Üks tuttav jäi rasedaks.rasedus on tal 16+.Ta on väga närviliseks muutunud.Taob rusikatega mööblit jne.Ärritub iga väiksema asja peale,karjub,kisab jne.
Minu meelest ei ole selline asi normaalne.
Kas ta peaks psühholoogi juurde pöörduma?
Peaks või ei peaks, otsustab tema ikka, kui ta tunneb, et kõik pole paremas korras ja miski nii vaevab, soovimatu rasedus või majanduslikud probleemid või lihtsalt hirm. Sina ütled, et ‘mine psühhiaatri juurde!’, ei pane teda sinna minema, see kõlaks nagu sõim või etteheide.
Eks igaüks kohaneb ju erinevalt ja tunnetab ise ära, kui midagi ikka jubedalt valesti. Minul oli ka raseduse algus väheke närvilisem, samas kui hakkasin magneesiumi ja vitamiine lisaks võtma läks nagu iseenesest üle 🙂
Saabus roosade prillide periood ja mitte miski ei suutnud mind enam kõigutada 🙂
ma olen ka närviline. Ja eks selleks on ka omad põhjused, keegi teine ei peaks küll minu tegemiste üle otsustama. Sõber on see, kes on toeks, mitte ei arvusta. Nii kaob tasapisi ka närvilisus.
No ma vaidleks viimasele käole küll vastu. Mitte et ma oma emotsioone ja ärrituvust vabandada püüaks aga see on lihtsalt nii. Hormonaalsed muutused tingivad kergema ärrituvuse ja emotsioonid. Usun et ma tean millest räägin, käsil teine ja täiesti probleemitu rasedus!
No minul teine rasedus ja seekord olen ka totaalne närvihaige, kuigi kõik on ilus ja tore, aga ikka ärritun väga kergelt. Algul oli see nii 20nda nädalani ja nüüd lõpus jälle..
Miks sa arvad, et see on rasedusest? Rasedatel võivad ka muud mured olla – võimalik töökaotus, sissetuleku vähenemine, haigestunud pereliige, halvad suhted mehega jne.
Minu raseduse ajal surid nädalase vahega mu vanaisa ja väga armastatud tädi. Ma ei saanud isegi nende matustele minna, sest pidin haiglas säilitamisel olema (kui läksin surnukuuri vanaisa matust organiseerima, tekkis mul suurest pingest verejooks). Tädi suri 51selt äkksurma – lihtsalt varises kokku. See oli kõigile halb ehmatus.
mina olen(olin) ka selle rasedusega kuidagi närviline. see ei tähenda, et ma kisaks ja kolgiks jne. lihtsalt on olnud füüsiliselt väga raske rasedus, ning samaaegselt ka kolimine ning esimese lapse 2-aastase jonniperiood, mis on ka kõrvaltvaatajate meelest väga hull olnud.
olen väsinud ja püüan hakkama saada oma muredega, aga kui siis tuleb veel kusagilt kandist mingeid jamasid või keegi püüab oma mugavuse või lollusega pähe istuda, siis vihastan küll ja turtsatan ka.
nii et jah, ma tean, et mitmed on teinud märkuse, et olen närviline rase.
aga see on kahe otsaga. poleks neid jamasid, oleks ma rahulik rase ja samas kui ma poleks rase, siis ehk jõuaksin teinekord teiste nahhaalsuse alla neelata.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
