Minu praeguseks 5 a lapsel on diagnoositud sama defekt või anatoomiline eripära, kuidas öeldagi. Probleeme pole sellega seoses olnud. Teoreetiliselt võib olla vahel harva imikueas hingamisprobleeme või vanurina neelamisprobleeme, kui valesti paiknev arter peaks suruma hinge- või söögitorule. Samuti võib olla verevool aordikaare ja aberrantse subklavikukaararteri vahel turbulentsem kui muidu, mis minu mõistust pidi (olen ise arst, aga mitte laste- või südameveresoonkonna arst) võiks tähendada veidi suurenenud soodumust trombi tekkeks, samas ma ei mäleta, et oleksin raseduse ajal, kui selle teema pärast muretsesin, otseselt lugenud, et ARSAga inimestel oleks tavalisest suurem arteriaalse tromboosi oht. Ka aneurüsme võib neis aberrantsetes ühendustes tekkida, aga jällegi, see ei ole mingi tohutu sage probleem ja suur risk. Üldiselt esinemus peaks olema umbes 0,5–2% rahvastikust ja ARSAga inimestest vähemalt 90%-l pole sellega elu jooksul mingeid probleeme. Enamik niisuguse defektiga inimestest ei saa selle olemasolust kunagi teada (eluajal avastamiseks oleks vaja KT-angiograafiat, mida ju niisama ilma põhjuseta ei tehta), ka sünnieelselt jääb see enamasti diagnoosimata. Samas ei ole paha, et teada said — kui lapsel peaks kunagi elus olema vaja suuri veresooni haaravaid invasiivseid protseduure, on see teadmine vajalik.
Minu lapsele tehti ITKs mõned tunnid pärast sündi südame ultraheliuuring (ehhoKG). Seal midagi patoloogilist näha polnud, ka defekt ise jäi rangluu varju ega olnud seega visualiseeritav. Rohkem lapsel selle ARSAga midagi tavalisest erinevat tehtud ega probleemiks olnud pole. Üldiselt ma ise olen selle asja juba peaaegu unustanud. Ainuke tervisemure, mis last kimbutab, on migreen, aga sellel ei tohiks küll ARSAga mingit pistmist olla.
Soovin Sulle südamest rõõmu ja rahulikku meelt ning et kõik läheks niisama libedalt kui meil ja enamikul sarnase diagnoosiga inimestel!