Kui küsida kellegi käest, milline on õige eesti keel, kipub vastaja kõige õigemaks pidama just seda keelt, mida räägiti kuni tema 50ndaks saamiseni. Et vot, see on see õige. Kõik muutused, mis tulevad pärast vastaja 50ndat eluaastat, ehk see, mida räägivad noored, on kohmakaid võõrlaene täis. Ja kõik, mis oli 50 aastat enne vastaja sündi – no see on ju mingi vanainimeste keel! Aga vot kui mina olin 30 või 40, siis oli eesti keel valmis.
Lähme ajas aga samm-sammult tagasi.
50 aastat tagasi tungisid vene keelest eesti keelde sõnad ”maika” ja ”kissell” ja ”morss” ja ”sardell”. Täna on need aga täiesti igapäevased tavalised sõnad. Võeti vene keelest, mugandati suupäraseks.
Kuni 20nda sajandi keskpaigani tähendas sõna „pardel“ hoopis „pantrit“. Kas peaks trampima jalgu ja pööritama silmi iga kord, kui töökaaslane ütleb, et tema pardlil sai aku tühjaks?
19. sajandil rääkis Koidula „lehkavast isamaast“, millegipärast tema eesti keel meile enam ei sobi ja „lehkavast isamaast” keegi ei räägi.
Lähme ajas veel 200 aastat tagasi ning leiame eesti keele, kus ”küpsis” tähendas ”küpsetatud toitu, praadi” ning ”söögiaeg” asemel öeldi kohmakas “söömenaig”.
Nii see keel kõigub ja moondub. Vahepeal lausa nii, et läheb ühes suunas ja siis jälle tagurpidi tagasi: sõnad ”peale” ja ”pärast” olid aastakümneid samatähenduslikud, 70ndatel löödi need tähendused lahku, 2009. aasta ÕSist alates on need aga jälle sünonüümid. Keel muutub vastavalt sellele, mida ja kuidas rahvas räägib.
Need suured barrikaadidele viskuvad keele kaitsjad vaatavad keelt ainult oma mätta otsast ning keele kuldstandard on nende jaoks justkui juhuslikult täpselt see, mis nende enda ajal kehtis. Täpselt sellisena tuleb keel nende meelest mumifitseerida.
Lõpetuseks tsitaat kirjanikult ja keele-huviliselt Stephen Frylt:
People who think they’re the ones who care about language, the kind who write letters to newspapers, moaning about a confusion of “disinterested” and “uninterested” or “less” and “fewer”… That’s not being a guardian of language. Being a guardian of language is enjoying language, if people understood the history of language, they’d realize that it’s changing all the time.
The English language is like London: every time we speak it is a mongrel mouthful – whether we know it or not – of Chaucer and Milton, Dryden and Pope, Shakespeare and Dickens and American South-Central and ghetto rap, Chicago and Australian convict talk and legal and naval and military. It’s both vulgar and processional, it’s both grand and squalid – and that is exactly what human beings are, animal and noble. People who try and aggrandize language into something that is right or wrong… you might just as well say a person is right or wrong just for existing.