel filmidel tõlkes pool kaduma ning nali/iroonia/sõnademäng jääb arusaamatuks.
Tegelt ei saa me lahti davaist ja pakaast.
Milliseid teid häirivad? Miks neid kasutatakse, kuigi eestikeelsed sõnad on olemas.
Näiteks “couching”. Sisuliselt treening, milleks on vaja uut sõna tuua?
Vibe – tunne, meeleolu. Mispoolest see estongliš parem on?
“Couching” ei ole sisuliselt ega mittesisuliselt treening.
https://www.merriam-webster.com/dictionary/couching
Ega mullegi anglitsismid ei meeldi. Aga mingitel sõnadel meil ei ole ka head vastet. No nt seesama “coaching” ja “treening” on minu jaoks erinev sõna. Treening on eelkõige füüsiline treening. Üksi või grupiga tehakse mingi sagedusega trenni, tegeletakse treeninguga.
Coaching on mingi käitumuslik või toetav või .. (ei leia siin head sõna) juhendamine. See toimub pidevalt igapäevase töö kõrvalt. Meeskonna juht (või sõltuvalt töökorraldusest mõni teises rollis olev inimene, agiilses maailmas on selle tegelase nimi näiteks “scrum master”) siis tegeleb meeskonna mingil moel juhendamisega, suunamisega jne. Igapäevaselt ja pidevalt. Väljendile “scrum master” ei ole ka paraku eestikeelset vastet.
Ja lisaks veel see, et tegelikult on meil võõrsõnade leksikon täis ju neid sõnu, mis on algselt tulnud meile mingist teisest keelest. Enamus neist on alguses olnud ju nö valed meie keeles. Meil on sõnaus, kus alati saab teha ettepanekuid mõne sõna eestikeelseks vasteks. Paraku sageli need võimalikud vasted ei muutu siiski laialt kasutatavaks, jäävad ikka need vanad juba harjunud võõrsõnad. Eriti on tänapäeva digimaailm selline, kus pool keelt on inglisekeelne. Kui paljud teist nt raali kasutavad? Kas keegi teab ja kasutab igapäevaselt eestikeelset vastet sõnale internet?
Milliseid teid häirivad? Miks neid kasutatakse, kuigi eestikeelsed sõnad on olemas.
Näiteks “couching”. Sisuliselt treening, milleks on vaja uut sõna tuua?
Vibe – tunne, meeleolu. Mispoolest see estongliš parem on?
Ega ei olegi parem, aga vältida seda ka ju ei saa. Keel uueneb ja areneb ühiskonnaga samas rütmis.
Mulle ei meeldi näiteks sõna boostima, seda kohtab liialt tihti igasugu tervisetoodete reklaamis. Vibe ja tšekkama on juba nii ammu kasutusel, et enam ei pane tähelegi, kui keegi kasutab.
Mind ei häiri sellised asjad.
Mind ei häiri inglise keelest ülevõetud terminid, mida eesti keeles täpse vastena olemas ei olegi (ja “coaching” ei tähenda treening vaid pigem juhendamine). Küll aga häirivad mind eestlastest tüübid, kes ka oma kõige tavalisemat “ää” juttu ei oska enam eesti keeles rääkida. Lisaks räägivad sellised ka inglise keelt äärmiselt viletsasti.
Puust ja punaseks – juhul kui TA oma kirjaveast ikka aru ei saanud.
To COACH – koolitama
COUCH – diivan
Treening on eelkõige füüsiline treening.
Ajutreening, mälutreening, suhtetreening.
Kui coaching´uga Eestis tegelema hakati, otsiti sobivat sõna. Võitis kootsing, mis ei kõla eriti kenasti. Nii jäigi ingliskeelne sõna. Võib-olla muganeb kõutsinguks?
http://coaching.ee/blogi/kootsing/
Mina kasutan väga harva ingliskeelseid fraase/sõnu ja kui kasutan, siis sellepärast, et ma ei leia eestikeelest sellist sõna mis sobib ideaalselt. Tihtipeale läheb ka ingliskeelsetel filmidel tõlkes pool kaduma ning nali/iroonia/sõnademäng jääb arusaamatuks.
Ma olen veendunud, et inimestel on lihtsalt eelarvamused ja tegelikult sobivad eestikeelsed sõnad täpselt sama ideaalselt. Lihtsalt snooblus ei lase neid kasutada.
Mind ei häiri inglisekeelest ülevõetud terminid, mida eesti keeles täpse vastena olemas ei olegi (ja “coaching” ei tähenda treening vaid pigem juhendamine). Küll aga höirivad mind tüübid, kes ka kõige tavalisemat “ää” juttu ei oska enam eesti keles rääkida.
Lõpeta ära, mis mõttes “ei ole eesti keeles täpse vastena”.
Kas sa arvad, et inglise keeles olid need sõnad kohe algusest peale täpse vastena? Ei, kohandatigi vanu sõnu, mis olid juba olemas, uutesse tähendustesse.
Nii see eesti keel välja sureb – snobismi.
Puust ja punaseks – juhul kui TA oma kirjaveast ikka aru ei saanud.
To COACH – koolitama
COUCH – diivan
Hästi, tegid mulle mu kirjavea selgeks, tänan. Miks ei kõlba siis selle tegevuse jaoks kasutada eestikeelseid sõnu koolitamine ja treening? Miks peab laenutama sõnu, mis on meil endal olemas?
Mina kasutan väga harva ingliskeelseid fraase/sõnu ja kui kasutan, siis sellepärast, et ma ei leia eestikeelest sellist sõna mis sobib ideaalselt. Tihtipeale läheb ka ingliskeelsetel filmidel tõlkes pool kaduma ning nali/iroonia/sõnademäng jääb arusaamatuks.
Ma olen veendunud, et inimestel on lihtsalt eelarvamused ja tegelikult sobivad eestikeelsed sõnad täpselt sama ideaalselt. Lihtsalt snooblus ei lase neid kasutada.
Mõne puhul snobism, aga paljudel kindlasti see, et nad loevad-kuulevad ingliskeelset teksti rohkem kui eestikeelset. See viib eestikeelse sõnavara vähenemiseni, ingliskeelne sõna tuleb enne meelde.
Üks asi on ingliskeelsete sõnade kasutamine, teine ja minu arust veel hullem on ingliskeelsete sõnade otsetõlked eesti keelde, kuigi sama tähendusega on mõni muu eestikeelne sõna või väljend juba olemas. Näiteks “vilepuhuja” (miks mitte “pealekaebaja” või neutraalselt “infoallikas”), “meediamaja” (“meediaettevõte, -kontsern”) ja “päeva lõpuks” (mis lihtsalt “lõpuks” viga on?).
Tegelt ei saa me lahti davaist ja pakaast.
põlvkonnavärk. ma olen vabariigi taastamise aegne inimene ja minuvanused ikka naljalt ei “davaita”, nii et see sovjetivärk sureb küll vaikselt aga kindlalt välja. igasugused haltuurad ja defkad unustatakse ka varsti ära.
Anglitsismid ei häiri, pigem häirib selline iga hinna eest punnitatud eestistamine – kootsing? WTF?
Pealegi tundub, et need nn.estonglishi suurimad vihkajad kasutavad samas probleemideta väljendeid nagu maika, trussikud, paraadna jne. Estossian kõlab paremini?
Keel areneb ja on nagunii pidevas muutumises. Inimesed kasutavad alati endile suupärasemaid sõnu ja väljendeid. Nii lihtsalt on.
Tegelt ei saa me lahti davaist ja pakaast.
põlvkonnavärk. ma olen vabariigi taastamise aegne inimene ja minuvanused ikka naljalt ei “davaita”, nii et see sovjetivärk sureb küll vaikselt aga kindlalt välja. igasugused haltuurad ja defkad unustatakse ka varsti ära.
Jah, davai ja pakaa räägivad küll veel ainult praegused 60+ inimesed, mina tiba noorem ja ei räägi minuealised küll enam nii. Meie generatsioon on vist keeleliselt kõige vähem rikutud – venekeelseid rämpsväljendeid enam ei kasuta ja ingliskeelseid veel ei kasuta. “Tsau” ütleme, aga no see on juba peaaegu eestikeelne sõna, päritolust sõltumata.
Tegelt ei saa me lahti davaist ja pakaast.
põlvkonnavärk. ma olen vabariigi taastamise aegne inimene ja minuvanused ikka naljalt ei “davaita”, nii et see sovjetivärk sureb küll vaikselt aga kindlalt välja. igasugused haltuurad ja defkad unustatakse ka varsti ära.
Jah, davai ja pakaa räägivad küll veel ainult praegused 60+ inimesed, mina tiba noorem ja ei räägi minuealised küll enam nii. Meie generatsioon on vist keeleliselt kõige vähem rikutud – venekeelseid rämpsväljendeid enam ei kasuta ja ingliskeelseid veel ei kasuta. “Tsau” ütleme, aga no see on juba peaaegu eestikeelne sõna, päritolust sõltumata.
Kuulen küll noorte suust näiteks trammis või möödaminnes, et neil on pohh ja keegi mingu nahh, keegi huijas neid ja blääd on ka teinekord mängus. Olen pidanud seletama noorele imekaunile kolleegile, mida pohhui tähendab. Puhas vene laenundus. FBs sattusin üliõpilase peale, kellel oli nagu tohhujja õppida nagu (just nii kirjas) ja rahaga kolm lauset hiljem nagu täielik pisdets nagu (ka nii kirjas), aga nagu üürileandjal on pohhui nagu, samas nagu söögiga on nagu nitsekas.
Kuulen küll noorte suust näiteks trammis või möödaminnes, et neil on pohh ja keegi mingu nahh ja blääd on ka mängus. Olen pidanud seletama noorele imekaunile kolleegile, et mida pohhui tähendab. Puhas vene laenundus. FBs sattusin teise kursuse üliõpilase peale, kellel oli nagu tohhujja õppida nagu (just nii kirjas) ja rahaga kolm lauset hiljem nagu täielik pisdets nagu (ka nii kirjas), aga nagu üürileandjal on pohhui nagu ning nagu söögiga on ka nagu nitsekas.
Tõsi küll, nii see on.
Tegelt ei saa me lahti davaist ja pakaast.
põlvkonnavärk. ma olen vabariigi taastamise aegne inimene ja minuvanused ikka naljalt ei “davaita”, nii et see sovjetivärk sureb küll vaikselt aga kindlalt välja. igasugused haltuurad ja defkad unustatakse ka varsti ära.
Jah, davai ja pakaa räägivad küll veel ainult praegused 60+ inimesed, mina tiba noorem ja ei räägi minuealised küll enam nii. Meie generatsioon on vist keeleliselt kõige vähem rikutud – venekeelseid rämpsväljendeid enam ei kasuta ja ingliskeelseid veel ei kasuta. “Tsau” ütleme, aga no see on juba peaaegu eestikeelne sõna, päritolust sõltumata.
“Tsau” on tegelikult itaalia päritolu sõna, kustkohast see siia eestimaale jõudis, seda ei tea. https://en.wikipedia.org/wiki/Ciao
Milliseid teid häirivad? Miks neid kasutatakse, kuigi eestikeelsed sõnad on olemas.
Näiteks “coaching”. Sisuliselt treening, milleks on vaja uut sõna tuua?
Arengutreeningu meetod öeldi coachingu kohta ühes koolis, kus seda teemat tutvustati. Lihtsalt treening see kohe kindlasti pole, vahe on suur ja sisuline.
Üks asi on ingliskeelsete sõnade kasutamine, teine ja minu arust veel hullem on ingliskeelsete sõnade otsetõlked eesti keelde, kuigi sama tähendusega on mõni muu eestikeelne sõna või väljend juba olemas. Näiteks “vilepuhuja” (miks mitte “pealekaebaja” või neutraalselt “infoallikas”), “meediamaja” (“meediaettevõte, -kontsern”) ja “päeva lõpuks” (mis lihtsalt “lõpuks” viga on?).
Nende tõlgete vastu pole mul otseselt midagi, vähemalt on tõlgitud ja nii mõnigi neist on ilus, kujundlik väljend. “Meediamaja” on kõvasti maakeelsem, kui “meediakontsern” ja igal juhul suupärasem, kui “meediaettevõte”. Häirib, kui kasutatakse väljendeid, ilma et neid üritatakski tõlkida.
Milliseid teid häirivad? Miks neid kasutatakse, kuigi eestikeelsed sõnad on olemas.
Näiteks “coaching”. Sisuliselt treening, milleks on vaja uut sõna tuua?
Arengutreeningu meetod öeldi coachingu kohta ühes koolis, kus seda teemat tutvustati. Lihtsalt treening see kohe kindlasti pole, vahe on suur ja sisuline.
Vahe on väike. Kui treeningut tähistav sõna kõlbab inglise keeles ka arengutreeningu meetodina kasutada, siis miks eesti keeles ei kõlba sedasama aga omakeelset sõna samal eesmärgil kasutada?
Sõnade tähendused võivad muutuda, aga kui sõnu üldse ei kasutata, siis need surevad.
need “poh” ja “nah” noored on ka tavaliselt need, kellel iga teine sõna on ptsi je ega nad ei tea, mis sõnadest need kaks esimest väljendit tulevad. väidan siiski, et üldine tendents “paraadna” ja “davai, pakaa”, “kodanik” jne on möödumas.
me km70-ga oleme seal kuskil üsna vahepeal kategoorias vist, sest tunneme mõlemat poolt – nii russi kui inglise. ja eks ma ise ütlen ka vahel “fakk” ja kirjutan “lol”. olenevalt kontekstist siiski. aga nt mingit gen-z tapitahtede unustamist ei tahaks harrastada ja fr fr no cap läheb üldse üle pea. siiski piisavalt lubjakas!
Mind häirib see, kui laiskusest pikitakse ingliskeelseid sõnu eestikeelse teksti vahele. Kui paar sekundit kauem mõtleks, tuleks emakeelne väljend ka meelde, aga lihtsalt ei viitsita vaeva näha, nii et mis esimesena meelel on, see on ka keelel. Sellest saan aru, kui teinekord ei leia sõnu, on siis aju väsinud või mis iganes põhjus seal taga on, aga kui inimesel ongi tavaks segakeelselt väljenduda, siis seda pole küll meeldiv kuulata ega lugeda.
Üks asi on ingliskeelsete sõnade kasutamine, teine ja minu arust veel hullem on ingliskeelsete sõnade otsetõlked eesti keelde, kuigi sama tähendusega on mõni muu eestikeelne sõna või väljend juba olemas. Näiteks “vilepuhuja” (miks mitte “pealekaebaja” või neutraalselt “infoallikas”), “meediamaja” (“meediaettevõte, -kontsern”) ja “päeva lõpuks” (mis lihtsalt “lõpuks” viga on?).
päeva lõpuks ja lõpuks ei saa küll üksteist asendada.
Küsimus: Millal Sa mulle selle info saadad?
Vastus: Lõpuks.
päeva lõpuks ja lõpuks ei saa küll üksteist asendada. Küsimus: Millal Sa mulle selle info saadad? Vastus: Lõpuks.
Vale on, kui “päeva lõpuks” kasutatakse “kokkuvõtteks”, “lõpetuseks” või “viima(se)ks” asemel.
https://kultuur.err.ee/314723/keelesauts-paeva-lopuks-me-voidame-niikuinii
Tegelt ei saa me lahti davaist ja pakaast.
põlvkonnavärk. ma olen vabariigi taastamise aegne inimene ja minuvanused ikka naljalt ei “davaita”, nii et see sovjetivärk sureb küll vaikselt aga kindlalt välja. igasugused haltuurad ja defkad unustatakse ka varsti ära.
Jah, davai ja pakaa räägivad küll veel ainult praegused 60+ inimesed, mina tiba noorem ja ei räägi minuealised küll enam nii. Meie generatsioon on vist keeleliselt kõige vähem rikutud – venekeelseid rämpsväljendeid enam ei kasuta ja ingliskeelseid veel ei kasuta. “Tsau” ütleme, aga no see on juba peaaegu eestikeelne sõna, päritolust sõltumata.
Eem….noored(-mad) ütlevad küll davai. Mina näiteks ütlen kogu aeg. Tuttavad ka.
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.