Ma võin viimase paarikümne aasta põhjal öelda, et ainus arst kellele ma vist otseselt ei ole maksnud, on perearst. Teistele kõigile olen midagi viinud, aga mitte nii, et pakun raha, vaid viin mingi meelehea kas kinkekorv, ise kokkupandud kinkekott, kui tean arsti kindlat eelistust konjaki või magusa näol, siis viin selle aga panen raha vahele. Minu tutvusringkonnas on nii palju arste ja õdesid, samuti on sõbranna õde arst ja tema peres veel medõde ja minu naabrite hulgas on perekonniti arste. Ütleme nii, et muidugi ei lähe keegi rahaga lööma ja ebaviisakalt pakkuma, aga arstile või tema abilisele millegi viimine on täiesti tavaline. Iseasi kuidas keegi seda tõlgendab, aga mina olen nii kogenud sel alal, et minu jaoks on see lihtsalt väike lisakulu. Kui keegi ütleb, et võta tasuline arst ja maksa temale, siis kirurgid ja paljud muud spetsialistid tihti ei tegutse tasulistes kliinikutes või mõnes tasulises kliinikus on nii viletsad arstid, et paratamatult peab riiklike arstide juures käima ja sinna ma tühjade kätega enamasti ei lähe. Kui ma loetleks kõik üles kuhu ja mida olen viinud, siis Issanda päike oleks selle aja peale juba kaks korda looja läinud. Tasuta ravi Eestis ei ole minu jaoks juba ammu olemas.
Minu lugupidamise siinkohal kõigile arstidele, õdedele ja hooldajatele, kes rasketes oludes peavad toime tulema. Mul on mitmes välisriigis ravikogemus, sellist mõttetu bürokraatiat mida meil peab meedikute personal taluma, kohtab mujal maailmas harva. Kui selle osa tööst saaks tõsta bürokraatidele kes tegelikult peaks sellega tegelema, oleks meie arstide elu palju lihtsam, suhted haiglates ülejäänud personaliga paremad ja sellest võidaks iga patsient. See on väike osa, kui alustuseks oleks seegi hea, rääkimata veel paljudest pisimuudatustest mis tegelikult suurt raha ei nõuagi.