Inglise keelest. Jah, kes ikka neid ingliskeelseid sõnu supina kõnes kasutab, ei oska lihtsalt emakeelt, nõus.
Vene keelest. Päris võõrastest muidugi ei tea, miks nad venekeelseid roppusi lausetesse topivad, aga väga mitmel korral on mõni tuttav noor neiu näost kaameks tõmmanud, kui olen talle tema enda pohhi ära tõlkinud. Asi pole selles ju, et nende seltskond koosneks ropendajatest – suur osa neist lihtsalt ei teagi, mida nad ütlesid ja samamoodi ei teadnud seda ka see inimene, kelle kõnepruugist mingi sõna neile külge hakkas. Kuna enamasti noored ise vene keelt ei oska, siis nad ei ole kunagi isegi mõelnud, et see pole eesti keel, kui öelda (muidugi surusin liiga palju sõnu näitlikustamiseks samasse lausesse): mingi jebinn läks katki, siis oli selline kammajjaa ja bardakk, et kõik läks nihu ja oligi krõška. Sõna nihu kasutavad ammust ajast peened preilnad ja rahvaesindajadki, mõtlemata, mis väljendist see algupära ja kas seda pruugib näiteks aastavahetusel aktusekõnes kasutada. Minul hakkavad selle nihu peale kõrvad alati valutama 🙂 Aga ju ta varsti on iga peene daami kõnepruugis ja seda tuleb lihtsalt taluda.
Teisalt aga eesti keeles on kohanenud laensõnu nii meeletult, alates kapsast, keldrist ja kirikust, asi see nihu ja pohh siis ära taluda pole.
Samas näiteks siinsed täiesti venekeelsed noored, kes eesti keelt peaaegu ei oskagi, kasutavad sageli ka eesti laensõnu venekeelses tekstis. Mitte roppusi, ilmselt eestikeelsed roppused ei ole piisavalt mahlakad. Näiteks kasutatakse muidu pea umbkeelsete siinsete vene noorte seas sageli külmovato (külmavõitu), kto maksuet? (kes maksab), kohuke, kaubamaja, magatj (magama), piparkook.