Teema: Arstile raha pakkumine

Mina oleks arstina ikka väga häiritud, kui keegi mulle pakuks mingit altkäemaksu. Kelleks ta mind peab, mingiks prostituudiks? Ma teen alati oma tööd nii hästi kui suudan. Iseasi on, kui pärast edukat ravi tänatakse lillede või tordiga, see on alati ok, tordi sööks koos töökaaslastega ära. Aga ette minna raha pakkuma … jube.

Mu meelest ei ole mõtet raha pakkuda, küll aga tuleks püüda välja selgitada, milline arst oskaks probleemi kõige paremini lahendada. Arstide tase on kahjuks erinev ning mõni oskab teisest rohkem. Mõni võitleb patsiendi tervise eest rohkem kui teine. Seega jah, püüdke pigem mingil moel välja selgitada, kellelt oleks mõtet abi otsida.

Teeksin raha pakkujast avalduse politseile.

Tean ühte, kes maksis, aga kasu sellest ei olnud. Arst andis oma telefoninumbrigi, aga kui vastas, siis ei tundnud ära ja saatis pikalt. Lõpuks inimene suri haiglas, mitte kodus. Arsti võid ju ära osta ent surm vilistab selle peale.

Ise olen arstile lilli viinud, õdedele tassinud magusat, joodavat (mitte alkoholi) ja teen seda ka edaspidi. Koostööpartneritele ikka tehakse aeg-ajalt kingitusi. Raha teenivad nad ise.

Parem kulutage raha haige hea hoolduse peale kodus.

Mina võtan kõik ümbrikud rahaga ilusti vastu. Panen sahtlisse, pärast vaatan, kui palju raha on. Politseile kaebama ei lähe.

Kui mina oleks arst, siis oleks solvunud. Nagu ma teeks oma tööd muidu lohakalt, aga ümbrikute ja kommikarpide eest ajan jalad alla. Kas tõesti inimesed arvavad, et meditsiinitöötajad tahavad nii palju kommi süüa? Mul on kolleeg, kelle tütar on arst ja ta tassib meile ka neid šokolaade ja ohib, et tütar ei tea kuhu neid panna. Saadab lasteaeda, kooli, ämmale, emale jne.

Kui mina nullindate alguses kooli kõrvalt praktikale läksin, siis oli veel kõikides asutustes levinud, et babuškad tulid kommidega asju ajama. Piinlik oli, et inimene niimoodi raha raiskab, sest kõike teenindati võrdselt ja ette nähtud aja jooksul. See kommikarp ei andnud absoluutselt mitte mingit eelist ega boonust. Isegi kui oleks tahtnud, poleks mitte midagi veel paremini saanud teha.

Enne teenust/protseduuri/ravi oleks raha väga imelik pakkuda või ka vastu võtta. Aga seda, et tänulikkust näidatakse lillede, kohvipaki või kasvõi kinkekaardiga, ei pea ma üldse imelikuks. Nõukaaeg või mitte, aga söögikohas jätan hea teeninduse eest tippi, taksojuhile annan rohkem kui taksomeeter näitab, arstile viin ka pirukaid ja lapsl lasen õpetajale lilli viia (samas klassi aktivistide rahakogumisaktsioonid õpetajate päevaks, jõuludeks, õpetaja sünnipäevaks ja klassi lõpetamisel tunduvad ülepakkumisena).

Meedikust lähisugulane on korduvalt toonitanud, et arstile raha pakkuda ei tohi, arst võib sellega oma töökohast ilma jääda. Samas olen haiglaravi järgselt saanud hakkama küll selle patuga, et olen kokku pannud juustudest/vorstikestest/pähklitest (nb! soolasest kraamist) korvi ja selle haigele järele minnes õdede lauale sokutanud: tänutäheks väga hea hoolituse eest. See osa on hall ala ja ma olen enam kui kindel, et parema teenuse huvides altkäemaksuks seda pidada ei saa, kui teenuse lõppemisel pisut tublisid inimesi meeles pead.

Ma võin viimase paarikümne aasta põhjal öelda, et ainus arst kellele ma vist otseselt ei ole maksnud, on perearst. Teistele kõigile olen midagi viinud, aga mitte nii, et pakun raha, vaid viin mingi meelehea kas kinkekorv, ise kokkupandud kinkekott, kui tean arsti kindlat eelistust konjaki või magusa näol, siis viin selle aga panen raha vahele. Minu tutvusringkonnas on nii palju arste ja õdesid, samuti on sõbranna õde arst ja tema peres veel medõde ja minu naabrite hulgas on perekonniti arste. Ütleme nii, et muidugi ei lähe keegi rahaga lööma ja ebaviisakalt pakkuma, aga arstile või tema abilisele millegi viimine on täiesti tavaline. Iseasi kuidas keegi seda tõlgendab, aga mina olen nii kogenud sel alal, et minu jaoks on see lihtsalt väike lisakulu. Kui keegi ütleb, et võta tasuline arst ja maksa temale, siis kirurgid ja paljud muud spetsialistid tihti ei tegutse tasulistes kliinikutes või mõnes tasulises kliinikus on nii viletsad arstid, et paratamatult peab riiklike arstide juures käima ja sinna ma tühjade kätega enamasti ei lähe. Kui ma loetleks kõik üles kuhu ja mida olen viinud, siis Issanda päike oleks selle aja peale juba kaks korda looja läinud. Tasuta ravi Eestis ei ole minu jaoks juba ammu olemas.

Minu lugupidamise siinkohal kõigile arstidele, õdedele ja hooldajatele, kes rasketes oludes peavad toime tulema. Mul on mitmes välisriigis ravikogemus, sellist mõttetu bürokraatiat mida meil peab meedikute personal taluma, kohtab mujal maailmas harva. Kui selle osa tööst saaks tõsta bürokraatidele kes tegelikult peaks sellega tegelema, oleks meie arstide elu palju lihtsam, suhted haiglates ülejäänud personaliga paremad ja sellest võidaks iga patsient. See on väike osa, kui alustuseks oleks seegi hea, rääkimata veel paljudest pisimuudatustest mis tegelikult suurt raha ei nõuagi.

#4152535:

Seda viimast lõiku on nüüd natuke õudne lugeda – arstidele meeldib päriselt konjakeid jms saada?

Jaah, miks sa seda nii imelikuks pead? See suht eluaeg nii kombeks olnud, 50-200 eurone konjak viia.

#4152540:

Mulle meeldib vist lihtsalt mõelda, et sellised ajad on läbi. Pole ühelegi arstile midagi esemelist viinud. Küll vist korra haiglast välja saades õdedele.

Sa tutvuste kaudu pole arstil järelikult käinud.

Seepärast mulle meeldibki tasulises käia. Maksad oma visiiditasu ära ja kõik. Googeldades jõudsin selleni, et üks politsei esindaja ütles, et kommid ja lilled on maksimum, üle selle ei ole hea mõte.

#4152885:

Seepärast mulle meeldibki tasulises käia. Maksad oma visiiditasu ära ja kõik. Googeldades jõudsin selleni, et üks politsei esindaja ütles, et kommid ja lilled on maksimum, üle selle ei ole hea mõte.

See on naljakas suhtumine – need kes lisatasusid maksavad, võimalusel tasulisi arste kasutamata jäta.  Ma kasutan enamasti tasulisi arste, viimati käisin tasulise ortopeedi juures juures, aga parimad kirurgid, neuroloogid ja paljud muud spetsialistid ei ole alati erakliinikutes kättesaadavad, eriti raskete oppide või juhtumite põhjal. Minu pereliikmel oli vaja kiiret oppi, tema opi tegijaks määrati riigi poolt traumaarst, aga minu perearst ütles kohe, et sellise juhtumi puhul ei peaks traumaarst lõikama, eriti selline kelle kohta oli teada, et opid ei olnud kõige paremini läinud. Mis sa arvad kuidas hea kirurg sai välja otsitud? Ikka tutvuste kaudu ja mitte tasuta. Teine juhtum samast vallast – laps kukkus luud katki ja pandi emos luud lahasesse ja käisime näitamas meile määratud arsti juures, kes aktsendiga iga kord kordas, et on vaja oppi ja vaja oppi, lisaks tegi iga kord röntgenit. Minu tasuline ortopeed ütles, et tema lapsi ei ravi ja neile luudele ei ole spetsialiseerunud, et tuleb uus ortopeed otsida. Helistasin tuttavale arstile kellega paar aastat varem asju ajasin ja talle meelde olin jäänud, tema võttis arvutis pildid lahti ja ütles kohe, et ei mingit oppi ja lisas, et nii palju ei tohi lapsele röntgenpilte teha.

Minu jutu mõte on selles, et arstiga tuleb käituda lugupidavalt ja kui midagi viid, ära oota vastuteenet, aga kui sul elus midagi juhtub, siis oled jätnud võimaluse selle arsti juurde tagasi minna.

Kui ma saan arstipoolse vastutuleku osaliseks, siis ma nt kirjutan talle Tervisetrendi mõistliku kommentaari vms, aga asju ma ei vii ja ma arvan, et Eesti meditsiin võiks ikka selleni jõuda, et selline komme vajub unustusse. Kas see memm X külast, kel pole raha 250-eurost konjakit arstile viia, peaks ravita jääma…

#4152972:

Ja jälle tuleb järjekordne patsient korvitäie näksikeste ja konjakiga aaarh….

Need saab ju kõik edasi kinkida.