Teema: ,
Mina olen küll Henry kirjeldatuga nõus. Küsimus on, et kas teemaalgatajal on pikaajalise suhte kogemus?
Küsimus on selles, mida keegi mõtleb tunnete alla. Kui tunded võrdub kirg, siis on see musdugi loomulik, et pikas suhtes ei jää kirg igapäevaselt lõõmavaks. Aga armastus kui tunne on ju ikka alles ja tugev – armastus/tunded on lihtsalt muutunud tänulikkuseks ja rahuloluks mitte armumise kireks.
See muidugi ei põhjenda, miks ta ei võiks jätkuvalt oma naisest ülivõrdes kirjutada…
Ei tahaks. Aga ma ei tea, kas see just tunnete jahtumist tähendab. Eks armumisel ja armastusel on väike vahe ju ka, aga üks tunne ei pruugi selepärast veel tugevam olla kui teine.
See üksteise tänamine ja tunnustamine iga teo eest, mis seal artiklis välja toodud, on küll tüüpiline perenõustamiselt saadud nõuanne.
Ei tahaks kuskil avalikult lugeda, kuidas minu suudlemine on sama “hea” ja “eriline” kui põlve kratsimine. Oleks ehk saanud kuidagi paremini väljendada ennast, eriti kui igapäevaselt kirjutamisega leiba teenib.
Artiklist jäi silma selline lõik:
«Aeg-ajalt tuleb olukordi, kui ma tunnen, et pean end väljendama. Varem kirjutasin hästi palju Kerstinit ülistavaid postitusi. Nüüd üks kommentaator küsis, miks ma seda enam ei tee, kas tunded on jahtunud. Ei, ei ole. Ma kirjutasingi, et kõik see on ajas muutuv. Kui sa esimest korda inimest suudled, siis see on maailma parim tunne. Aga kümne aasta pärast, kui sa oled iga päev teda suudelnud, siis see ei olegi enam maailma parim tunne. See on nagu põlve kratsimine – hea, aga mitte midagi erilist. Sa tunnustad teda ja oled tänulik, et ta olemas on,» rääkis ta.
1) Kas teile ei tundu, et see kirjeldus vastabki sellele, et tunded on (vähemalt veidi) jahtunud? Ja see ju ongi pikas suhtes normaalne, milleks tagasi ajada?
2) Kas teie sooviksite oma mehelt sellist asja kuulda? Et teiega suudlemine käib nagu kah, aga tegelikult pole see midagi erilist?
Artikkel ise on siin: https://tartu.postimees.ee/6477027/eesti-ainus-isablogija-ei-tahtnud-isaks-saada
Kõige vähem tahaks ma, et mu mees valetaks. Eks on asju, mida ei oleks ehk vaja kõval häälel öelda, aga noo selge on see, et see ,mis on eriline esimest korda, pole enam eriline peale tuhandeid kordi. Kõige jubedam, mis suhtes juhtuda saab on see kui inimene peab valetama, et teisele meelejärgi olla. Jube. Nii et siin ei ole küsimus selles, mida mina niivõrd soovin, kuivõrd selles kas suhe on nii hea, et mõlemad saavad end vabalt väljendada. Ega siis tunded sellest vähene, lähedus vähene, kui mingi tegevus ei mõju enam selliselt kui esimesel kohtumisel. Pigem oleks äärmiselt veider ja arusaamatu, kui üks pool seda väidaks. Siis juba tekib küsimus, milleks on vaja valetada? Milleks?
1) “Tunnete jahtumist” mõistavad inimesed erinevalt, mõne jaoks kõlab see kurjakuulutavalt, umbes nagu “ei armasta enam üksteist”. Ilmselt seetõttu blogija ehmataski selle väljendi peale, aga järgnevalt seletas, kuidas tunded siis muutunud on.
2) Noh, kui oled blogija, kes räägib oma elust avalikult ja nii otse küsitakse, siis on kaks võimalust – kas ignoreerid seda küsijat (ei vasta üldse midagi) või ütled, kuidas asi on. Valetama hakata, meil on ikka kõik täpselt samamoodi nagu vastarmunutel, tunduks kuidagi ebakindel ja meeleheitlik. Võrdlus põlve kratsimisega on küll üsna pentsik, tahumatu võrdlus – oleks võinud ennast kuidagi teisti väljendada.
Aga vaata, kui põlve jätad kratsimata, on ikka väga halb tunne ju.
1) “Tunnete jahtumist” mõistavad inimesed erinevalt, mõne jaoks kõlab see kurjakuulutavalt, umbes nagu “ei armasta enam üksteist”. Ilmselt seetõttu blogija ehmataski selle väljendi peale, aga järgnevalt seletas, kuidas tunded siis muutunud on.
2) Noh, kui oled blogija, kes räägib oma elust avalikult ja nii otse küsitakse, siis on kaks võimalust – kas ignoreerid seda küsijat (ei vasta üldse midagi) või ütled, kuidas asi on. Valetama hakata, meil on ikka kõik täpselt samamoodi nagu vastarmunutel, tunduks kuidagi ebakindel ja meeleheitlik. Võrdlus põlve kratsimisega on küll üsna pentsik, tahumatu võrdlus – oleks võinud ennast kuidagi teisti väljendada.
No kui sa Henry blogi lugenud oled, siis sa ju tead, et ta viskab nalja. Esileedi ka teab, nii et rahune. Kah asi millest numbrit teha.
Artiklist jäi silma selline lõik:
Sinu jutust jäi hoopis see silma, et sa loed valesid blogisid. Loe oma Mallukat jne, neist sa vähemalt saad aru.
See henri on sinu jaoks liiga keeruline.
“Mulle isiklikult tundub uskumatu, et keegi seda nööki, mida ma Esileediga siin blogis harrastan, millekski muuks kui naljaks pidada saab.”
Kunagi, kui mu enda kaksikud väikesed olid, siis ma lugesin tema kirjutisi, pisarad naerust silmas.
Henry kirjutisi võiksid kõik alati kerge kahtlusega lugeda. Tal on omapärane ja mõnikord üsna ootamatu huumorimeel. Kuid selles ei tohiks küll kellelgi kahtlust olla, kui väga ta oma perekonda armastab ja neist hoolib.
No on sellised “lihtsad” inimesed, nii Mallukas ja Henry, sellepärast klapivadki omavahel hästi. Ossi huumor ja ärapanemised.
No on sellised “lihtsad” inimesed, nii Mallukas ja Henry, sellepärast klapivadki omavahel hästi. Ossi huumor ja ärapanemised.
Ossist on Henry puhul asi ikka väga kaugel. Pigem tundub ta blogi põhjal suht pehmo ja natuke isegi naise tuhvlialune olema…
No on sellised “lihtsad” inimesed, nii Mallukas ja Henry, sellepärast klapivadki omavahel hästi. Ossi huumor ja ärapanemised.
Ossist on Henry puhul asi ikka väga kaugel. Pigem tundub ta blogi põhjal suht pehmo ja natuke isegi naise tuhvlialune olema…
Kas ikka on? Minu silmis on tegemist sellise ossiga, kes kahjuks on nüüd enda paksus kehas vangis. Olles lugenud mõningaid ta postitusi, siis kahjuks jääb selline mulje, et kui poleks nagu ta on, siis elaks ehk teistsugust elu. Lapsigi ju ei tahtnnud, aga noh, mis tal üle jäi?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
